Seekordses Vice Versas hindavad teineteise muusikat Erki Pärnoja ja Kali Briis.

Kali Briis aka Alan Olonen on Paidest pärit muusik ja produtsent, kes pakub stiililiselt indie‘t, poppi, souli, funk‘i, bluusi, elektroonikat ja isegi hiphop‘i. Kokku on Briis välja andnud 4 EP-d ja 5 albumit, millest viimane ilmus 2018. aasta lõpus. Artist, kellel on äge oskus kirjutada muusikat hõrgult, huvitavalt, pannes see kõlama peaaegu popmuusikana, aga hoides alati alles mingit “nurka”, mis ei tüüta. Mäletan üht kontserti pea viis aastat tagasi, kui muusika kirjelduseks kerkis mõttesse kujutelm ideaalselt küpse mango söömisest paradiisirannal. Möödunud aasta juulis ilmunud singel “Like I Love You” on täiuslik näide eelmises lauses kirjeldatud emotsioonist.

Erki Pärnoja ehk muusik, helilooja ja multiinstrumentalist, aasta meesartist ja aasta alternatiiv-/indie-albumi tiitli laureaat 2018. aasta Eesti Muusikaauhindadel. Ewert and the Two Dragonsi kitarristina tuntust kogunud Pärnoja on nüüdseks sooloartistina välja andnud neli albumit. Äsja ilmunud album “Leva” on ehk veel erilisem, sest eelneva kolme instrumentaalalbumi kõrval on olulise ja uudse tahuna lisandunud ka vokaal. Nii aus looming, kõla ja esitus laval, et muusikaga rändama minek on alati garanteeritud. Mitte ilmtingimata lõbusale roadtrip‘ile, vaid sügavale metsa, tuulte ja halli taevaga maalitud ürgsetele ja puutumata maastikele, kus muusikaline lugu jutustab päriselt ka lugu, ja see on kuidagi tõsine, ent ilus. Ja puhas. Päris.

Kali Briis Erki Pärnojast: “Palju on neid muusikuid, kelle sa tunned pillimängu järgi ära? Siinkohal jällegi mütsikergitus Erkile.”

“Ainult kade inimene saab mööda vaadata draakonite jäljest Eesti indie-muusika maastikul, eeskätt siis Erki loomingust. Isiklikult näen, et selles koosseisus on loodud päris mitu aukartusttekitavat ja igavest lugu (“Good Man Down” ja “Jolene”), mida järgnevatele põlvedele edasi kanda. Kui mõtlen tervele draakonite diskograafiale, siis minule isiklikult jääb see kohati liiga pehmeks ja ilusaks. Otsin alati muusikas personaalsust ning lihvimata nurki. Mida suurem on seltskond produkti taga, seda ümmargusemaks ning ähmasemaks muutub algne toores ja ehe visioon – täpselt nagu paljud inimesed ei pane iial hea tee/kohvi sisse mett/suhkrut. Ainus Eesti indie-bänd, kelle puhul see paika ei pea, on ansambel Andur, kuid see on ka maailma mastaabis harv nähtus.

Seetõttu olin ma väga positiivselt üllatunud, kui Erkil hakkasid ilmuma sooloasjad, kuna samal inimesel õnnestus pakkuda draakonitele alternatiiv, mis päriselt minuni jõudis – ei pidanud seda kelleltki teiselt ootama. Kuigi siinkohal tuleks teha ka noogutus samal pulgal istuvatele Eplikule, Kuningale ja Valsile, kelle “mina” Eesti indie-muusikas kõige paremini välja tuleb ja teatud hetkedel mind ennastki on inspireerinud.

Rääkides uuesti Erkist, siis esimene soololugu, mida ma temalt kuulsin, oli juhuslikult Terevisioonis nähtud “Vesi”. See tekitas esialgu leige huvi, mõtlesin, et “mhmh, jälle armas indie-muusika, lihtsalt Ewert on puudu, thank you – next“, aga siis mõtlesin, et “krt, raudselt on keegi samamoodi minu muusikaga ümber käinud, kuulab ühe loo ja kallab mind oma peast välja”. Niisiis panin kodus taustaks “Himmelbjergeti” mängima.

Esimesena hakkas mängima nimilugu, mõtlesin, et “armas… ilmselt emale meeldiks”, läksin teise tuppa asju ajama ning kui hakkas lugu “Javanoid”, oli “oot” ja tagasi kõlarite ette, keerasin tips kõvemaks, siis tuli otsa “Natten i grotte”, ning sain aru, et “…my maaan”, sest nägin lõpuks tema päris nägu ning see nägu oli mulle tuttav.

Kuulsin korraga tema muusikas suurepärast blend‘i oma lemmikutest ja ka pisukest psühhedeeliat, mis tõi esile rohkem kui heakskiitva noogutuse. Peaks kindlasti lihtsa muusikatarbija tähelepanu siinkohal juhtima asjaolule, et võrdlemisi kerge on olla äratuntav teistsuguse vokaali, tämbri järgi, kuid palju on neid muusikuid, keda sa tunned pillimängu järgi ära? Siinkohal jällegi mütsikergitus Erkile,” juurdleb Kali Briis nii Ewert and The Two Dragonsi – mille liige Erki Pärnoja on – kui ka sooloartistist Erki muusika üle.

“Uus lugu “Soledad” on hirmutaval kombel minu jaoks täistabamus, mida juhtub Eesti muusika puhul harva, seetõttu ei pea isegi valetama, et ootan seda plaati huviga. Selles loos on toorust, julgust, ajatust ja täpselt paras kogus psühhedeeliat. Esialgu oli hirm, et lugu võib uppuda sarnase vaibiga artistide merre (Khruangbin jne), kuid nii kui tuli Erki ja Anna vokaal, olid konkurendid meelest pühitud.

Oletades, et teised lood plaadil on samasuguse vaibiga, kujutan ette, et selle reliisiga kasvatab Erki oma “päris” kuulajate arvu korralikult, sest õiged kuulajad leiavad su üles vaid juhul, kui sinu looming 100% sind ennast peegeldab. Check. “Soledadi” loo olemusele mõeldes on huvitav, et video valik oli just selline (absoluutselt mitte pahas mõttes, see kogu lavastus oli väga hüpnotiseeriv, nagu ka lugu ise), pigem mõtlesin seda, et see lugu karjub vabaduse ja suure tühjuse järele – justkui vastuolu, et mis kasu on vabadusest, kui pead olema vaba üksinda. Sellest lähtuvalt kujutan ette tegelast poolhämaras Sahara kõrbes liivaluitel istumas, vaatamas kaugel eemal veel üht üksikut inimkujutist, kes ei kao silmapiirilt, kuid samas ei jõua kunagi lähemale.

Loo lõpus, kui helipilt suureks läks, oleksin oodanud ka trummidega lammutamist, kuid see, et seda polnud, teebki sellest Erki, mitte minu ega kellegi teise,” lõpetab Kali Briis Erki loo “Soledad” uurimuse.

Erki Pärnoja Kali Briisist: “See bänd on mulle natuke nagu selline vana sõber — sa tead, et kuigi te pole ammu näinud, on alati põnev tema lugusid kuulata ja lihtsalt samas ruumis olla.”

“Minu meilikasti tuli kiri, milles oli Kali Briisi loo link. Selle loo link, mille kohta peaksin kirjutama hakkama. Olen vägagi põnevil ja kuigi tean, et lähitundidel ei leia aega, et korralikult süveneda, avan ikkagi lingi, et saada väike sneak-peak parema puudumisel kasvõi läbi telefoni. Olen Kali Briisi tegemistega end ikka jõudu mööda kursis hoidnud ja nende eelmist plaati “Cloudy with a chance of Briis” ikka korralikult kuulanud.

See bänd on mulle natuke nagu selline vana sõber – sa tead, et kuigi te pole ammu näinud, on alati põnev tema lugusid kuulata ja lihtsalt samas ruumis olla. Seetõttu olen väga elevil ja rõõmus, et sain taaskord nende tegemistesse süveneda. Olen raadiomaja liftis ja pusin telefonis lootuses kiirelt enne üht kohtumist saada aimu, mis helid sealt telefoni kõlaritest tulema hakkavad…,” kirjeldab Erki Pärnoja oma kokkupuudet Kali Briisiga.

“Praeguseks olen nende lugu “Like I Love You” kuulanud märksa väärikamaid helisüsteeme kasutades ja ma proovin kirjeldada, mida ma kuulen. Kuulen midagi tuttavat ja katsun aru saada, mis see on… See ei meenuta otseselt ühtegi eelmise albumi lugu. Ei vormiliselt, rütmiliselt ega harmooniliselt. Üks asi on muidugi tegijate isikupära. Ma olen alati nautinud Kali Briisi front man’i Alan Oloneni häält. Tema hääletämber ja viis, kuidas ta seda kasutab, tekitab minus alati sellise meeldiva kergusetunde. Selles on mingit hästi loomulikku cool’i, mis on mulle väga sümpaatne. Ja Laura Junsoni osad, olgu siis üksi või Alaniga unisoonis lauldes, teevad selle kõik veel kõige paremas mõttes tuusamaks.

Naljakas, et alles nüüd märkasin Spotifys, et selle loo nime taga on selgitava laiendusena kirjas “day version”. Naljakas seetõttu, et peale paari kuulamist hakkasin otsima sõnu kirjeldamaks seda, mis kujutluspilte kuuldu minus esile tõi, ja esimeseks mõtteks oli öö.

Kui ma peaks muusikat enda jaoks kuidagi lahterdama, siis jagunevad erinevad lood minu jaoks kahte suurde kategooriasse: 1) emotsioonidemuusika või 2) mõistusemuusika (pole päris minu teema, aga mõnikord harva, vahelduse mõttes, kuulan ka midagi sellist). Need kaks suurt kategooriat jagunevad omakorda alamkategooriatesse: kosmosemuusika, üldiselt müstiline muusika, loodusemuusika ja linnamuusika.

“Like I love You” (Day Version) on minu jaoks kindlasti emotsioonidemuusika ja linnamuusika. Need morselikud sündisaundid ja masinlik ja vankumatu trummibiit (milles on see mõnus laid back loks sees) annavad edasi linnaelu rütmi ja need unelevad-unistavad pad’id kirjeldavad minu jaoks linnaöö ilu. See muretus ja cool, mida Alan ja Laura edasi annavad, ning kogu see andekas ja maitsekas produktsioon oma mõnusate saundidega tekitavad minus tahtmise tantsida. Ja no ma ei taha väga tihti tantsida tegelikult, olgu see öeldud. Väga kaasahaarav lugu,” mõtiskleb Pärnoja.

Vice Versa on Edasi rubriik, kus artistid kirjeldavad vastastikku teineteise muusikat.

Liisi Voolaid

Liisi Voolaid toimetab igapäevaselt muusika- ja kommunikatsioonivaldkonnas, toetades kodumaiseid artiste, ettevõtmisi, üritusi ja teeb kaastööd meediaväljaannetele. Suure osa oma ajast veedab Liisi ka DJ rollis, mängides mõnusatele inimestele enda lemmikmuusikat, mille ühisnimetajateks on soul, funk, mahe värskus ja maailma tummiseima gruuvi aluseks olev pill – basskitarr. Liisi kirjutab Edasile muusikast ja sellega seotud inimestest, püüdes tuua nende olemust lugejatele lähemale. Ja inspireeruda. Loe artikleid (86)