Katrin Saali Saul: Monk ja Notsu isolaatoris

Isolatsioonitingimustes võimenduvad paarisuhte kroonilised probleemid. | Illustratsioon: Ander Avila

Korraarmastus, seks, raha (ja nende puudumine), autojuhtimisstiil ning truudusetus on ühed kirgikütvaimad tüliallikad paarisuhetes.

Monk on ühest detektiivisarjast tuntud sundmõtete ja sundkäitumisega tegelane, kelle üks eripära seisnes selles, et tal pidi olema kõik väga korras. Kusagil ei tohtinud olla midagi laokil, iga asja jaoks oli oma koht. Monk hullus, kui nägi kuskil prügi või puru. Padjad pidid olema tema poolt määratud õiges asendis, esikus ei tohtinud vedeleda kotte, raamatud pidid laual olema 90-kraadise nurga all. Toit pidi taldrikul olema serveeritud õigesti. Kui asjad polnud tema standardi järgi paigas, tõusis Monkis sisemine ärevus, mis ei taandunud enne, kui ta oli häiriva elemendi kõrvaldanud.

Notsu on aga Kukerpillide laulust tuntud Mudamere ääres porikalda peal elav muretu tegelane, kellel on kärss must ja kes ei keela endale väikest vallatust. Notsul on boheemlaslik nägemus korrast – asjad on parasjagu seal, kuhu nad seljast või käest pannakse. Notsut ei sega, kui kirjutuslauale jäävad nädalaks kohvikruusid, kommipaberid ja banaanikoored vaheldumisi tähtsate paberitega, mille all on peidus autovõtmed ja kuskil ka ID-kaart. Teda ei häiri, kui põrandal on tolmurullid. Tema meelerahu ei kõiguta toolil kuhjuv riidevirn. Ta orienteerub oma segaduses suhteliselt hästi. Või siis mitte. Aga tõdemus, et ta ei tea, kuhu tal olulisel hetkel mõni asi kadunud on või et ta ümber on mõõdukas kaos, ei pane teda korda looma.

Mõnd Notsut häirib see segadus küll, aga ta ei viitsi koristada. Tal on lihtsam leppida korralagedusega, kui sundida end koristama. Tal on tähtsamatki teha, kui koristada. Ja isegi kui see tähtsam asi pole seotud mingi loova või pakilise tööga, põhjendab Notsu oma võimet tolmurullist üle ja riidekuhjast mööda astuda sellega, et talle on puhkus tähtsam kui puhtus ning ta suudab oma korratuse ning selle tagajärgedega elada.

Monk seevastu nii muidugi ei suuda. Monk ütleb, et ega tallegi koristamine ei meeldi, et temagi parema meelega paneks jalad seinale, aga on ju lihtsam asjad kohe õigele kohale panna ja siis nad sealt ka vajaduse korral hiljem üles leida, kui pärast tulutult otsida ja närvitseda. Kui raske siis saab olla kruus kohe nõudepesumasinasse panna! Ja nii palju meeldivam on pärast õhtusööki kohe köök korda teha, siis on ju nii mõnus puhtas kodus olla, ei pea hiljem end jälle kokku võtma ja koristama hakkama! Notsu on selles küsimuses eriarvamusel. Pärast sööki on ju mõnus leiba luusse lasta. Küll hiljem jõuab koristada.

Notsu elab võimaluse korral väärtusmaailmas – enne mõnu, siis töö. Monkil käivad asjad vastupidi: enne töö, siis lõbu.

Notsu muretus ja lohakus ajab Monki närvi. “Sa oled laisk ja mina pean üksinda rabama! Kui mina ei koristaks, elaksime varsti nagu laudas ja sööksime otse potist! Kui mina ei puhastaks, näeks me auto välja nagu liikuv prügikast! Kui mina ei hooliks, käiksid me lapsed riides nagu mardisandid! Kui mina ei kamandaks, oleks elutoas navigeerimine mänguasjade ja muu koli vahel keerulisem kui Taani väinades!.. Sa ei pea ju ühestki kokkuleppest kinni!”

Notsu pole aga nõus, et neil üldse mingi kokkulepe oleks tehtud. “See on ju lihtsalt Monki nägemus, kuidas asjad peaksid olema, mida ta tahab mulle peale suruda!” Monki kindel nägemus korrast ajab Notsu närvi. “Ükskõik, kui palju ma ka teen, see pole iialgi piisav! Ma võin päev otsa koristada ja siis ta tuleb ja näitab rangelt – siit on sul tolm võtmata, siit on lohakalt tehtud! Kelle asjad siin vedelevad! Miks need siin on?” Igas partneri küsimuses kuuleb Notsu etteheidet. “Ma pole kunagi piisavalt hea. Ma teen kõike valesti. Ma püüan olla tublim, aga ma lihtsalt ei suuda Monki standarditele vastata,” kurdab Notsu. “Ma ei taha enam koju tulla! Ma kardan Monki.”

Monk ütleb, et ta on püüdnud asjale läbi sõrmede vaadata. Aga ta lihtsalt ei suuda. “Kui ma näen segadust ja seda, kuidas Notsu muretult filmi vaatab või telefoni näpib, küpsisepuru ja õunasüda tema kõrval diivani peal, siis mõjub see mu ajule nagu villane kampsun tundliku naha vastas. Mul hakkab ajus kihelema.”

Vähesed on oma hingelt üdini äärmuslikud Monkid ja Notsud. Enamik meist paigutub kuhugi vahepeale. Aga kui erinevus selles väärtushinnangus on olemas, pole vaja tüli kaua oodata.

Mu töökogemus näitab, et nii Notsusid kui ka Monke on mõlemast soost.

Paarisuhetes võiksid partnerid olla nn samal tasandil, suhelda teineteisega kui üks adekvaatne täiskasvanu teise täiskasvanuga, kellega saab rahumeelsel teel oma eriarvamused mõistlikult selgeks rääkida. Eluline tõsiasi on aga see, et sageli kalduvad inimesed samatasandilisest suhtlusest välja ning sellist suhtlust võib kirjeldada kui vanema ja lapse suhtlust. Üks võtab nn kõrgema ja targema positsiooni, kelle nägemus mingist olukorrast on justkui ülimuslik, ja ta riidleb või käsutab või kontrollib teist nagu vanem last.

Monki ja Notsu duellis võtab Monk enda kanda vanema ja Notsu lapse rolli.

Monk sõnab eneseõigustuseks: “Ma kamandan ju sellepärast, et ta ei võta vastutust, ta käitub nagu laps!”

Võimuvõitluse kirglikkus ja tülide pikkus sõltub nüüd sellest, kas lapserollis Notsu võtab määratluse vastu ja alistub või hakkab Monkile vastu. Teoreetiliselt võiks ju Notsu hoopis enda reeglid kehtestada. Aga Monki juuresolekul on Notsul end väga raske kehtestada.

3 erinevat suhtlustasandit

Kanada psühhoanalüütik Eric Berne on loonud teooria, mille kohaselt meie kõigi sisemuses on olemas kolm tasandit: laps, täiskasvanu ja lapsevanem.

Meie sisemine laps on see, kes allub oma ihadele ja soovidele. Ta on uudishimulik, teda tõmbab avantüüridesse. Sellel tasandil me teeme nalja, innustume kergesti, mängime, aga ka jonnime, viriseme ja keeldume vastutusest. Sisemine laps on emotsionaalne ja ta võib kergesti vihastuda ja hirmuda, kui ta vajadused on rahuldamata. Laps meis on see, kes ütleb: “Tahan seda nüüd ja praegu! Ma ei viitsi! Pole minu asi! Mina enam ei mängi!”

Meie sisemine vanem on selline tasand, kus me anname korraldusi, riidleme, kritiseerime, manitseme, karistame, kontrollime ja oleme veendunud oma tões ning teadustame teistele, kuidas mingid asjad olema peaks või olla ei tohiks.

Täiskasvanu tasandil mõtleme loogiliselt, oskame olukordi analüüsida, leida lahendusi, reageerime olukorrale adekvaatselt ja nn täiskasvanulikult, küpselt ning võimalikult rahulikult.

Meil kõigil on need tasandid olemas, ainult et mõnel inimesel on need suhteliselt tasakaalus, mõnel aga domineerib üks tasand teise üle. (Nende tasandite kohta saab pikemalt kuulata artikli lõpus olevast podcast’ist.)

Muidugi ei ole korra ja puhtusega seotud teemad ainus valdkond, kus paarisuhe samatasandilisest suhtlusest hälbib. “Ma ei saa ühtegi nalja teha, kunagi end lõdvaks lasta ega vastassoost inimesele sõbralikult naeratada, ilma et moraaliloengut ei järgneks,” kurdavad ühed. “Ma saan autoga sõites alati pragada, mu sõidustiil on partnerile kas liiga kiire ja ohtlik või liiga aeglane ja seeläbi ohtlik,” kaebavad teised. “Kui ma kasvõi pool tundi hiljem töölt koju tulen, on meil tüli taevani,” ahastavad kolmandad. “Pruugib mul vaid mingi rahaline kulutus teha, kui saan partnerilt vastu pead, et mis ma laristan,” ohkavad neljandad.

Sellises võimuvõitluses hälbitakse rahumeelsest ja konstruktiivsest täiskasvanute sümmeetrilisest suhtlusest asümmeetrilisse vanema-lapse suhtlusesse. Kui paarisuhtes juba vanema-lapse asümmeetriaks kisub, siis on nn isa-tütre suhtlustasand parem kui ema-poja oma. Seda põhjusel, et ema-poja tasandil kaob enamasti seksuaalne iha kiiremini. Mees, keda naine kamandab kui poisikest, reeglina seda ülemäära seksikaks ei pea. Ja ega nainegi poisikest ihka.

Monk tahab iseenesest ju vaid head, ta tahaks kodust olukorda saneerida oma maailmanägemuse kohaselt, et kõigil oleks parem. Kahjuks aga vanemlikult tasandilt tulnud korraldus ei kuku Notsu juures viljakale pinnale. Laps Notsu sees tahaks vanemlikule Monkile hoopis keelt näidata, mitte koostööd teha.

Ühes varasemas artiklis olen kirjutanud, et umbes 70% suhteprobleemidest on kroonilised. See tähendab maakeeli, et neid ei saa ära lahendada, vaid nendega peab õppima elama. Krooniline probleem pole suhtele ohtlik ega vii lahutuseni, kui sellega õppida elama. Kui ei õpi, kui see partneriga kaasnev krooniline probleem on nii suur, et paar või üks paarilistest ei tule sellega toime, saab see saatuslikuks.

Suhe on edukas sel määral, kui edukalt paar oma krooniliste probleemidega hakkama saab.

Õnnetus suhtes ei tule partnerid krooniliste probleemidega toime, nad ei õpi nendega elama ja nad lähevad neist järjest enam närvi.

Kui partnerid oskavad suhtuda oma Notsust või Monkist partnerisse mõõduka huumorimeelega ja õpivad elama teadmisega, et teine ei oska või ei suuda ennast muuta, ning teevad sellega oma hinges rahu, siis on nad võimelised oma kroonilise probleemiga elama.

Miks sellest praegu rääkida, kui kogu maailm koroonaviiruse ümber keerleb?

Aga sellepärast, et isolatsioonitingimustes võimenduvad paarisuhte kroonilised probleemid. Kel suhted korras, võib sellises olukorras lähedus veelgi kasvada, ühine välisvaenlane või mure liidab. Kel aga suhted pingelised, läheb isolatsioonis keerulisemaks.

Kui enne oldi lõviosa päevast tööl ja Notsu ning Monk käisid teineteisele närvidele vaid õhtuti ja nädalavahetustel, siis nüüd on suur tõenäosus, et nad peavad pikki aegu teineteise muretut versus murelikku, korratut versus korralikku, kärmet versus uimast, ettenägelikku versus tuulepäist ellusuhtumist taluma. Partneri harjumused võivad ärritada. Tema isikuomadused võivad meele härmi täis ajada. Üks hullub, kui teisel kangastuvad kujutlustes vaid apokalüptilised stsenaariumid. Teine ei saa aru, kuidas võib koroonasse nii muretult suhtuda.

Ideaalis võiks jääda suhtlemises täiskasvanute tasandile. Paraku nii mõnigi meist käitub praegu tõugatuna oma sisemisest lapsest, kes kaebleb: “Mina enam ei mängi! Mul on nii raske!”

Küsimus on selles, et kui ühes partneris tõstab pead tema sisemine laps, siis milline tasand reageerib sellele teises partneris – kas tema sisemise lapse, vanema või täiskasvanu tasand.

Sisemine laps on paljudes meis asjade praegusest seisust kohkunud. Nii mõnegi sisemine laps kipub praegu virisema, kui hirmus ja/või igav on olla omaette ja kuidas ta sellega üldse hakkama ei saa. Uljaspäise sisemise lapsega isikud on muretud ja teevad hanerasva nalja.

Sarnaste sisemiste lastega inimestel on omavahel kergem. Ühe partneri mureliku ja teise muretu sisemise lapse korral võivad partnerid kergesti tülli pöörata. Teine konfliktiallikas peitub hetkes, kus ühe partneri sisemine kriitiline vanem läheb teise sisemise lapsega riidlema, et ta selline on.

Adekvaatne täiskasvanu saab aga aru, et meie esivanemad läksid sõtta, paljud krooniliste haigustega inimesed elavadki eraldatud elu. Sellega võrreldes pole hullu midagi, kui tervena peab natuke aega end teistest isoleerima ja oma pereliikmetega lähemat taastutvust sobitama.

Kasutame isolatsiooni, et välja magada. Kes teab, millal järgmine kollektiivne kevaduni välja kirjutatakse. Kui olete hästi maganud, ärritavad teid partneri häirivad jooned vähem. Ja kes vähegi terve, viige oma sisemine laps õue mängima.

Samal teemal: Peresaade. Suhtlemistasandid

Katrin Saali Saul

Katrin Saali Saul

Katrin Saali Saul on pereterapeut ja Vikerraadio psühholoogia-alase saate „Peresaade“ autor ja saatejuht. Oma kolumnides uurib ja kirjeldab suhteid, nende toimimise ja mittetoimimise seaduspärasusi. Tema sulest on ilmunud kolm raamatut: "Naiseks olemise kunst. Avasta oma naiselik vägi läbi arhetüüpide maagilise maailma" (2015), kirjanduskonkursi BestSeller aimekirjanduse kategooria võidutöö "Eluterve kärgpere käsiraamat"(2016) ja logiraamat „Aasta eredad hetked“ (2017). Loe artikleid (27)