Obama ajal oli veel võimalus silmad kinni panna ja elada illusioonis, et liberaalne maailmakord on tugev ja püsiv. Nüüd on maailmakorra varing ilmne, ning liidrite peataolek samuti. Aga kiirustamisega maailmakorda päästa ega luua ei saa.
Ühel viimase jõulueelse töönädala sagimisrohkel õhtul istusime Berliinis Gendarmenmarkti ääres kohvikus. Mu kaaslaseks – öelgem, et ta nimi on T. – oli praeguse Euroopa diplomaatia üks helgemaid päid, süvitsiminev ja nüansitundlik mõtleja. Mulle meeldib T-ga maailma asju arutada: neis vestlustes võib ootamatult jõuda päevapoliitikast fundamentaalsete eksistentsiaalsete tõdedeni, ja siis tagasi. Ta on üks neid inimesi, kes ei leia, et maailm oleks üleni hukka läinud, aga kes ka ei usu, et lahendused oleksid lihtsad. Mitmel korral on ta tsiteerinud Joseph Brodsky melanhoolsevõitu ütlust, et “maailma jaoks võib olla liiga hilja, aga üksikisikul on alati lootust”.