Väliselt võib sageli jääda mulje, et inimesed ei hooli üksteise arvamusest. Näib, et inimesed on isekad. Kuid lähemalt vaadates on näha, et see, mida teised mõtlevad ja teevad, läheb meile kõigile korda.

Toon mõned näited.

• Aastaid jõusaalis treeninud kutt arvab ikka, et teistel on suuremad musklid kui tal.
• Noor neiu ei järgi karjäärivalikul oma kutsumust, sest ei taha saada sõprade ja pere negatiivse hinnangu osaliseks.
• Mees kannab vaid T-särke, sest kardab, mida võiksid öelda ta “sõbrad”, kui ta riietuks nii, nagu tegelikult tahaks.
• Noormees arvab, et inimesed ei võta teda tema aktsendi pärast tõsiselt.
• Tüdruk arvab, et kui ta ütleks välja midagi vastuolulist, ei suhtuks ta jälgijad sellesse hästi.

Seda jada võiks jätkata veel väga pikalt. Ma ei saa öelda, et oleksin ise selliste mõtete suhtes immuunne. Me kõik hoolime sellest, mida teised arvavad, sest see on meie loomuses. Kõik inimesed tahavad, et neid aktsepteeritaks. Seda nimetatakse kuuluvusvajaduseks.

See, et kuuluvusvajadus on meile geenidega kaasa antud, tuleneb looduslikust valikust. Moodsa aja eelsel ajastul ei jäänud inimesed, kellel puudus vajadus mõnda rühma kuuluda, iseseisvalt ellu. Teatud määral kehtib see tänaseni. Me oleme oma olemuselt sotsiaalsed olendid.

Kuid palju on ajas ka muutunud: oleme liikuvamad ja meil on parem tehnoloogia. Me ei vaja enam kõigi omaksvõttu. Vanasti oli tähtis, et sind ümbritsevad inimesed sind aktsepteeriksid. Nüüd on meil rohkem julgust ja jõudu. Kui inimesed meid sellisena, nagu me oleme, ei aktsepteeri, siis liigume lihtsalt edasi.

Aga kuidas seda teha? Kuidas muretseda vähem selle pärast, mida teised arvavad või teevad? Siin on mõned mõtted, mis on mulle selles abiks olnud.

Ära ihka kuuluda kujuteldavasse gruppi

Varem tahtsin ma väga mingisse gruppi kuuluda. Keskkoolis oli meie ägedate tüüpide grupil oma nurk. See nurk oli meie oma ja me ei lubanud teisi enda kampa. Sellesse gruppi kuulumine andis võltsi võimu- ja staatusetunde. Mingil hetkel kasvasin sellest välja ja mõistsin, kui lapsik sellisesse rühma kuulumine on.

Ükskõik, kuhu minna, igal pool võib leida ägedate tüüpide gruppe: kontoris, pereliikmete seas, baarides, klubides, sotsiaalmeedias, YouTube’is, kus iganes. Ja kõik tahavad neisse kujuteldavatesse gruppidesse kuuluda.

Praegu pean ma sellist soovi – kuuluda mingisse gruppi, et olla lahe –haletsusväärseks. Selles väljendub karjuv aktsepteerimisvajadus. Aga täiskasvanuna ei ole sul sellist grupikuuluvust vaja. Sul on pere, mõned head sõbrad, karjäär, mõni hobi ja sellest piisabki.

Grupid hirmutavad mind alati eemale. Seetõttu ei saanud minust ka kunagi kirjanike ega blogijate rühmituse liiget. Mul pole midagi teiste kirjanike vastu, aga ma ei näe mingit vajadust kuuluda mingisse rühma. Selles, kui keegi tahab leida kaaslasi, kellega mõtteid vahetada, ei ole midagi halba. Ka mulle meeldib seda teha. Kuid oma identiteeti ei tohiks mitte mingil juhul grupiga siduda – mis iganes grupp see ka poleks.

Juhindu missioonist

Grupid teeb ligitõmbavaks meie ebakindus. Meil ei ole omaenda elu elamiseks reegleid ja me võtame pimesi omaks ükskõik millise uskumuste süsteemi, mille otsa satume. Grupiga liitudes peab vaikimisi omaks võtma selle vaated ja veendumused.

Kui grupi veendumused kattuvad su enda omadega, on kõik hästi. Kuid enamik inimesi muudab oma veendumusi gruppi sobitumiseks. Tänapäeva maailmas ei ole see enam vajalik. Mis mõtet on sobituda väikesesse rühma, kui sa tead, et maailmas on miljoneid teisi inimesi, kes on samasugused nagu sina?

Kuuluvusvajaduse asemel oleks parem juhinduda missioonist. Kuid kui missiooni pole, ei saa seda ka vaid mõne tunniga luua. Meie seast lahkunud Stephen Covey, kes kirjutas seitsmest klassikalisest harjumusest, mis iseloomustavad efektiivseid inimesi, selgitas seda järgmiselt:

“Missioon ei ole midagi, mille saab sõnastada ühe ööga, vaid missioonist saab sinu “põhiseadus”, visiooni ja väärtuste kindel väljendus. Sellest saab kriteerium, mille alusel mõõta kõike muud oma elus.”

See viimane lause on väga oluline. Selle asemel et mõõta kõike oma elus teiste inimeste standardite järgi (seepärast lähebki meile nii väga korda, mida teised arvavad), mõõda seda oma missiooni järgi.

Visioon + väärtused = missioon

Olen palju kirjutanud põhiväärtuste omamise olulisusest. Selles artiklis jagan lugejaga kaheksat väärtust, mille järgi mina elan. Mille järgi end mõõdan. See pole mingi uus elamise viis. Tegelikult enamik väga edukaid inimesi, keda ma tean – ja kes on seejuures ka õnnelikud –, juhinduvad just oma väärtustest. Starbucksi endine tegevjuht Howard Schultz, kes tegi ettevõttest sellise kultuuriikooni, nagu ta praegu on, ütleb väärtuste kohta nii:

“Ma ei tahtnud kunagi olla üheski miljardäride nimekirjas. Ma ei määratle end kunagi netoväärtuse järgi. Püüan end alati määratleda oma väärtuste järgi.”

Kui tahad, et sind tõukaks tagant missioon, mitte kuuluvusvajadus, siis võta endale aega ja pane paika oma põhiväärtused. Aga see ei ole veel kõik. Lisaks peab sul olema visioon, kuidas sa soovid oma elu elada.

Kui tead, kuhu soovid minna (visioon), ja sul on sinna jõudmiseks olemas teatud pidepunktid (väärtused), oled vähem vastuvõtlik teiste arvamusele ja tegudele.

Mis vahet sel on, et teised käivad kaks korda nädalas väljas, ostavad disainrõivaid, sõidavad Lamborghinidega, räägivad teatud viisil ja neil on biitsepsid nagu arbuusid või jalad nagu kõrsikud?

Keda see huvitab, et osadele inimestele ei meeldi sinu töö, nad ei kiida su karjäärivalikuid heaks, vaid soovivad, et saaksid arstiks või loobuksid oma unistusest, et neile meeldida? Sind peaks huvitama sinu enda missioon.

Ära valmista endale pettumust

Kuuluvusvajaduse puhul on oluline soov inimestele mitte pettumust valmistada. See on lõks, millesse lahked ja teistega arvestavad inimesed satuvad. Ma pean end küll heaks inimeseks, aga mul on täiesti suva, kui teised minu tegudes pettuvad. Olgu selleks pettujaks siis mu elukaaslane, perekond, sõbrad – või hoopis võõrad, kelle arvamus huvitab mind kõige vähem.

Ainus inimene, kellele ma ei taha pettumust valmistada, olen mina ise.

Näiteks kui avastan, et kasutan hädavalet, olen endas tõeliselt pettunud, et ma ei järgi oma põhiväärtusi. Kui ma ei suuda oma missiooni vääriliselt käituda, siis parandan end.

Tegelikult on nii, et kui inimesed teistes pettuvad, on nad isekad. Isetu ja rahulolev inimene ei pettu teises mitte kunagi. Lõpuks, kui sa midagi ei vaja ega oota ka teistelt midagi, siis kuidas saabki üldse pettuda? Minu filosoofia on, et kui sa oled pettunud, on see sinu, mitte kellegi teise probleem.

Lähedased suhted heade inimestega on kõik, mida vajad

Minu ideed pärinevad perekonda kuulumisest. Mul on suurepärased vanemad, usaldusväärne vend ja mõned lähedased sõbrad, kellega iga nädal suhtlen. See on ainus kooslus, kuhu kuulumine on vajalik. Ja selline rühma kuulumine aitab ühiskonnas vähendada depressiooni ning enesetappe.

Kui sinul sellist rühma pole, siis loo see ise. See on bioloogia teema. Ma saan aru, et osa inimesi eelistavad olla üksi ja mitte kuuluda ühtegi rühma, kuid ma ei räägi siin artiklis sellest.

Et teha asi puust ja punaseks, siis püüd kuuluda pealiskaudsetesse rühmadesse, et end paremini tunda – on halb. Aga perekonna või rühma loomine inimestega, kes üksteist toetavad, on inimese heaoluks hädavajalik.

Peame oma geneetilisse pärandisse suhtuma austusega. Kui meie esivanemad kuulusid rühmadesse, ei saa meiegi seda eirata. Aga kuna maailm on aja jooksul muutunud, on meie kuuluvusvajadus hakanud töötama meie vastu. Oleme hakanud hoolima võõraste inimeste arvamusest ja nende arvamuse pärast, kes meist ei hooli. Selle asemel et lasta neil ennast mõjutada, püüa end siduda inimestega, kellega sul on sügavam side.

Sa näed, et sul ei olegi enam vaja teistesse rühmadesse kuuluda. Ja siis tahavad hoopis teised sinu rühma kuuluda.

Allikas: Darius Foroux’ blogi. Tõlge Egle Taklai

Darius Foroux

Darius Foroux on blogija, kes kirjutab enesejuhtimise teemal. Tema blogi fookus on küsimusel, kuidas elada kasulikku ja tähendusrikast elu. Oma lühikestes artiklites käsitleb ta 4 peamist teemat: kuidas kujundada harjumusi ja teha paremaid otsuseid ning kuidas olla oma tegevustes tulemuslikum ja luua rahalist jõukust, seejuures ohverdamata enda jaoks olulisi väärtusi. Tema populaarset blogi jälgib igas kuus pool miljonit inimest ja ta on kirjutanud parema enesejuhtimise teemal 6 raamatut. Edasi avaldab kokkuleppel autoriga valitud artikleid tema blogist. Loe artikleid (10)