Enne reedet, kolmeteistkümnendat märtsi, mil maailm andis kultuurile ja meelelahutusele teada, et kõik jääb ära vähemalt kuni maini, õnnestus mul käia teatris. See oli teisipäeval, kümnendal, ja teater oli Eesti Draamateater. Mängiti lavastust nimega “Võrk”, mis juhatas sel hetkel veel enese teadmata sobivasti sisse peagi algava eriolukorra, oli kui avamäng.
Panin tähele, et viiruste hooajale ebaomaselt ei köhinud need kaks tundi saalis mitte keegi mitte kordagi. Tavaliselt on märtsi alguse teatrisaalis respiratoorseid häirehäälitsusi siin-seal ikka kuulda, nuusatakse, köhitakse jne. Aga seekord – mitte midagi. Pole ju võimalik, et hoiti tagasi, ei, saal pidi olema täis eranditult sümptomiteta inimesi. Ühiskonnas oli ju selgelt juba olemas koroonaviiruse hirm, aga saalis olid kõik terved.
