Koroonavastases võitluses tõusevad väga selgelt esile Rootsi ning Lõuna-Korea kui musterkaasused. Rootsi ühiskond on oma olemuselt konsensuslik usalduskeskkond. Teises äärmuses on Lõuna-Korea. Kus asub Eesti?
Kuivõrd Rootsi ühiskonnas on kultuuriliselt kogu aeg taunitud haigena tööl käimist, siis on loogiline, et enesekarantiin on seal ühiskonnas reaalselt võimalik. Seega on nende tõdemus, et asutuste sulgemine võib tuua kaasa hoopis suurema haiguse leviku (inimesed rebitakse välja oma loomulikust keskkonnast), igati adekvaatne.
Sama loogika kehtib seal ühiskonnas näiteks ka koolide sulgemise kohta. Ja isegi, kui valitsus tahaks näiteks koole sulgeda, ei oleks see praktilistel põhjustel väga hästi teostatav, kuna Rootsis peetakse väga rangelt kinni printsiibist, et alla 12-aastased lapsed ei tohi hetkegi ilma vanemateta kodus viibida. Ja isegi, kui see nii ei oleks, on Rootsi Terviseamet argumenteerinud, et noorte inimeste kooliskäimine on isegi positiivne, kuivõrd nende nakatumise tõenäosus on oluliselt madalam ja hilisem haiguse kulg oluliselt riskivabam, lisaks panustavad ka nemad karjaimmuunsuse tekkesse.
Teises äärmuses on Lõuna-Korea.
Freedom House klassifitseerib küll Lõuna-Koread normaalseks demokraatiaks, kuigi võimu tsentraliseerituse tolereeritus ja legitiimsus on seal võrreldes Euroopaga siiski teistsugune. Mida tegi Lõuna-Korea koroonavastases võitluses ja mispärast oli see niivõrd edukas, põhineb esiteks nende seadusandlusest tulenevatest võimalustest inimesi jälgida.
Nimelt, Lõuna-Korea valitsus ja kohalikud omavalitsused hakkasid suhteliselt kriisi alguses reaalajas jälgima inimeste liikumist, jagasid SMS-idega informatsiooni, millistes kohtades on nakatunud inimesed liikunud. Privaatandmeid väärtustavad Euroopa riigid (eriti Lääne-Euroopa) oleks väga suure tõenäosusega suurtes regulatiivsetes raskustes rakendamaks selliseid meetmeid. Seda näeme praegu ka Eestis.
Teiseks, massiivne testimine esimesest päevast alates. Praeguse seisuga on Lõuna-Korea testinud ligemale 300 000 inimest, mis teeb 5200 testi miljoni inimese kohta, mis on maailma absoluutne tipptulemus. Ameerika Ühendriikides on tehtud miljoni inimese kohta 74 testi (USA Nakkushaiguste Kontrolli- ja Preventsiooni Keskuse andmed).
Eraldi küsimus on Hiina.
Hiina, kust viiruse saaga algas, käitus kriisi algusfaasis ebaadekvaatselt ja vastutustundetult, aga selle kriisi globaalsel lahendamisel mängib ta vähemalt hetkel võtmerolli. Hiina on kõige tõsisemalt võtnud ka poliitilise vastutuse küsimust, kuivõrd töö on kaotanud tervishoiusektoris üle 100 kõrgema ametniku, teiste seas tervishoiuminister ja Pekingi linnapea. Seda siis aeglase või mittepiisava reaktsiooni tõttu.
Politico poliitikaportaali seisukoha järgi võiks vastutus olla teemaks kõikjal – alates Brüsselist Pekingini ja Roomast Washingtonini. Väga palju riike üle maailma on läbi selle kriisi tegelenud kas reaalsuse eitamisega või vene ruleti mängimisega. Nagu nt Trumpi administratsioon, kes alguses eitas globaalse kriisi võimalikkust ja hiljem keeldus Saksamaa välja töötatud ja USA-le pakutud koroonaviiruse testist, väites, et Ameerika Ühendriigid hakkavad välja töötama enda testi. Juhtimisviga, mis maksis palju elusid.
Kokkuvõttes toob Rootsi ja Lõuna-Korea võrdlus väga selgelt välja, et pandeemiavastane võitlus sõltub kultuurist.
Kui ühiskonna horisontaalne usaldus on suur, siis toimivad iseregulatiivsed meetmed, kui riigivõimul on olemas legitiimsus jõuliselt sekkuda, toimivad teised meetodid paremini.
Aga mis tüüpi ühiskond on Eesti?
Üldiselt ju öeldakse, et me meenutame oma ühiskonna juhtimiselt Preisi bürokraatiat, mis üritab olla alati korrektne, aga on seejuures väga aeglane. Elik meie koroonavastane võitlus on ilmselt olnud rajatud õigetele meetoditele, aga me oleme teinud kõiki asju hilinenult. Me menetleme, vaagime, ostame maske Tartu OÜ-de kaudu, peame “huvitavaid” debatte inimõigustest jne.
Raske on mitte nõustuda ekspeaministri Andrus Ansipi tõdemusega, et kogu kriisihaldust iseloomustab peamiselt erinevate ametkondade erinev jutt seoses testimise ja selle võimalustega. Protsessi alguses ütlesid erinevad ametiisikud, et ärge muretsege, küll me testime teid kõiki. Siis äkitselt tuli kuskilt meedia kaudu informatsioon, et perearstidele on antud korraldus testida ainult üle 65-aastaseid. Seejärel laiendati seda määratlust meedia informatsiooni põhiselt ka riskirühmadele, mille osas hakkas pihta üldrahvalik tõlgendamisprotsess jne, jne.
Aga isegi tragöödias, mida koroonakriis kahtlemata on, võib hea tahtmise juures leida komöödia elemente. Näiteks meeldis mulle väga Rohke Debelaki paari nädala tagune kokkuvõte testimisolukorrast vabariigis, inspireerituna ilmselt vabariigi presidendist. See kõlas umbes nii: kuna testimine on hetkel keeruline, siis soovitab riik kõikidel inimestel, kes tunnevad end haigetena, igal õhtul kell kaheksa 5 minutit rõdudel valgusega vilgutada, et anda teistele märku oma haigusest ja naabreid hoiatada.
Koroona levik: Maailma Terviseorganisatsiooni koroonaviiruse leviku kaart
