Rein Veidemann: puujalaga katkust Lui Vutoonini

Foto: Shutterstock

Taudide kujutamisest eesti kirjanduskultuuris pole esitada vähemalt minu lugemiskogemuse põhjal suurejooneliselt mõjuvat näitestikku. Küll aga omab katk tähelepanuväärset positsiooni üles kirjutatud ning kirjanduslikult mõjutatud rahvapärimuses ja sellest on ilmunud ka autoriteetseid uurimusi.

Osutan siinkohal kasvõi folklorist Reet Hiiemäe 1997. aastal “Eesti muistendite” sarjas ilmunud raamatule “Eesti katkupärimus”, mida peetakse mütoloogilisi haigusi käsitlevate muistendite rühma esimeseks teaduslikuks väljaandeks, hõlmates kogu katkuga seonduva eesti pärimuse ja keskendudes just inimesekatkule.

2002. aastal veebialmanahhis “Mäetagused” (nr 22) ilmunud Hiiemäe käsitluses “Katkupärimuse kujunemist mõjustavatest teguritest” tõdeb teadlane, et “muistendis tõstatatud probleemid on tihti mütoloogilised (näiteks haigusvaimu ilmumine) ja ka vahendid, mida vajatakse nende kõrvaldamiseks, põhinevad sageli maagial – tegemist on muistendi diskursusele omase keele- ja sümbolikasutusega”. Katkumuistendite eesmärgiks pole olnud autori arvates mitte niivõrd juhtnööride andmine “ohu elimineerimiseks, vaid pigem on taotletud selle ohuga seonduva hirmu vähendamist”.

Mu esimene kokkupuude katkupärimusega jääb 1960ndate aastate keskpaika, mil sai loetud August Jakobsoni eesti muinasjuttude ja muistendite ümberjutustuse kogumikku “Puujalaga katk” (1965). Jakobson oli samanimelise muistendi motiivi võtnud eelmise sajandi alguskümnendite eesti suurimalt folkloristilt, mõneski mõttes Jakob Hurda mantlipärijalt Matthias Johann Eisenilt. Eiseni kogutud pärimuslugusid koondava “Rahva-raamatu” (I–V, 1893–1895) sarja kolmandas väljaandes on Viljandimaalt üles kirjutatud lugu “Katku kavalus”. Kavalus seisnes katku esinemiskuju vahetumises, tänapäeva mõistes muteerumises, mis tagab tema kiire leviku. Nii Eiseni üleskirjutuses kui ka August Jakobsoni ümberjutustuses ilmub katk kirju koera kujul. “Kuhu see koer iganes sisse vilksas, sinna jäid järele ainult tühjad toad ja nutt ning halamine,” loeme Jakobsonilt.

Sauna-Toomasele toobki sõnumi katku liikumisest küla peal Toomaselt öömaja palunud teekäija. Lugu üle lugedes tabasin end võrdluselt praegu möllava koroonagripi pandeemiaga. Kui pere end magama seab, siis õpetab öömajaline, et keegi pere liikmetest end ei liigutaks, kui koer majas ringi luusib (eneseisolatsioon!). Nähes koera sisenemist majja, tõuseb isemeelne saunavanaema hirmust siiski istukile. Tagasi õlgedele langedes “muutus näost mustaks ning oligi surnud”. Teised pere liikmed jäid kõik aga ellu. Mustaks muutumine viitab 14. sajandi keskel Aasiast Euroopasse jõudnud ning kolmandiku siinsest asurkonnast, umbes 20–25 miljonit inimest hauda viinud katku sünonüümile – must surm (mustad plekid nahal pärinesid sisemistest verejooksudest, aga ka katku vaheperemeeste, kirpude hammustusest).

19. märtsil Delfi teadusportaalile Forte antud intervjuus ütleb ajaloolane Andres Adamson, et kuuendal sajandil meie aja-arvamise järgi antiikmaailmale lõpu teinud nn Justinianuse katku järel taasasustati Eesti territoorium sisuliselt uuesti, sest sellest ajast polevat mingeid arheoloogilisi leide. 1350. aasta paiku siia maanurka jõudnud musta surma tagajärgede kohta polevat samuti mingeid andmeid. “Katk jäi teistsuguste õnnetuste varju,” tõdeb Adamson, “Jüriöö ülestõusu me teame, aga peale ülestõusu tulnud katkust me ei tea midagi.” Keskaja suurimast katkupuhangust inspireeritud kultuurilooline mälestis on meil aga 15. sajandi lõpus Bernt Notke “Surmatantsu” maali näol olemas Niguliste kirikus. Maailmakirjandusse andis hiliskeskajal Itaaliat ja Euroopat tabanud apokalüpsis Giovanni Boccaccio “Dekameroni” (1349–1353), teose, mis paneb aluse klassikalisele novellile.

Eesti keelde jõudis “Dekameron” 1957. aastal Johannes Semperi tõlkes Aleksander Kurtna järelsõnaga. Puberteediealisena ei huvitanud mind muidugi järelsõna ega ka Boccaccio taidurlik jutustamisviis, vaid lugude ees olevad jumalavallatud vinjetid ning novellide erootilisus. 1930. aastal ilmuski kellegi F. Taideründi tõlkes ja kirjastamisel “Erootiliste juttude” sarjas “Maailmakuulsa Giovanni Boccaccio Dekameron”.

“Puujalaga katku” muistendis hakatakse otsima katku variisikut ning leitakse selle olevat kaheharulises hargis. Tõrjemaagiaga õnnestub katku järgmine kuju paljastada. Loo lõpus märkavad karjapoisid külast välja komberdavat musta meest, helevalge puujalg all. Sellest ajast polevat maal enam katku ringi hulkumas nähtud. Õpetlik tänase päeva kontekstiski on muistendi lõpulause:

“Sest vanarahvas teab nimelt kõnelda, et kui katk ära tuntakse, on ka ta võim murtud. Ja millal see vanarahvas iialgi eksinud on!”

Tallinna Pühavaimu koguduse pastor Balthasar Russowi “Liivimaa kroonika” (1584, e. k. 1993) aastatest 1556–1561 registreerib mitut katkulainet. 1532. aastal olevat möllanud Tallinnas “säärane tohutu katk, nagu eales enne ei ole nähtud ega kuuldud”. Järgmine taud tabanud 1561. aastal Tallinnas resideerinud kahte tuhandet rootsi sõjameest, kes maeti Kalamaja taha. Teistele inimestele ei olevat see taud aga kahju teinud. Viis aastat hiljem, kevadel 1566, tegelikult juba aasta varem sügisel alanud taud mässas nii Tallinnas kui ka sisemaal. Veel hullema levikuga katk puhkes 1571. aastal. Russowi meelest oli tegu Jumala nuhtlemisega ülemeeliku elu eest, mida inimesed elasid. Kui me asendame täna “ülemeeliku ning jumalakartmatu elu” ohjeldamatu tarbimise ning globaliseerumisega, siis näeme taudide tekkimises ning levikus sedasama mustrit, mida Russow oma kroonikas manitsuste saatel kirjeldab.

Jaan Krossi romaanis “Kolme katku vahel” (1970–1980) sümboliseerib katk eksistentsiaalset ohtu, mida eestlasi valitsenud võõrvõimud endaga kaasa tõid. Kõik sajandid kuni 19. sajandi keskpaigas tärganud rahvusliku iseolemise lootuse ning iseseisva riigi sünnini 1918. aastal on eestlased loovinud ning otsinud ellujäämisvõimalusi katkude vahel.

Russowi mantlipärija ning soosik, diakon Georg Müller, kelle lühikeseks jäänud ellu (1570–1608) jäid nii katk kui ka näljahäda, näeb katkus maailmalõpu endeid ja Kristuse teist tulemist. “Meie siin ilmas ei ole enamat kui võõrad ning rändajad,” tunnistab Müller 23. jutluses ja kutsub üles meeleparandusele, mis ei ole midagi muud kui jumalakartlik koosolu loodu(se)ga.

Aga kui juba katkust kui metafoorist rääkida, siis ei saa mainimata jätta Fr. R. Kreutzwaldi 1840. aastal ilmunud karskuseteemalist juttu “Viinakatk”, mis üleskutsena liigse viinajoomise tõkestamiseks lõpeb karskusseltsi (omaaegses keelepruugis “kasinuseselts”) asutamise ning karskustõotuse andmisega.

Meie endi kaasaegsetest meenutatagu aga ka Ene Mihkelsoni viimaseks jäänud romaani “Katkuhaud” (2007). Kirjandusteadlasest luuletaja Toomas Liiv kirjutab: “Asja tuum on aga romaani pealkirjaks pandud katkuhauas, see on haud, millesse on maetud katk ja millesse on maetud katkusurnud: “Kui tahad saada oma surmajärgses kodus rahu, ütle, et siia on maetud katk. Siis hoiad inimesed hauast eemale.”” Ja Liiv jätkab: “Nendes lausetes on Mihkelsoni võimas sõnum. Nendes lausetes on võimas metafoor ajaloost kui haigusest, (Eesti) ajaloost kui katkust, Eestist kui katkuhauast. Mihkelson on sõnumitooja. Ta mõtestab surnuaeda. Ta püüab seletada katkuhauda. “Katkuhauda” lugenu küsibki: milleks on meil vaja teada Eesti ajalugu? Kas see aitab meil (edukamalt) elada?”

Nakkushaiguste jälgi eesti kirjanduses ja eestikeelses kirjasõnas võib leida teisigi. Lausa eestlaste eneseiroonia menuki seisusse tõusis aastakümneid tagasi embrüoloogia rajaja Karl Ernst von Baeri Tartu ülikoolis 1814. aastal kaitstud sanitaartopograafiline väitekiri “Eestlaste endeemilistest haigustest”, mis latinist Ülo Torpatsi tõlkes ilmus 1976. aastal Loomingu Raamatukogu sarjas. Baeril jagus kaastunnet pärisoristele eestlastele, kohati imetlustki, aga meie esivanemate eluolu ja hügieen said hävitava hinnangu.

Tänapäevast lugejat võib panna sügavalt imestama, kuidas me veel 19. sajandi alguse rehetubade räpasuses, hämaruses, suitsus ja aurus, koduloomadega eluruumi jagades (zoonootiline nakkusoht!) üldse ellu jäime.

Etnoloog Heiki Pärdi möönab: “Nii või teisiti kõnelevad erinevad kirjeldused selget keelt: meie talurahvas elas kõrvaltvaatajate (uurijate), kuid tagantjärele hinnates ka asjaosaliste endi silmis üpris mustalt. Vaatlejate väga kriitilisi hinnanguid võis põhjustada ka see, et oma järeldusi tegid nad peamiselt köökide ja rehetubade põhjal. /—/ Ei ole välistatud, et sanitaartopograafid ja teised vaatlejad sageli köökidest ja rehetubadest kaugemale ei pääsenudki.” (Heiki Pärdi. Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma. Tänapäev, 2017, lk 19.)

Muidugi väärivad osutamist ängistavad leheküljed A. H. Tammsaare “Tõe ja õiguse” esimeses köites laste suremisest difteeriasse; tuberkuloos, mida Tammsaare ka ise läbi põdes ning mille sümboolseks kehastuseks tõuseb “Tõe ja õiguse” teises köites Ramilda. Aga seda on ka kopsutuberkuloosi surnud Ilmi Kolla (1933–1954) meeleheitlikult elujanunev luule. Ja leepra ehk pidalitõvest ning nende ohvritest jutustavad Aadu Hindi romaanid “Pidalitõbi” (1934) ja “Vatku tõbilas” (1936), taustaks Audaku leprosoorium Saaremaal Lümanda vallas.

Hinti jälitas pidalitõppe haigestumise hirm tükk aega, sest nakatumisest ja nakkuse kandmisest leeprani võib kuluda paar kuud kuni nelikümmend (!) aastat. Debora Vaarandi, Aadu Hindi esimene naine, meenutab mälestusteraamatus “Aastad ja päevad. Nooruselugu” (Tänapäev, 2006), kuidas Aadu viis ta pidalitõbiste surnuaeda, näidates Hindi nimega hauariste. Pidalitõvest sai stigma. Vikipeediast loeme, et kui inimesel avastati pidalitõbi, siis viidi ta kirikusse, kus preester piserdas teda pühitsetud veega, manitses ja luges talle surnumissa, seejärel paigutati haige varjupaika, kuhu ta pidi jääma surmani.

Minu põlvkonna kultusraamatuteks kujunesid Albert Camus’ lühiromaanid “Võõras” (1942, e. k. 1966) ja “Katk” (1947, e. k. 1963) ning essee “Sisyphose müüt” (1942, e. k. 1972), kõik Henno Rajandi tõlkes, ühtlasi võetavad eksistentsialistliku elukäsituse manifestina. “Katk” algab rottide invasiooniga Orani linna. Tegemist on zoonootilise muhk-katkuga, sellesamaga, mida tunti 1347–1349 möllanud musta surmana. Doktor Bernard Rieux asub sellega lootusetuna näivasse võitlusse. Lõpuks seerum leitakse, ent vallanduv rõõm jääb vaid ajutiseks, sest Rieux teab, et kurjaga võitluses peab iga inimene püüdma olla arst. Romaani lõpp väärib tsiteerimist:

“Kuulates rõõmukära, mis alt linnast kostis, möönis Rieux, et selle rõõmu kohal ripub alati ähvardus. Rieux teadis seda, mida rõõmustav rahvahulk ei teadnud ja mida võib raamatuist lugeda, nimelt et katkupisik ei sure ega kao iialgi, et ta võib kümneid aastaid magada mööblis ja voodipesus, et ta ootab kannatlikult tubades ja keldrites, kohvrites, taskurätikutes, paberipahnas, ja et tuleb võib-olla päev, kus katk inimeste õnnetuseks ja õpetuseks oma rotid üles äratab ja saadab nad surema mõnda õnnelikku linna.”

Nii on see nüüd juhtunudki.

Kui Armin Kõomägi võitis 2015. aastal Kirjanike Liidu romaanivõistluse oma romaaniga “maailma viimasest mänedžerist” Lui Vutoonist, siis nautis žürii seda lugedes kui düstoopilist hoiatusromaani.

Eesti üldlaulupeo aastal, 2014, keset suve läheb Lui Ülemiste keskusse oma esimesse töökohta. Enne seda otsustab ta end “isamaaliselt” laadida ja läheb laulupeole. Kuid ühtegi inimest peale Lui enda enam pole. Eestit oleks otsekui tabanud neutronpomm. Kõik kaubad ja lõbustuskohad osutuvad nüüd kasututeks, sest mitte kedagi pole enam ostmas ega lõbutsemas. Võimalik muidugi, et inimesed on varjunud oma kodudesse katku või viiruse eest, oodates nähtamatu vaenlase rünnakut. Lui asub otsima inimesi, kaaslaseks Tartu maantee seksipoest soetatud nukk Kim, kellesse ta armub ja kes talle ka lõpuni truuks jääb.

“Lui Vutoon” on teravmeelne ja lõikava, paiguti groteski ulatuva (enese)irooniaga esitatud kirjeldus tänapäeva tarbimisühiskonnast, milles inimene on allutatud asjadele ning isekale kasumiihale. Ülemiste keskusest nagu kõikidest kaubakeskustest kogu maailmas saab düstoopia kujund. See on koht, kus tarbimishüve täidab elumõtte. “Me kõik oleme hädised kärbsed meelelahutuse moosipurgis,” kõlab üks sissekanne Lui blogis. Romaanis võiks olla happy end’ina võetav raamatu lõpulehekülgedel Lui jõudmine Gibraltari väinani, mille ületamine viiks ta inimkonna algkoju Aafrikasse. Väin on üksildase peategelase Rubico, kust tagasiteed enam pole. Lui ületab väina, jättes meile, lugejatele nagu surmamõistetutele sõnumi: “See planeet on nüüd teie, meeldivat kasutamist!”

Aga Aafrika, meie kõigi ürgkodugi pole enam väljaspool seda planeeti, väljaspool katkusid ja viiruseid. Nii et see, milleni või kelleni me peame lõpuks jõudma – kui jõuame! – oleme ikkagi meie ise.

Rubriigis “Loodimisi eesti kultuuriloos” portreteerib Rein Veidemann tähthetki, teoseid ja inimesi eesti kultuuris, keskendudes peamiselt sõjajärgsetele aastakümnetele, millega teda seob isiklik kogemus, mälestus või uurimistöö.

Rein Veidemann

Rein Veidemann

Rein Veidemann on Tallinna Ülikooli emeriitprofessor. Loe artikleid (13)