On 2020. aasta märtsikuu keskpaik. Lõppemas on viimase 150 aasta soojem talv. Ega ta seepärast lühem olnud kui teised. Sama pikk nagu ikka, ainult et valge asemel hall. Aga mis sest enam, kohe on see lumeta talv meile mullune lumi. Tartusse on saabumas kevad, mis tuleb sel aastal teisiti. Emajõgi laiskleb oma sängis ja tänavatel ei vulise lumesulamisveed. See-eest ringleb linnas hulgaliselt rattaid. Muutunud on Tartu koalitsiooni sisu ja koroona ei ole enam (laua)mäng. Ent kevad tuleb ja koos sellega ka Prima Vista. Moel või teisel.
Auhinnad ja tiitlid eelmisesse aastasse jäänud saavutuste eest on jagatud. Valitud on Tartu parimad ehitised, teod ja tublimad linnakodanikud. Tore tõdeda, et aasta kultuurikorraldaja auväärse nimetuse pälvis mu täditütar Kadri. Seda “Rahvusülikool 100” juubeliürituste koordineerimise ja korraldamise eest. Ka minul oli au suursündmuse raames toimunud mõttetalgutel kaasa lüüa. Sõltumata sugulusest, käsi südamel.