Rubriik “Koroonapäevik” räägib 8 nädala jooksul ühe tavalise inimese pilgu läbi elust Eesti Vabariigis koroonaviiruse aegu.

20. aprill

Kahekümnes naljakuu päev siis. Kümme päeva veel ja läheb normaalseks tagasi. Ei pea enam nalja viskama kogu aeg ja võib tõsine olla.

Ma olengi loomult väga tõsine. Võiks isegi öelda, et sünge. Täna ärkasin ja olin kohe sünge. Nii sünge, et ei jaksanud eriti võimeldagi. Lasin dušist kuuma ja külma vett pähe ja kõik. Nüüd väike pruukost ja tagasi sinna ARS-i majja oma maali tegema. Alles eile öösel ma tulin sealt! Aga töötegemisega ju nii käibki, et teed hommikul sealt edasi, kus eile pooleli jäi. Aga sünge olen sellegipoolest.

Peab kohvi jooma. Lugesin kusagilt, et kõvadel kohvijoojatel on väiksem risk laskuda depressiooni. Minul muidugi mingit depressiooni ei ole. Lihtsalt vahel olen sünge ja vahel ei ole. Kogu aeg on nii olnud ja mulle see omamoodi isegi meeldib. Süngetel hetkedel tulevad mul tavaliselt head ideed.

Täna mul ei tulnud ühtegi head uut ideed. Aga pole ka hullu, hetkel on vanu nii palju ees ja tegemist üle pea. Aga ühe uue näitusel osalemise pakkumise sain. Mingis muuseumis Saksamaal. Sügisel. Seda muidugi juhul, kui maailm jälle normaalselt tööle hakkab. Kui ei hakka, siis see lükkub mõistagi edasi, kuniks ükskord hakkab.

Tegelikult olen ma terve päeva seda oma tellimustööd teinud. Vahepeal ühe pausi tegin, et puhkaks selga või nii. Mul väsib selg maalimise sundasendist ära. Täpsemalt vasak pool. Parem pool nagu üldse ei väsi.

Kodus teatas tütar, et hakkab täna oma toas seinu valgeks värvima. Tegelikult oli tal see plaan juba mõnda aega, olin talle selleks värvi ära ostnud ja puha. Kobisin keldrisse värvirulli ja -vanni otsima, keldris aga meenus, et mul on bussis see mootorsaag ja igasugu muud suure poisi käest saadud metsalangetamise tarvikud, homme on aga plaan minna bussiga kaheks päevaks kusagile kaugematele krossiradadele. Et tuleks see kraam keldrisse vedada. Keldris polnud aga ühtegi vaba riiulit.

Mulle meeldib asju ära visata. Eriti niisugust kraami, mis on aastateks seisma jäänud. Pole vaja mingit nostalgiavärki. Elada tuleb olevikus ja kõigest, mis seda takistab, on targem vabaneda.

Käisin päris mitu korda keldri ja prügikonteinerite vahet. Oma viis korda vähemalt. Või kuus isegi.

Seejärel tõin bussist metsalangetamise tehnika ära ja paigutasin kenasti tühjadele riiulitele. Suuruse ja värvi järjekorras. Ilus sai. Kohe väga ilus.

Siis tuli meelde, et tütar ootab värvirulli ja -vanni. Juba üle tunni aja.

Kui ma lõpuks ARS-i majja tagasi sain, oli juba poolenisti hämar. Tegin veel ühe värvi ja nüüd tunnen, et aitab küll tänaseks. Homme-ülehomme mind siin siis ei näe. Kahju ka natuke, sest üür jookseb. Aga poisil koolivaheaeg ka jookseb. First things first, nagu öeldakse.

Koroonauudiseid ma täna üldse ei vaatagi. Kohe nimelt. Ja homme-ülehomme tõenäoliselt ka mitte.

21. aprill

Täna on olnud täiesti isevärki päev. Võib öelda, et niisugust päeva pole mul varem olnudki. Ja kohas, kus ma praegu viibin, pole ma ka varem olnudki. Kusjuures ega ma päris täpselt ei teagi, kus ma olen. Aknast paistab Tallinna-Narva maantee. Või kutsutakse seda Tallinna-Peterburi maanteeks…? Aeg on hiline ja liiklus sellel Tallinna-Narva-Peterburi maanteel on hõre. Eks ta ole vist tegelikult hõre ka eriolukorra pärast. Mõni üksik kaubaauto. Vahepeal oli üks mootorratas ka. Sõiduautosid suht harva.

Hommik tuli kusjuures nagu tavaliselt – ärkasin oma voodis kusagil üheksa tuuris. Seejärel väike võimlus ning kuuma-külma dušš, mis teeb immuunsüsteemile ainult head. Siis hommikusöök. Hommikusöögist edasi läks aga nii, et võtsime poisiga krossiasjad, kobisime maja taga meid truualamlikult ootavasse bussi ja sõitsime Pühajõele. Pühajõe on looduskaunis koht Ida-Virumaal. Võib isegi öelda, et maaliline koht. On, mida autoaknast vaadata. Orud ja mäed, jõed, järved, idüllilised lilleehteis aasad ja siin-seal ennast puude vahelt näitav Soome laht. Muinasjutt!

Meil aga selle kõige jaoks aega polnud. Meie missioon oli jõuda kella üheks Pühajõe krossirajale.

Tänu täpsele navigeerimisele olimegi viis minutit enne ühte kohal. Kõik teised olid ka juba kohal.

Kuni ma ratta bussist välja sain, olid poisil roobad seljas, kiiver peas ja prillid ees. Ja läinud ta oligi.

Mingitel hetkedel ilmus poiss bussi juurde tagasi. Lõõtsutas, jõi vett ja tegi midagi telefonis. Mina samal ajal õlitasin ta rattal ketti ja lisasin bensiini. Ja nii mitu korda järjest oma kolm tundi jutti.

Vahepeal käis raja ääres politsei. Uuris, kas kõik on seadusele vastav, ehk et kas sõitjate pikivahe on ikka 2 meetrit ja kas neil maskid on ikka ees. Selgus, et pikivahega oli kõik okei ja maskid olid ka sõitjatel justnagu ees, sest mis need prillid ja kiivrid ikka muud on kui maskid. Paremad veel.

Vahepeal on palju vett merre voolanud ja mina käisin telekatoas motokrossimeestega õlut joomas. Pikivahe kaks meetrit, nagu peab. Telekaga ka.

Kell on üksteist ja akna taga on pilkane pimedus. Ja vaikus, mida lõhestavad üksikud Tallinna-Narva-Peterburi maanteel vuravad kaubaautod.

Hommikul peab kaheksast jooksma minema.

22. aprill

Täna algaski päev tõepoolest nii, et käisime kella kaheksast jooksmas. Pikivahega kaks meetrit. Maskides loomulikult.

Peale seda kiire hommikusöök ja seejärel Kiviõli krossirajale. Kordus sama muster, mis eile: jõudsin vaevalt ratta bussist välja saada, kui poisil olid roobad seljas, kiiver peas ja prillid ees. Ja kadus tolmupilve. Mõne aja pärast ilmus ta sealt jälle välja, kaanis vett, nokkis telefoni ja kadus siis jälle. Mina pildistasin samal ajal tuhamägesid, postitasin neid sotsiaalmeediasse ja püüdsin mitte üleliia muretseda, et mis see poiss seal kusagil tolmupilves teeb ja kuidas tal läheb.

Kui see kõik ükskord läbi sai, olin mina vähemalt sama väsinud kui poiss. Või siis isegi rohkem, sest poisil jätkus veel vurtsu panna paika niisugune plaan, et nüüd sõidame ruttu Tallinna, käime kodust läbi, võtame mingid vajalikud asjad kaasa, ja otse Haapsallu suure poisi juurde, kellel on survepesur ja garaaž. Teeme ratta puhtaks, vahetame õli ja õhufiltri, käime saunas ja hommikul sealt otse Tuula rajale. Ei tea, mis tal sisse oli läinud, aga niisugune plaan tal oli. Ja mis mul üle jääb? Mitte midagi! Isad peavad oma laste huvisid ja püüdlusi toetama. Ja et noormehel veel autojuhilube pole ja et selle rattaga mitte kuidagi muud moodi ühest punktist teise ei saa kui selle bussiga, millega sõitmiseks on vaja autojuhilube, siis võta või jäta, tegu on suletud ringiga.

Kodust käisime läbi välgukiirusel. Haarasime magamiskoti ja paar kotletti ning off we go!

Nüüd on sisuliselt öö. Ratas on pestud, õli vahetatud, vana õhufilter puhastatud ja uus pealepanemiseks kenasti selleks ette nähtud ollusega läbi immutatud, saunas käidud ja riided pesumasinast välja võetud. Ja saunalavale kuivama laotatud. Mida veel?

Homme algab kõik otsast peale. Kell üks katsume olla rajal.

Aga seda ma ütlen, et homme õhtul teen ma ARS-i majas oma tellimusmaali edasi. Sadagu või kive.

23. aprill

Täna läkski nii, et tegin õhtul ARS-i majas oma tellimusmaali edasi. Tõsi küll, väga palju ma midagi teha ei jõudnud, sest alustasin suht hilja. Aga punase värvi tegin ära ja katsin pärast teist korda üle ka. Punast osutus muidugi ka üllatavalt palju olema.

Enne seda aga toimus nii mõndagi.

Ärkasin Haapsalus magamiskotis selle peale, et suurel poisil teises toas hakkas äratus üürgama. Justnimelt üürgama, sest tal on niisugune äratus, mis meenutab õhuhäiret või tuumakatastroofi signaali. Algas see nii umbes pool seitse ja kordus iga… ma ei teagi, iga viie minuti tagant umbes. Poiss on raske unega ja tal ongi telefon niimoodi seadistatud, et äratus muudkui kordab, seni kuni ta ükskord üles tuleb. Täna läks selleks umbes kolmkümmend äratust. Mina ärkasin muidugi kohe esimese peale üles ja enam mõistagi magama ei jäänud. Väiksem poiss, see mootorratta hull, magas segamatult edasi.

Mingil hetkel suur poiss ärkas, pani oma õudse äratuse kinni ja läks tööle. Ootasin veidi ja kobisin ka üles. Ning siirdusin metsa mediteerima. Ilm oli kuldne ja mets linnulaulu täis. Maal on ikka tore!

Kui tagasi tulin, oli väiksem poiss ka üleval. Tegin talle purgiseljankat. Tegelikult tegi ta seda ise, ma panin ainult pliidi sisse.

Seejärel panime krossikale värske õhufiltri, ajasime ratta bussi ja võtsime suuna Tuula krossirajale. Tuula on Keila lähedal üks väike linnake, kus tehti vanasti kogu Nõukogude Liidule samovare. Justnimelt – neid kuulsaid Tuula samovare tehti seal. Nüüd aga sõidetakse Tuulas krossi. Praeguses eriolukorras mingeid suurvõistlusi seal ei korraldata, sõidetakse ühekaupa ja vähemalt kahemeetriste vahedega.

Umbes poole sõidu pealt oli selge, et rattal tuleb kusagilt õli. Väga palju just mitte, aga et tegelikult ei peaks üldse tulema, siis tegi see mind siiski valvsaks. Ja rahutuks. Ja murelikuks. Et mis ma siis nüüd teen? Ise ma seda parandada ei oska. Pole sihukest kohtagi. Ja ega ei julgeks ka. Helistasin siis sinna, kust ma selle imelooma ostsin, ja kurtsin oma muret. Öeldi, et tulge läbi, vaatame. Poiss tegi oma ringid lõpuni ja läksime.

Kohapeal selgus, et veovõlli simmeri vahelt tuleb ja et vaja see simmer ära vahetada. Simmer on lühend Simmerlingi tihendist. Simmerlingi tihend on niisugune tihend, mis on mingi mootorist välja ulatuva võlli ümber. See on nagu kummist krae või rant. Ja selle randi sees on niisugune vedru moodi asi, mis seda kraed tihedalt vastu võlli surub ega lase õlil võlli ja mootori korpuse vahelt välja pressida. Kui see tihend ära väsib, hakkab õli lekkima. Ja nii meil oligi juhtunud.

Aga lubati homme ära teha, et saaksime laupäeval ikka rajale.

No vot. Niisugune päev siis. Ja taas ei mingeid koroona-uudiseid ega jamasid. Kusjuures kui ma nii viie-kuue vahel Tallinna vahel sõitsin, tundus, et ka tipptund hakkab tagasi tulema. Isegi väikesed ummikud olid siin-seal. Hea ja kodune tunne.

Ja tore, et nad seda bensiini hinda ikka sedasi rumalasti langetama ei hakanud nagu Lätis.

24. aprill

Kell on kohe üheksa õhtul. Lõpetasin just ARS-i majas oma tellimustöö tänase osa. Lõpp juba paistab ja peab ütlema, et see teeb rinna rõõmsaks, sest siis saab jälle midagi uut tegema hakata. Tore on olla iseenda tööandja!

Sain poisi krossiratta ka kätte. Selgus, et lisaks Simmerlingile oli kinnitusest ära murdunud ka subframe. Kui mulle hommikul sealt helistati ja öeldi, et subframe on katki, polnud mul muidugi aimugi, mis see subframe on. Nagu mul polnud aimu, et see katki on. Väidetavalt peaks see sõidu ajal tunda andma. Täpsemalt – ratta tagumine osa peaks olema sült. Aga poiss ei tundnud eile sõites midagi. Ja ratast bussi ajades oli ratas ka täiesti tavaline. Aga katki ta oli ja tuli ära vahetada, sest muidu ta lõnksutab igasugused muud osad ka katki, siis on päris hull, pean silmas kordategemise kulu. Eks ta oli hull nüüd ka, aga motokross ongi kallis spordiala. Ja vanemad peavad oma lapsi ning nende huvisid toetama nii palju, kui vähegi jaksavad.

Igatahes ratas on nüüd terve ja homme kell kümme rajale.

Lugesin just, et täna peatas politsei suurte jõududega Tallinnas Viru ringil BMW, sest kahtlustas inimröövi. Inimröövi aga ei tuvastatudki. Pole ka just kuigi mõistlik aeg inimrööviks. Sa ju ei tea, kas sellel, keda sa röövid, on koroona. Pärast oled ise pikali maas koos selle röövituga. Võib-olla viiakse veel haiglasse ja pead seal temaga palatit jagama. Intensiivis. Milleks riskida?

Kui vähegi kannatab, võiks inimröövid ja muud niisugused asjad lükata ikka edasi, kuni eriolukord läbi. Sa ei röövi ju inimest nii, et hoiad temaga kaks meetrit vahet. Kindlasti toimub rüselemine, haaratakse teineteisel riietest, võib-olla isegi kehaosadest. Rüselemine ajab hingeldama, hingatakse teineteisele näkku. Maskid, kui need üldse on, tulevad samuti rüseluse käigus eest, see on selge. Ja nagu näha, oligi nende kahtlustavate näol tegu arukate inimestega. Võib-olla nad ainult mõtlesid inimröövist, et mis oleks kui… Aga kes meist ei mõtle vahel imelikest asjadest. Ja mõtlemine pole ju ometi keelatud. Mis riigis me elaksime, kui mõtlemine keelatud oleks?!

YouTube’ist tuleb Billy Idoli loo “Eyes Without A Face” live-video. Mingi hilisem versioon, sest Billy näeb laval välja ikka juba vanem mees. Aga juuksed ikka kenasti peas ja püsti ka ja kere suht trimmis.

Ja laulab täitsa kena noore mehe häälega.

Aga ma lähen ära koju nüüd. Äkki jõuab veel spordiuudisteks. Need on eriolukorra ajal hästi huvitavad.

25. aprill

Kell on üksteist õhtul. On olnud toimekas ja sündmusterohke laupäev. Tellimustöö ARS-i maja ateljees hakkab ilmet võtma, aga tegin selle nimel täna ka mitu tundi tööd. Vahepeal, kui selg liiga kangeks jäi, vuhmisin vahele mõned kätekõverdused. Kätekõverdused aitavad alati. Ja loovad illusiooni, et ma ikka teen midagi füüsilist ka, mitte lihtsalt ei pintselda.

Päeva esimene pool läks nii, et poiss mässas krossirajal, mina aga muretsesin raja ääres, et kas ta ikka saab hakkama. Tuleb taas nentida tõsiasja, et lapsevanem on raske olla, samas äärmiselt  huvitav.

Käisin suht õhtul Kristiine Prismas ka üle tüki aja. Tütrega. Üksi ei julgenud. See viimane on muidugi nali. Tegelikult oli nii, et tütrel oli vaja minna ja mina olin sohvriks. Rahvast peaaegu polnudki. Paar inimest ehk. Ja riiulitel valitses kaubauputus. Tuli meelde, kuidas eriolukorra alguses rahvas ostuhulluses poode ründas ja ostis, mida kätte sai. Sellest oleks nagu sada aastat möödas.

Joon džinni toonikuga. Profülaktika mõttes. Ja vahin poole silmaga telekat. Seal toimub parasjagu pangarööv.

Kuulsin täna raadiost, et Tallinnas kasvas plahvatuslikult koroonaviirusesse nakatunute arv. Natuke hiljem kuulsin samast raadiost, et viimase ööpäeva jooksul tuvastati kas Tallinnas või Harjumaal neli uut nakatunut. Ei tea, mis see plahvatuse-eelne arv siis olla võis…?

Reinsalu ütleb: “Oodata on uut viiruse pealetungi!”

26. aprill

Olen terve päev ARS-i majas oma tellimustööd teinud. Muud polegi teinud. Kopp on absoluutselt ees. Praegu on kell pool kaheksa õhtul ja võtsin esimese puhkepausi. Jõudsin nimelt sellisesse punkti, kus enam üldse ei edene. Nokid ühe koha peal ja teed ühe vea teise otsa. Tegelikult ma jõudsin sellesse punkti juba mitu tundi tagasi, aga üritasin jõuga edasi teha, mis ei olnud teab mis tark mõte. Aga ega niisuguses staadiumis enam eriti ei mõtle ka.

Olen terve päeva kuulanud töö kõrvale Vikerraadio arhiivist Vseviovi “Müstilise Venemaa” sarju. Viimase otsa töö on suht mehaaniline, lihtsalt peenikesed mustad kontuurid, ja kui ma niisugust asja vaikuses teen, siis jookseb juhe suht ruttu kokku. Muusika sobib muidugi ka, aga need Vseviovi loengud sobivad veelgi paremini. Ja mind imelikul kombel see teema huvitab ka. No ja kõige tipuks Vseviovi jutustamisoskus. Ta võiks kasvõi Onu Remuse jutte lugeda, ikka kuulaks.

Kopp on ikka tõesti ees sellest tööst, aga valmis ta teha tuleb ja valmis ma ta teen. Vast nii paar päeva läheb veel. Ma ei teagi, mis ma pärast seda tegema hakkan.

Kõigepealt kolin siit ARS-i maja ateljeest oma asjad Vabaduse väljakule tagasi. Kultuurkapitalile tuleb üks stipendiumi aruanne ära teha. Uusi ideid tuleb genereerida. Seda “LOVE IS BLIND” sarja tahaks edasi teha. Ühesõnaga värskeid tuuli tahaks tuppa lasta. Trumme pole ka ammu mänginud. Jooksmas pole ka ammu käinud. Tegelikult peaks mingi uue tööotsa ka otsima, et raha teenida. Ühesõnaga igav ilmselt ei hakka. Aa, Nuias peab surnuaias käima! Viimati sattusin sinna umbes novembri lõpus või detsembri alguses.

Nüüd peaks natuke veel neid musti jooni tõmbama.

Rubriik “Koroonapäevik” räägib 8 nädala jooksul ühe tavalise inimese pilgu läbi elust Eesti Vabariigis koroonaviiruse aegu.

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (99)