Enne reedet, kolmeteistkümnendat märtsi, mil maailm andis kultuurile ja meelelahutusele teada, et kõik jääb ära vähemalt kuni maini, õnnestus mul käia teatris. See oli teisipäeval, kümnendal, ja teater oli Eesti Draamateater. Mängiti lavastust nimega “Võrk”, mis juhatas sel hetkel veel enese teadmata sobivasti sisse peagi algava eriolukorra, oli kui avamäng.
Panin tähele, et viiruste hooajale ebaomaselt ei köhinud need kaks tundi saalis mitte keegi mitte kordagi. Tavaliselt on märtsi alguse teatrisaalis respiratoorseid häirehäälitsusi siin-seal ikka kuulda, nuusatakse, köhitakse jne. Aga seekord – mitte midagi. Pole ju võimalik, et hoiti tagasi, ei, saal pidi olema täis eranditult sümptomiteta inimesi. Ühiskonnas oli ju selgelt juba olemas koroonaviiruse hirm, aga saalis olid kõik terved.
“Võrk” räägib möödunud sajandi seitsmekümnendate aastate USA teleuudiste ankrust, kes pärast mitmekümneaastast karjääri vallandatakse, millega ta aga leppida ei suuda ja tungib tagasi ekraanidele, et öelda ausalt välja, mida arvab uudistest ja ühiskonnaelust laiemalt. Tema emotsionaalne ja avameelne, ilmutuslikust ekstaasist laetud ja muidugi poliitiliselt täiesti ebakorrektne esinemine saavutab tohutu vaadatavuse ning seni võlgades vaevelnud telekanali juhtkond on sunnitud kaaluma jätkamist. Siit lugu käima lähebki, me näeme uudistesaate formaadi muutumist infotainment show’ks. Me näeme tähelepanumajanduse sündi.
