Arhitektuur. Tallinna uus maamärk toob virtuaalsest ruumist tuttava “päris” maailma

Iidsel meetodil painutatud puit näitab Tallinna südalinnas teed arhitektuuri tulevikku. I Foto: Tõnu Tunnel

Praegu suletud Eesti Arhitektuurimuuseumi ees püüab juba mitu kuud pilke maailma suurim ja ambitsioonikaim liitreaalsus-keskkonnas ehitatud projekt “Steampunk”. Konkursil “Aasta puitehitis 2019” žürii poolt ära märgitud töö ei pane pead pöörama vaid tallinlasi, kes sellest autoga mööda sõidavad – see pälvib tähelepanu ka rahvusvaheliselt, sest midagi sellist on seni nähtud vaid virtuaalses maailmas. Miks see puidust “pusa” nii eriline on?

Muuseumi ees väikesel künkal trooniv  “Steampunk” otsib ehitamisele ürgsemat sisu ja rakendust. Et “Steampunk” just Tallinna ja mitte mõne muu maailma linna uueks vabaõhu-vaatamisväärsuseks sai, juhtus tänu Tallinna Arhitektuuribiennaali installatsioonikonkursile, kuhu rahvusvaheliselt väga kirju autorite seltskond selle nii igaks juhuks esitas. Sellest sai selgelt žürii lemmik.

Iidsed tarkused moodsas võtmes

““Steampunk” naljatas julgelt pimesi tehnoloogiasse uskumise üle. Ehitise sees on nihkes nii lihtsuse, lihtsustuse kui ka keerukuse mõisted,” ütles žürii liige arhitekt Mihkel Tüür. “Samas otsib installatsioon siiralt vastust küsimusele: kuidas ehitada lihtsalt ja ökonoomselt mitmekesise geomeetriaga ruumi?”

Nii et Gwyllim Jahn, Cameron Newnham (Fologram, Austraalia); Soomeen Hahm Design (Suurbritannia); Igor Pantic (Suurbritannia) said korraga oodatud ja kardetud võimaluse oma järgnevate kuude plaanid kuhugi kaugesse tulevikku lükata ning sõita Tallinna, et enda loodud innovaatilisel meetodil erakordne puidust paviljon valmis ehitada.

Installatsioon “Steampunk” jääb Tallinna südalinna kuni järgmise arhitektuuribiennaalini aastal 2021. | Foto: Tõnu Tunnel

Ehitamise käigus ristati iidse aurutatud puidu painutamise tehnika uudse virtuaalreaalse ruumilise projektsiooniga.

“Ehitus oli ka meie enda jaoks põnev, see tähendas pidevat protsessi käigus õppimist. Meil tuleb kohaneda naturaalse materjaliga, mis ei reageeri kunagi päris nii, nagu me tahaks,” ütles üks töö autoritest Gwyllim Jahn.

Eestis toodetav supermaterjal – termopuit

Ehitise sisse ronides avaneb selline vaatepilt. | Foto: Tõnu Tunnel

Puidu otsingutel ja eksperimentide tegemisel oli suureks abiks Eesti puidutootja Thermory – maailma suurim kemikaalivaba termopuidu tootja ja saunamaterjalide väärindaja, mis ekspordib üle 90% oma toodangust enam kui 50 riiki üle maailma. Termotöötlus muudab puidu ilmastikule vastupidavaks, mis kaheks aastaks muuseumi ette jääva installatsiooni puhul oli oluline faktor.

Thermory üks laoruum muutus mõneks ajaks laboriks, kus aurutati ja painutati erinevat kaske, lehist, kuuske. Kõige paremini allus sellisel meetodil töötlusele saarepuit, millest installatsioon täies mahus valmistatigi. Ent termotöötlemine muudab puidu tugevaks välistingimustes – painde all on see aga kergemini murduv. Lõpplahendusena jõuti selleni, et installatsiooni välimine kiht kaeti termotöödeldud liistudega. “Termopuit on ehe puit, mille omadusi on temperatuuri ja veeauru mõjul märgatavalt parendatud, kasutamata seejuures ühtegi kemikaali. Tulemuseks on keskkonnasõbralik ja silmale kaunis puitmaterjal, mis on tavapuidust vastupidavam ning mõõtmetelt stabiilsem,” ütles Thermory turundusdirektor Andres Kangur.

Kuidas see aga ikkagi valmis tehti? Tallinnas seati tööruum sisse EKA Raja tänava õppehoones, kus asuti lauajuppe painutama. Iidne meetod on tänapäevaks arenenud vaid selle võrra, et painutatav laud lükatakse spetsiaalse kilesuka sisse, mis siis puhurite abil täidetakse kuuma auruga – osavate kätega inimesed saaksid sellega kodus ka hakkama. Installatsiooni ehitamise tegi keerukamaks see, et “Steampunki” kaarte loomiseks oli vaja 10-meetriseid laudu – nii pikki laudu polnud võimalik saada ja neid poleks olnud lihtne ka painutada. Seetõttu on iga kaar kokku monteeritud kahest-kolmest lauast, mis kõik on kõigepealt eraldi painutatud.

Igaühest võib saada geniaalne ehitaja

Ehitise rajamine oli pikaajaline protsess. Tiim saabus Tallinna juba juulis, et leida installatsiooni ehitamiseks sobivaim puit ning seejärel aurutades ja painutades sellele õige kuju anda – selle kõige jaoks ühtegi projekti paberile joonistamata, kasutades innovaatilist ehitusmeetodit, mille käigus kuvatakse projekt spetsiaalsete prillide abil ehitaja silme ette.

Selles peitubki ehitusmeetodi geniaalsus. Ehitaja ei pea enam oskama lugeda keerulisi tehnilisi tööjooniseid ja projekte, ta ei pea ehitusplatsil kogu aeg näpuga järge ajama. Näiteks mustrilist müüri ladudes on tänu prillidele kogu aeg silme ees, kuhu kivi asetama peaks. Ning Tallinna kerkinud “Steampunk” tõestas, et seda meetodit saab kasutada ka puidust väga keerulisi vorme ehitades.

Võidutöö autorite hulka kuuluvad Gwyllim Jahn ja Cameron Newnham Fologramist uurivad, kuidas liitreaalsus-keskkondades ehitamine annab disaineritele ja ehitajatele uusi võimalusi. Fologrami loodud tööriistade abil saavad muidu traditsiooniliste töövõtetega tegutsevad ehitajad luua struktuure, mis varieeruvad oluliselt detailide, vormi või tekstuuri osas, muutes enamasti liiga kallid disainilahendused lihtsaks, odavaks ja riskivabamaks.

Keerulist disaini on tänu sellele võimalik luua ehitusplatsidel kiiresti ja ilma kalli oskusteabeta.

Lisaks sellele, et installatsiooni ehitamise meetod on unikaalne, on seda ka “Steampunki” disainikeel. “Ehitasime Tallinnas valmis midagi, mida seni on nähtud vaid digitaalselt,” ütles Jahn.

“Steampunki” tiim avamisel. | Foto: Evert Palmets
Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi toimetaja, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (93)