Vastu tuult purjetada, kas siis selleks mõeldud spetsiaalse purjede süsteemi abil või pautides ehk siksakke mööda edasi liikudes – kõike seda tuleb ette ka elus endas. Seesuguseid vastutuule-olukordi on olnud Eesti aja- ja kultuuriloos üksjagu. Võiks koguni üldistada, et eestlaste saatuseks ongi olnud karide ja madalike vahel loovimine, seilamine ühest tormivarjust teise, selleks et omaenda identiteeti üles ehitada ning sellest kinni hoida.
Kulgevat aastat Eestis võib pidada Jaan Krossi aastaks, kelle sünnist täitus 19. veebruaril sajand. Tammsaare ja Ristikivi kõrval on Kross 20. sajandi eesti proosakirjanduses üks suurimaid nimesid. Aga et varasem osa Krossi loomingust on luule – mõjukas seegi 1950–1960ndatel aastatel ning mitmete pärlite poolest tänagi –, siis asetub ta koos Mats Traadiga samale Eesti parnassile viiva trepi astmele, ehkki tegemist on kahe erineva põlvkonna esindajaga.
