Teatriarvustus. Rein Pakk: viimane teatrikülastus enne järgmist

Stseen lavastusest "Võrk". Foto: Eesti Draamateater

Enne reedet, kolmeteistkümnendat märtsi, mil maailm andis kultuurile ja meelelahutusele teada, et kõik jääb ära vähemalt kuni maini, õnnestus mul käia teatris. See oli teisipäeval, kümnendal, ja teater oli Eesti Draamateater. Mängiti lavastust nimega “Võrk”, mis juhatas sel hetkel veel enese teadmata sobivasti sisse peagi algava eriolukorra, oli kui avamäng.

Panin tähele, et viiruste hooajale ebaomaselt ei köhinud need kaks tundi saalis mitte keegi mitte kordagi. Tavaliselt on märtsi alguse teatrisaalis respiratoorseid häirehäälitsusi siin-seal ikka kuulda, nuusatakse, köhitakse jne. Aga seekord – mitte midagi. Pole ju võimalik, et hoiti tagasi, ei, saal pidi olema täis eranditult sümptomiteta inimesi. Ühiskonnas oli ju selgelt juba olemas koroonaviiruse hirm, aga saalis olid kõik terved.

“Võrk” räägib möödunud sajandi seitsmekümnendate aastate USA teleuudiste ankrust, kes pärast mitmekümneaastast karjääri vallandatakse, millega ta aga leppida ei suuda ja tungib tagasi ekraanidele, et öelda ausalt välja, mida arvab uudistest ja ühiskonnaelust laiemalt. Tema emotsionaalne ja avameelne, ilmutuslikust ekstaasist laetud ja muidugi poliitiliselt täiesti ebakorrektne esinemine saavutab tohutu vaadatavuse ning seni võlgades vaevelnud telekanali juhtkond on sunnitud kaaluma jätkamist. Siit lugu käima lähebki, me näeme uudistesaate formaadi muutumist infotainment show’ks. Me näeme tähelepanumajanduse sündi.

Infotainment ja tähelepanumajandus on muidugi tänapäevased mõisted, “Võrgu” lugu käsitleb neid nähtusi prohvetlikult, olles ise pärit oma sündmuste kaasajast ehk möödunud sajandi seitsmekümnendatest. Nimelt sündis “Võrk” Sidney Lumeti, Ameerika filmikunsti ühe huvitavaima kineasti filmilavastuses aastal 1976.

Filmil on tänaseni tohutult fänne, tegemist on kõigi vandenõuteooria-sõprade jaoks olulise kultusfilmiga. Nende silmis räägib lugu mehest, kes süüdistatuna vaimses ebastabiilsuses vallandatakse, ja eks ta psüühika ongi üksjagu liimist lahti, aga see tuleb sellest, et ta näeb kuidagi liiga selgelt, missuguses maailmas me elame.

Nii filmis kui ka teatrilavastuses on peategelase – sellesama hullunud saatejuhi – jaoks murdeline stseen kohtumine “kõige suurema juhiga”, ema- või katsuorganisatsioonide avalikkusest hoiduva juhi, kõigi korporatsioonide nõukogude juhtkondade liikmega – võtmeisikuga, keda loo käsitlemisel on võrreldud niiditõmbajast ämblikuga, kes istub kogu selle võrgu keskel, milles me kõik teadvustpidi sees oleme, ning kes juhib, loob, kujundab, kontrollib meie “tegelikkust” ja seeläbi ka meie tegelikkust. Võib-olla, kes teab.

Kuigi loos on tõepoolest palju prohvetlikku, olen ma vandenõuteooriate suhtes siiski skeptiline. Nii selles loos kui ka tänases “tegelikkuses” ja tegelikkuses.

Mulle näib, et me küll loodame, et tegu on suure ja kavala vandenõuga, mida juhivad inimesed, olgugi ahned ja südametud inimesed, kuid ikkagi inimesed. Juhtigu seda vandenõu kasvõi ebamaiselt ahned ja kavalad olendid, kasvõi mingid reptiilid. Seda me soovime uskuda ja seda usku suhtlusruumides levitada, kuid tõenäoliselt pole see tõde. Tõde on tõenäoliselt palju hirmsam. Tõde on see, et seda ei juhi keegi. Kõik lihtsalt sõidab edasi ja piilupart on rongijuht.

Või kui juhib, siis saab see olla vaid tehisintellekt. Ja sellegi kohta on “intellekt” tõenäoliselt liiga uhke nimi. See on lihtsalt üks tehe, üks arvutus, vormilt keeruline, sisult lihtne arvutus. See arvutus arvutab pidevalt meie käitumismustreid, paneb sellest kokku algoritme, teeb oma arvutustulemuste põhjal meie ekraanidel kuvatavas sisus meie eest valikuid ja kujundab niiviisi aina enam meie neidsamu käitumismustreid. See ongi justnimelt masin ja see masin olemegi meie.

Need robotid, kes maailma vallutavad, oleme meie.

“Võrgus” räägib suur juht, niiditõmbajast ämblik, hullunud saatejuhile raha kui universaalse väärtuse poolt juhitud maailma ilust, rahvuste- ja riikideülesest, ning see ilu paistab imbuvat saatejuhi psüühikasse ja saatejuht vannub selle vägevusele alla. See on loo mõtlemapanev murdepunkt.

Filmiga võrreldes oli teatriversioon näidendi ehk tekstina teinud tegelased mõnevõrra vaesemaks, näitlejad olid head, aga rolle oli vähe. Peale Ivo Uukkivi Maxi, Marian Heinati Diana ja muidugi Hendrik Toompere Howardi ei juhtunud ühegi tegelasega eriti midagi. Headel näitlejatel polnud palju mängida, kuid see-eest oli ideid palju. Suurt juhti ehk ämblikku kehastanud Rein Oja andiski vaatajale edasi ennekõike ideid. Õige valik antud olukorras. Sama võib öelda Taavi Teplenkovi, Kersti Heinloo ja paljude teiste kohta. Kõik näitlejad mängisid ära selle, mis neil oli. Lavastus oli terviklik ja kohati väga leidlikult lahendatud.

Hendrik Toompere on ikka tragikoomilise ekstaatilise neuroosi meister. Ka temal tuli mängida ennekõike ideed, mitte draamat, kuid siiski võimaldas roll ideedraama mõõtmeid ja neid Toomperel ka pakkuda oli. Nõustun kõigi varasemate arvustajatega Marian Heinati osas. Olen teda imetlenud juba ta Vanemuises loodud rollides, tal on eriomaselt tugev emotsionaalne signaal, väga jõuline enesevalitsus, millega on nauding kaasa minna. Ka tema duett Ivo Uukkiviga on juba tuttav, kuid “Võrgus” on jõudude vahekord uues, huvitavas konfiguratsioonis. Nende kahe rollid sisaldavadki teistega võrreldes suuremat arengut ja võimaldavad seetõttu rohkem kaasaelamist.

Teatriversioonil oli filmiga võrreldes erinev lõpp, niisugune, mis võimalik just teatris, aga seda minge ja vaadake määramatus tulevikus ise.

“Võrgu” peategelane jagab tüki lõpus oma mõtteid, väljendades muu hulgas moraali, mille sisu võiks kokku võtta nii: meie, inimesed, peame üksteist toetama, mõistma, aitama, sest aidates teisi aitame me iseennast. Parim eneseabi on teiste abistamine. Nii ongi.

Neil päevil oleme silmitsi täiesti uue võrguga – viirusega.

Viiruste loomuses on ekspluateerida oma peremehe parimaid omadusi – inimeste puhul seda, et oleme sotsiaalsed loomad, et usaldame ja aitame üskteist, toetame, ka füüsiliselt.

Neil päevil, mil tuleb sotsiaalselt distantseeruda, on vaja meeles pidada, et mitte teine inimene ei ole see, keda karta, umbusaldada ja kellest hoiduda, vaid viirus. Viirus paneb meie usalduse veelkord proovile, meie niigi juba üsna õhukese ja aukliku usalduse. Ehk saame näha ja tunda, et usaldus on meile eluliselt tarvilik ja ehk oskame seda edaspidi paremini hoida.

Rein Pakk

Rein Pakk

Rein Pakk on näitleja ja lavastaja. Loe artikleid (22)