Kui kuu aega tagasi algas minu isolatsioon, võtsin lugeda raamatu, kus pandeemia haarab kogu maailma, inimesed satuvad karantiini, surevad tuhandete kaupa jne. Kuu tagasi tundus see veel üsna ulmeline.
Üheksa aasta tagasi sain ühel väga ülerahvastatud suure korteri peol uue inimesega tuttavaks (pärast praegust kaht nädalat üksiolekut ja uudiste lugemist tundub juba sellinegi inimestega ümbritsetus muinasjutuline). Mõni päev hiljem olin tema juures kodus, uurisin ta raamaturiiulit ja ta soovitas mulle Kevin Brockmeieri romaani “Brief History of the Dead” (eesti keeles “Surnute lühiajalugu”, 2020).
On raamatuid, mida lugedes tunned pidevalt, et see on üks parimaid raamatuid, mida elus lugenud oled, aga “Surnute lühiajalooga” mul nii polnud. Esimesel lugemisel tundus ta lihtsalt hea.
Aga järgneva üheksa aasta jooksul leidsin end sellest raamatust rääkimas kümneid ja kümneid kordi, ning kui küsiti mu lemmikraamatuid, lipsas see kindlalt esikümnesse. Unustamatu.
“Raamat tapvast viirusest, pandeemiast, mis laastab kogu maailma” ei kõla nagu miski, mis saaks olla ilus. Vaid pigem nagu action, draama, milles on ilmselt vastikusjudinaid tekitavaid kirjeldusigi (à la Camus’ “Katk”).
Aga “Surnute lühiajalugu” on üks kaunimaid raamatuid, mida lugenud olen – ja seda peaksid tegema sinagi. Brockmeier alustab raamatut tsitaadiga:
“Paljud Aafrika kogukonnad jagavad inimesed kolme kategooriasse: need, kes on veel elus maa peal, ning sasa’d ja zamani’d. Hiljuti lahkunud, kelle aeg maa peal kattus praegu elavatega, on sasa’d ehk elavad surnud. Nad ei ole päris surnud, sest nad elavad ikka veel elusolijate mälestustes, kes võivad neid oma meeltesse manada, luua neist kunstiteoseid ja neid lõbusates lugudes ellu äratada. Kui sureb viimane inimene, kes esivanemat teadis, ei ole eellane enam sasa, vaid zamani ehk surnu. Zamani’d ei ole unustatud, vaid neid austatakse. Paljusid… võib meenutada nime järgi. Aga nad ei ole elavad surnud. Seal on vahe.”
Raamatu alguses jagavad uued surnute linna jõudnud lugusid sellest, mida nad tundsid pärast surma, kuidas kulges nende isiklik, ainulaadne teekond elust eemale. Võimalik, et see on mu lemmik avapeatükk maailmakirjandusest. (See ongi nii ideaalne tervik, et ilmus aastal 2003 New Yorkeris jutustusena.)
Miks on see üks parimaid raamatuid, mida lugenud olen?
Jutustajateks on hulk elust lahkunuid surnute linnas, kes meenutavad oma elusid, argipäeva, neid pisikesi momente, mis teevadki maailmas kulgemisest elamise.
Teine jutustajaliin on Antarktise ekspeditsioonil üksi jäänud Laura Byrd, kes proovib väikeses uurimisjaama osmikus mõistust säilitada.
Kuu aega tagasi ei kujutanud ma veel ette, et peagi oleme kõik oma kodu piiratud ruutmeetritel ja proovime mitte hulluks minna – leida viisi teha trenni, mitte kogu olemasolevat toitu korraga ära süüa, hoida end tegevuses, mitte liiga palju muretseda. Laurale hakkab meenuma suvalisi, vähetähtsaid hetki elust, lihtsalt momente, mida ei märganud ega millekski pidanud.
Lõppude lõpuks on see raamat inimestest meie eludes. Meie maailm ei koosne kaugeltki mitte vaid meie peredest, sõpradest, kolleegidest. Inimesed, kes teispoolsuses “elus püsivad”, sest meie neid mäletame, on postiljonid, kassiirid, ammused lasteaiakaaslased, tänaval kohatud usukuulutaja ning pime mees, soolaautojuhid lumetormides, kunagise kallima sugulased ja kümned tuhanded inimesed veel. Isegi näitlejad, poliitikud jt, kellega silmast silma kunagi ei kohtu, ent kellest oled lugenud, saadet vaadanud vms.
Selle raamatu alustala, see Aafrika kogukondade uskumus surnute mäletamise kohta meenus mulle ka mõni aasta tagasi leinas olles ja tuletas meelde raamatus esitatud elu surnute linnas – ja mõjus sel moel kuidagi lohutava mõttena.
Mul on nii hea meel, et pärast pea kümnendit sellest raamatust rääkimist on see nüüd lõpuks Margit Jaaska väärt tõlkes ilmunud ka eesti keeles.
Eia Uus
Eia Uus on kirjanik, loovusmentor ja õpetaja. Ta on avaldanud viis romaani, reisikirju, jutte, luuletusi ja viimati raamatu “Kirjad Buenos Airesest”. Ta on elanud Tais, Kanadas, Prantsusmaal, Hiinas ja Argentinas. Loe artikleid (34)
