Ma tahan, et kõik järgnev oleks vaid minu fantaasia. Ütleme siis moodsas poliitilises leksikas, unenägu. Kui see osutub aga kasvõi osaliselt tõeks, siis võimalik oht Eesti ja teiste Balti riikide julgeolekule kasvab tuntavalt.
Venemaal toimuvad praegu suured muutused. Sisuliselt pannakse meie silme all toime põhiseaduslik riigipööre, mille eesmärgiks on kindlustada KGB/FSB nomenklatuuri ja isiklikult Vladimir Putini diktatuur veel vähemalt järgmiseks 12 aastaks, tõenäoliselt aga palju kauemaks.
Venemaa põhiseaduse muudatused, rahvusvahelise õiguse allutamine Venemaa seadustele ja selles kõiges väljenduv geopoliitiline ambitsioonikus on osa Putini suurest strateegiast – 20. sajandi suurima geopoliitilise katastroofi ehk Nõukogude impeeriumi lagunemise vähemalt osaline tagasipööramine. Plaani maksimum oleks lisaks Vene piiride laiendamisele näiteks Ukraina ja Valgevene arvel ka NATO lagundamine, mis Kremli arvates oleks võimalik ootamatu hübriidse rünnaku puhul Balti riikide vastu.
Vladimir Putini välispoliitika üheks olulisemaks eesmärgiks on Ukraina täielik tagasitõmbamine Venemaa mõjusfääri või koguni ühendamine Venemaa föderaalseks osaks – 9., Edela föderaalringkonnaks, nagu spekuleeritakse Vene analüütikute arvamusavaldustes. Selle saavutamiseks on käivitatud salaoperatsiooni “Medvetšuk” aktiivne faas.
Ukraina oranž revolutsioon 2004. aastal ja sellele järgnenud Kiievi jõuline lähenemine lääneriikidele ehmatasid Kremlit korralikult. Saadi aru, et kui Ukraina läheb, on impeeriumi taastamisel ja Venemaa maailmajõuks pressimisel kriips peal. Konservatiivne kirjanik Aleksandr Prohhanov kuulutas 2008. aasta kevadel, et Ukraina liitumine NATO-ga tähendaks Venemaa surma.
Tegelikult pole Putin kunagi käsitlenud Ukrainat kui päriselt iseseisvat ja suveräänset naaberriiki. NATO liidrid kogesid seda vahetult näiteks 2008. aasta aprillis Bukarestis toimunud saatuslikul (NATO sisemine lõhenemine julgustas Venemaad sama aasta suvel Gruusiat ründama) tippkohtumisel. NATO-Vene Nõukogus teatas Putin siis, et sellist riiki nagu Ukraina olemuslikult ei eksisteeri ning alliansi võimaliku laienemise korral on Venemaa valmis haarama oma kontrolli alla selle ida- ja lõunaosad. “Ukraina lakkab olemast riigina,” kuulutas Putin kinniste uste taga NATO riigipeadele.
Sellest ajast saadik on Vladimir Putin teinud Venemaa liidrina samm-sammult kõik, et saavutada oma eesmärk. Krimmi okupeerimine ja annekteerimine ning Ida-Ukraina osaline okupeerimine kuus aastat tagasi lükkasid Kiievi lootused kiiremaks integreerumiseks Läänega kaugesse tulevikku. Laienemisväsimuses Euroopa Liit pole erinevalt NATO-st suutnud isegi pakkuda Ukrainale liitumisperspektiivi. Selles olukorras on Venemaal läbi oma arvukate mõjuagentide Ukraina poliitikas, ajakirjanduses ja majanduses soodne pinnas hübriidseks haardeoperatsiooniks.
Iseenda ja Euroopa vabaduse eest ränka hinda maksnud Ukrainale suruti 2014. aasta sügisest peale Minski kokkulepped, mida agressorriik Venemaa pole kunagi täitnud ega soovi ka täita. Minski leppeid ja Normandia formaati (Prantsusmaa, Saksamaa, Ukraina ja Venemaa) on Kremlis kasutatud Ukraina rahvusvaheliseks survestamiseks. Kiiev pidas vastu ega allunud pikale šantaažile. Ukraina välispoliitika püsivaks liiniks oli kindel seisukoht: enne poliitilist lahendust Ida-Ukrainas peab Venemaa välja viima oma väed ja relvastuse ning Ukraina taastama täielikult piirikontrolli. Kiiev ei nõustunud Venemaa toetatud separatistidega läbirääkimisi pidama.
Kuid just rahva seas populaarse Volodõmõr Zelenski valimisvõit on toonud ootamatu pöörde. Valijatele sõja lõpetamist lubades veenis Zelenski paljusid, et püüab luua suhetes Venemaaga uue dünaamika, mis võimaldaks saavutada tegeliku relvarahu, vabastada Ukraina sõjavangid ning vormistada konfliktile poliitiline lahendus. Ilusad ja Ukraina elanikele nii oodatud lubadused, kuid need on teostatavad ainult Venemaa tingimuste alusel.
Agressiooni algusfaasist saadik püüdis Venemaa sundida Kiievit tunnustama konflikti osapoolena oma bandiitlikke käepikendusi Donetskis ja Luganskis. Moskva narratiiv on alati olnud üks: tegemist on Ukraina sisemise konfliktiga, kus keskvõimu tegevuses pettunud ja “bandeeralasi” kartev ida püüab justkui kaitsta oma turvalisust. Võib-olla jäi see omal ajal suurema tähelepanuta, kuid juba 2014. aasta kevadest saadik hakkas okupeeritud alade vahendajaks ei keegi muu kui Ukraina üks tuntumaid Venemaa-meelseid poliitikuid – Viktor Medvetšuk. See oli Moskva teadlik samm, mille tegelikud dividendid alles hakkavad ilmnema.
Advokaadina 1990ndatel aastatel suure varanduse kokku ajanud Medvetšuk (Forbesi hinnangul on tema väärtus vähemalt pool miljardit dollarit) on Venemaa presidendi Vladimir Putini varjamatu usaldusisik Ukraina poliitikas.
Nende omavahelisi pikaajalisi tihedaid isiklikke suhteid kinnitab kasvõi see, et Putin on Medvetšuki 2004. aastal sündinud tütre Darina ristiisa. Vähetähtis pole seegi, et Darina ristiema on Svetlana Medvedeva, Dmitri Medvedevi abikaasa. Ukraina meedias on Medvetšukist räägitud ka kui KGB agendist.
Oranži revolutsiooni eel tõusis Medvetšuk toonase presidendi Leonid Kutšma kabinetiülemaks. Vähesed arvasid, et pärast kõrget kukkumist suudab Ukraina poliitikas Pimeduse Printsiks kutsutud oligarh end tippu tagasi võidelda. Ometi tegi just Putini algatatud agressioon Ukraina vastu selle võimalikuks.
Kuigi juba 17. märtsist 2014 on Medvetšuk lisatud Ameerika Ühendriikide poolt sanktsioneeritute nimekirja, pole see takistanud tal aastaid tegutsemast Ukraina võimude esindajana okupeeritud aladel ning separatistide käes vangis olnud sõdurite ja tsiviilisikute vabastajana.
Medvetšuk oli üks nendest, kelle idee alusel loodi 2014. aasta suvel kontaktgrupp Ukraina, Venemaa ja OSCE esindajatest, et kujundada agressiooni tulemused ümber Venemaale soodsaks poliitiliseks lahenduseks. Hämmastaval kombel sai Ukraina esindajaks selles grupis just ekspresident Kutšma. Medvetšukki aga toetas tema kontaktgrupi loomise idees Saksamaa liidukantsler Angela Merkel, keda selles oli ilmselt julgustanud president Putin.
Medvetšuk ei kippunud esile ning suutis jätta Kiievile tulemusliku tegutseja mulje. Temast sai sõja tingimustes ainus reaalne kontakt Venemaaga. 2018. aasta veebruaris tunnistas president Petro Porošenko: “Me püüdsime kasutada Venemaaga sidepidamiseks erinevaid kanaleid. Sõjaväest kuni kirikuni. Ma pean ütlema, et Viktor Medvetšuk osutus kõige efektiivsemaks.”
Medvetšuki uus tähetund saabus Zelenski suure võidu varjus. 2019. aasta suvistel parlamendivalimistel võitis Medvetšuk Venemaa-meelse poliitilise ühenduse “Elu eest!” ridades kandideerides saadikukoha Ukraina Ülemraadas. Sellest hetkest saadik on Medvetšuk mitmekordistanud oma avalikku aktiivsust rahvusvahelise “konstruktiivse” vahendajana rahu sobitamisel Ida-Ukraina (loe: Ukraina föderaliseerumiseks) ja sellele on kõvasti tuge teinud Putin ise.
12. juulil 2019 andis Zelenski välispoliitika nõunik ja praegune kabinetiülem Andrei Jermak, kellel on ärisidemed Venemaal võimu kõrgeima tipuni välja, vastuolulise allkirja Normandia formaadi raames dokumendile, millega Ukraina võttis esimest korda kohustuse asuda julgeolekuolukorda kõrvale jättes leidma poliitilist lahendust Donbassis. Sellele järgnes Ukraina presidendi allkiri nn Steinmeieri valemil ja 11. märtsil andis seesama Jermak Minskis koos Kutšmaga nõusoleku tunnistada Ida-Ukraina separatiste sisuliselt konflikti osapoolena. See on suur läbimurre Vene diplomaatias, sest nii on võimalik Ukraina enda kätega muutuda agressorriigist konflikti vahendajaks. Eesmärk, mida Moskva on pikka aega taotlenud ja mille nimel on taustal kõva tööd teinud Viktor Medvetšuk.
Medvetšuk on suutnud suuresti tänu Putini kontaktidele kujuneda mitmel pool Läänes selleks pragmaatiliseks vahendajaks, kelle abiga on võimalik “Ukraina probleem” lahendada ja Venemaaga suhted taastada.
Ta pole ise kunagi varjanud oma Vene-meelseid vaateid, rääkides korduvalt Venemaalt sanktsioonide eemaldamise vajalikkusest ja Ukraina föderaliseerumise mõttekusest.
Kuid Medvetšuk ei ole olnud nähtav üksnes niinimetatud Minski protsessis. Veelgi olulisemad sündmused arenevad viimastel aegadel otse Ukraina võimu tipus. Märtsi alguses toimunud noore peaministri Oleksi Hontšaruki vallandamine ja ootamatu valitsusevahetus pani mitmeid Ukraina analüütikuid tõsiselt rääkima oligarhidele meelepärasest võimupöördest. Kiievi üks tuntumaid vaatlejaid Vitali Portnikov kirjutas selle peale tähenduslikult: Putini koalitsioon juhib nüüd Ukrainat.
Portnikovi arvates on Zelenski löönud käed oligarh Ihor Kolomoiski ja Viktor Medvetšukiga. Kolmikut toetavat väidetavalt veel ka Renat Ahmetov.
Veel kuus aastat tagasi oli just Kolomoiski see, kelle vahenditega pandi kokku vabatahtlike pataljonid Vene vallutajate tõrjumiseks. Pikale veninud sõda; Venemaa mõjutustegevus ja Lääne finantsjärelevalve surve on ilmselt teinud Ukraina ida poole vaatavad oligarhid vastuvõtlikuks Moskva meelitustele. Pole välistatud, et oma roll on siin olnud ka Medvetšukil. Aasta algul nuputasid Ukraina ajakirjanikud, miks käis Medvetšukile kuuluv eralennuk Omaanis samal ajal, kui seal viibis Al Bustani Palace Ritz-Carltoni hotellis puhkusel president Zelenski. Omaanist lendas lennuk otse Moskvasse.
Nii või teisiti on koroonaviirusest tingitud rahvusvahelise halvatuse taustal toimunud väga olulised muudatused Ukraina sisepoliitikas. Uue valitsuse peaminister Denis Šmõgal, kes kunagi töötas oligarh Ahmetovi heaks, andis ühes oma esimestest avaldustest märku, et Ukraina võib taastada Krimmi varustamise veega. Kohene kriitika sundis valitsust oma kavast loobuma, kuid see vaid näitas, mis tegelikult mõtetes. Krimmi varustamine veega oleks järjekordne Venemaa survele allumine ja okupatsioonile kaasa aitamine.
Vaatamata Medvetšuki aktiivsusele ja levima kippuvatele kuuldustele tema ambitsioonidest saada presidendiks veel enne Zelenski ametiaja lõppu, ei ole mäng lõppenud. Ukraina kodanikuühiskond on viimasel kümnendil tõestanud, et karjana Moskva alluvusse neid tagasi ajada pole võimalik. Võib-olla mängitakse Kremlis selle peale, et tekitada uus sisemine konflikt Kiievis ja siis juba reageerida otsustava jõuga.
Igatahes tuleb kõigil, kes hoolivad demokratliku ja iseseisva Ukraina püsimajäämisest, tegutseda halvima stsenaariumi ärahoidmise nimel. See eeldab ka meilt ja teistelt lääneriikidelt aktiivse diplomaatia jätkamist Venemaa vallutusplaanide heidutamisel ning Ukraina toetamisel õigusriigi põhimõtete ja oma territoriaalse terviklikkuse kaitsel.
Marko Mihkelson
Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatute "Venemaa: valguses ja varjus" ja "Murdeajastu" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kord kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (88)
