Kuninganna kõne. “Better days will return, we will meet again”

Pühapäeval, 5. aprillil pöördus kuninganna Elizabeth II rahva poole, et tänada eesliinil töötajaid ning pakkuda raskes olukorras lootust ja lohutust. “Me saame taas kokku oma sõpradega, me saame taas kokku oma perekondadega, me veel kohtume,” lausus ta Ühendkuningriigi kodanikele. Tema lühike kõne on hea näide riigijuhi selgest ja empaatilisest avaldusest kriisi ajal. Avaldame kuninganna Elizabeth II pöördumise täisteksti, sest selle sõnum on universaalne ja mõistetav kõikidele kriisis vaevlevatele rahvastele.

Tean, et pöördun teie poole üha keerulisemaks muutuval ajal. Ajal, mil elu meie riigis on häiritud: häiritud nõnda, et on toonud mõnedele leina, paljudele rahalisi raskusi ja meile kõigile tohutuid muutusi igapäevaelus.

Tahan tänada kõiki eesliinil tegutsevaid tervishoiutöötajaid, aga ka hooldustöötajaid ja hädavajalikke töid tegevaid inimesi, kes jätkavad ennastsalgavalt oma igapäevaste kohustuste täitmist väljaspool koduseinu meie kõigi hüvanguks. Olen kindel, et ühes minuga kinnitab ka kogu rahvas, et teie tegevust hinnatakse kõrgelt ja iga teie raske töötund viib meid lähemale normaalsemasse ellu naasmisele.

Samuti soovin tänada kõiki teid, kes te püsite kodus, aidates seeläbi kaitsta haavatavaid ja säästes paljusid peresid valust, mida on juba tundnud oma lähedasi kaotanud inimesed. Koos astume me sellele haigusele vastu, ja ma tahan teile rahustuseks kinnitada, et üheskoos ja kindlalt jätkates saame sellest ka võitu.

Loodan, et aastate pärast võivad kõik tunda uhkust selle üle, kuidas nad praegusele väljakutsele reageerisid. Ja meie järeltulevad põlved saavad öelda, et selle põlvkonna britid olid sama tugevad kui kõik teised. Et enesedistsipliin, vaikne sõbralik lahenduseleidmine ja ühtekuuluvus iseloomustavad seda maad ka praegu. Uhkus selle üle, kes me oleme, ei ole minevikku jäänud asi, vaid määrab meie oleviku ja tuleviku.

Hetki, mil Ühendkuningriigi rahvas on tulnud kokku, et tunnustada hoolekande- ja hädavajalikke teenuseid tagavaid töötajaid, hakatakse meenutama meie rahvusliku vaimu väljendusena; ja selle sümboliks on laste joonistatud vikerkaared.

Kõikjal Rahvaste Ühenduses ja ka üle kogu maailma oleme näinud südantsoojendavaid lugusid sellest, kuidas inimesed teevad koostööd, et teisi aidata, olgu selleks siis toidupakkide ja ravimite kohaletoimetamine, naabrite järele vaatamine või ettevõtete ümberkorraldamine hädaabi osutamiseks.

Ja kuigi eneseisolatsioon võib kohati olla raske, avastavad paljud eri uske, aga ka mitte ühtegi usku tunnistavad inimesed, et see annab võimaluse võtta aeg maha, hetkeks peatuda ja palves või mediteerides mõtiskleda.

See meenutab mulle mu esimest raadiosaadet 1940. aastal, kui mulle oli abiks minu õde. Pöördusime lastena siit Windsorist teiste laste poole, kes olid turvalisuse huvides kodudest evakueeritud ja ära saadetud. Täna tunnevad paljud taaskord lähedastest lahus olemise valu. Kuid sisimas teame nüüd – ja teadsime ka siis –, et nii on õige teha.

Kuigi oleme väljakutsetega silmitsi seisnud varemgi, on see kord teistmoodi. Seekord teeme me koos kõigi rahvastega üle kogu maailma ühiseid jõupingutusi, kasutades tervendamiseks suuri teaduses tehtud edusamme ja meie vaistlikku kaastundlikkust. Me tuleme sellest edukalt välja – ja see edu saab olema meie kõigi jaoks.

Peaksime leidma lohutust, et ehkki meil tuleb veel paljutki taluda, siis paremad päevad on ees: me saame taas kokku oma sõpradega, me saame taas kokku oma perekondadega, me veel kohtume.

Praegu aga tänan teid kõiki ja saadan teile oma parimad soovid.