Minu jaoks algab Mustonenfest ööl vastu 11. veebruari, kui Ben Gurioni nimelisse lennujaama saabub lennuk, mille pardal Collegium Musicale kammerkoor ja koos sellega minu poeg ja tema tüdruksõber. Kuna ma polnud oma poega nüüd juba pool aastat silmast silma näinud, siis otsustasin öösel koos koera Kutyaga lennujaama minna.

Reisikirja “Kohtumised Mustoneniga Iisraelis” 1. osa saad lugeda siit.

Lennujaam, mis kannab Iisraeli esimese presidendi Ben Gurioni nime, asub kesklinnast umbes 20 minutise autosõidu kaugusel. Sinna on lihtne sõita, sest Tel Avivi läbiv Hayaloni-nimeline kiirtee, mis muutub Jeruusalemma maanteeks, hargneb lennujaama poole. Veidi enne lennujaama jõudmist tuletab julgeolekukontroll meelde, et asume siiski rahutus Lähis-Idas. Turvakontroll on mitme väravaga ning vähemalt minult on siin dokumenti küsitud iga kord.

Lennujaama rahvusvaheliste lendude terminal tundub päris värske ehitis. Selle kõrval on uhke hiiglaslikku seent meenutav lennujuhtimistorn, mida on kaugele näha. Kui midagi Tel Avivi lennujaama juures esile tuua,  siis on see massiivne saabuvate reisijate vastuvõtu ala. Seda ei anna kuidagi võrrelda Tallinna lennujaama koridorijupiga, kus sõpradele-sugulastele vastu tulnud inimesed kinnikiletatud automaatuste ees trügivad. Siinse lennujaama vast paarkümmend meetrit kõrge laega aula jätab uhke mulje. Ootame koeraga koos rõdul, kus on rahulikum ja vähem rahvast. Ja sealt nad tulevadki. Mina lehvitan ja Kutya lehvitab hoogsalt saba.

Collegium Musicale esineb Mustonenfestil juba teist korda. Nende jaoks tihe viie kontserdiga reis viib neid esinema suurtesse saalidesse nii Tel Avivis kui ka Jeruusalemmas – viimases tehakse ka otseülekanne Iisraeli rahvusringhäälingu raadios.

Sõidame hotelli Jaffas. See on ajalooline vana araabia linn, mis on nüüd Tel Avivi loomulik osa. Mulle Jaffa väga meeldib, sest siin on seda vana linna hõngu, sest kogu linn on nagu vanaaegne pusle koos oma käikude, kitsaste müüriäärsete tänavate, kirikute ja mošeedega. Jaffa sadam lõhnab kala ja cappuccino järele. Siin on ka vana konsuli käik ja veidi eemal ülilahe Jaffa turg või õieti kirbuturg, kus müüakse põhimõtteliselt kõike ja kauplemine on tavaline osa ostust. Mõnele see meie perest lausa meeldib. No vähemalt jääb selline tunne, et saad oma ostu lõpuks poole hinnaga, kui seda pakkumise kunsti tunned.

Lisaks on siin kandis lahedat tänavakunsti – iga-aastane festival toob lisa kogu maailmast tulnud kunstnike uute teoste näol. Vt Instagramist #jaffastreetart #jaffadoors.

Bach Jazz, 12.02, Reccanati, Tel Avivi Kunstimuuseum

Mustonefesti esimene kontsert toimub kolmapäeval, 12.02 Reccanatis, mis on Tel Avivi kunstimuuseumi suur auditoorium. See meenutab veidi Kumu auditooriumi. Lähen kontserdile koos pojaga. Kunstimuuseum koosneb kahest hoonest. Vanem on ehitatud aastal 1959 ning uus Herta ja Paul Amiri hoone sai valmis 2011. aastal. Mõlemad on ägedad maamärgid, aga pöörasem ehk fotogeenilisem on muidugi uus ameeriklasest arhitekti Preston Scott Coheni projekteeritud hoone.

Bach Jazz Mustoneni esimene osa on Johann Sebastian Bachi Goldbergi variatsoonid, BWV 988. Laval Art Jazz Quartet koosseisus: Jaak Sooäär kitarril, Tanel Ruben löökpillidel, Taavo Remmel kontrabassil ja Andres Mustonen viiulil. Loen eneseharimiseks, et Goldberg on klavessiinimängija, kes seda Bachi heliteost esimesena esitas aastal 1741. Mustonen ütleb publikule, et see on nüüd esimene kord maailmas, kui seda teost esitatakse jazzi võtmes.

Variatsioonid kõlavad minu jaoks dekadentliku õukonnamuusikana uues kuues.

Silme ette tulevad kostüümidraamadest tuttavad kujundtantsud. Moodsas kunstimuuseumis tekib kujutlusse pilt cool‘ist õukonnast, kus bänd laval mängib head mussi ja paleerahvas, laskmata ennast häirida, sööb… ilmselt veganburgereid ja chia-seemneid ning skrollib selfigramme.

Töötlustesse andis lisaväärtuse Tanel Ruben löökpillidel. Helipildi kangelaseks on viiul, mis Mustoneni käe all saab kõvasti vatti. Mustonen on ka kogu kontserdi kõige liikuvam tegelane, lausa nagu lavaline liikumine, aga täitsa loomulik. Külmavärinad võlub minult välja Roni Ginossari ehk naishääl selles kompositsioonis. Roni pehmendas omakorda neliku kõlapilti, muutes harmooniad mõnusalt unelevaks ja õrnaks. Aga need paar kohta, kus tema suust tuli hoopis heebreakeelset chant‘i ja räpi moodi teksti – võiks täitsa eraldi looks teha. Äge!

Teine osa: Brandenburgi concerto nr 2 F-mažooris, BWV 1047 on jazzilikum. Hoogne ja lihtne kuulata ja väga lahe saksofoni (Gan Levi) ja oboed (Yoram Lachish) siduv tervik. No vot, ma kõlan juba nagu süvamuusika spetsialist – õnneks aitab kavaleht siingi isiklikule arengule kaasa.

Jalutame peale kontserti pojaga läbi õhtuse linna. Räägime igasugustest asjadest. See on nii lahe, kui saan oma lastega lihtsalt niisama maailma asjadest rääkida.

Galakontsert, 13.02, Zucker hall, Tel Aviv

Täna on tähtis päev. Koos kontserdile minekuga on kätte jõudnud hetk, mil Kutya jääb pimedal ajal tavapärasest pikemaks üksi koju. Väiksed üksiolemise lupsud on koeral ennegi olnud, aga see pereliikmete ühine lahkumine koos sättimise ja elevusega võib meie värskele pereliikmele mõjuda kui järjekordne reetmine.

Koera kojujätmise ettevalmistused: paneme peale Raadio Tallinna, avame rõduukse, söök kaussi, mänguasjadesse koerasnäkid. Ka lahkumine on meil orkestreeritud: enne lähevad abikaasa ja laps ning siis kümmekonna minuti pärast mina. Lahkun silitades, kiites ja korrates käsklusi “Wait” ja “Tasa”. Meil ju kolme keelt rääkiv peni. Lahkudes kuulen paari haugatust, aga ei palju muud. Eks näis, kas majanaabrid peale tänast õhtut meid enam teretavad.

Gala toimub Iisraeli Filharmoonia Orkestri (IPO) kodusaaliks ehitatud Zucker Hallis.  See on saanud nime toetajate Uzi Zuckeri ja Rivka Sakeri auks. Saal on lihtne, aga ilus, ilmselgelt akustika eesmärgil projekteeritud. Saal asub üllatuslikult Habima väljakul paiknevas kontserdimajas lausa mitu korrust maa all. Habima väljakul asub veel ka teater ja kunstisaal. Habima väljaku üheks maamärgiks on hiiglaslik Menashe Kadishmani skulptuur “Hitromemut” (“Uprise”).

Saabume jalgratastel – 2 km peale kontserti jalgsi kõndida võib tunduda lapsele muidu tüütult pikk. Õnneks pole homme koolipäev. Ja rattatee on mõnus sirge, otse mööda Cheni puiesteed Habimani välja. Jalgrattateed on siin linnas küll õigupoolest rohkem tõukeratta-teed. Need Birdi, Lime’i ja Windi elektritõukekad on linnapildis niivõrd domineerivad, et Tel Avivi linnavalitsus on pidanud tegema mitmeid praktilisi muudatusi liikluskorralduses.

Näiteks on üle linna märgistatud parkimiskohad elektritõuksidele ja -ratastele. Samuti tõuksirakendus lihtsalt ei lase sõitu lõpetada enne, kui ratas pole ette nähtud parkimiskohas. Mitmes paigas on suured parkimiskeelu tsoonid – sealsamas Habima väljakul näiteks. Tõukside ja elektrirataste populaarsuse võti võib olla selles, et kuumal päeval on tõuksiga ja juuste lehvides vuhiseda palju mõnusam, kui tavalise jalgrattaga end higiseks vändata või konditsioneeritud autos lõputult ummikus tiksuda.

Enne kontserti tutvun Eesti aukonsuli ja kirjaniku Haggai Carmoniga. Kui lugeda ta taustalugu raamatukaante vahelt, annab see aimu, kui põneva inimesega on tegu. Ametilt on ta hoopis advokaat. Või siis ikka kirjanik, kelle spioonitrillerid on põimitud Dan Gordoni seikluste ümber. Mul on õnneks kodutöö tehtud: olen lugenud teoseid “Triple Indentity” ja “Defection Games”. Kuni ma piletisabas seisin, jõudis aukonsul me lapsele õpetada näputriki, kuidas tal on hoopis 11 sõrme.

Ronime mööda treppe alla saali. Ruum on pilgeni täis. Alustuseks on Andres Mustoneni viiulisoolo – Bachi “Grave” viiulile A-minooris. Maestro võtab hoo üles ja näitab, millise õhinaga tehtud asja on oodata. Järgneb koori esituses lihtne Kreegi “Mu süda ärka üles” ja see läheb otse hinge.

Uhh, võõrsil olles tuleb kergesti koduigatsus südamesse.

Millegipärast jookseb mõte ammusele ajale, kui poeg Miikaeli poistekooriga seda laulis. Hakkan vist vanaks jääma.

Vivaldi “Gloria” D-mažooris Carmel Quarteti, Collegium Musicale ja sopran Keren Hadari ning metsosopran Iris Ojaga on minu jaoks kontserdi kõige pidulikum osa. Isegi aukartustäratav. Kõla on imeline, eriti paelub Iris Oja hääl.

Kontsert läheb edasi hoogsamalt Art Jazz Quartetiga. Publik läheb pöördesse Purcelli “Sound the Trumpeti” peale ja paistab, et isegi mu abikaasa, vana Ellerheina vilistlane, on sellisest mängulisusest vaimustuses. Kui kontserdi algus tõi siin pisara silma, siis kontserdi lõpp kipub rokkima. Händeli “Halleluuja”, kus kvartetist sai bänd ja viiuldajast rokkstaar. Pöörane!

Peale kontserti saame salapääsu lava taha.

Õhus on elevust, sest publiku reaktsioon on olnud ülendav. Keren (sopran) hõikab meile lausa käigu pealt, et see kõik saab toimuda ainult tänu Andresele. Ja loo peategelane Andres Mustonen ongi austajate piiramisrõngas. Ta pakub ka meile tugeva ja siira käepigistuse. “Väga hea,” oskan sel hetkel vaid öelda – mul on elava muusika ja emotsioonide üledoos.

Mustonen viskab komplimendi mu esimese loo kohta. Arvan, et endale peab meeldima kirjutada, siis tuleb hea kirjatükk. Andres kinnitab, et muusikaga on sama lugu. Lihtne. See mõte jääb mind veel mõni aeg kummitama. Kas me kipume tegema elus liialt neid väikesi mööndusi ja jääme kinni lõpuks asjadesse, mida meile ei meeldi teha? Ehk piirame end nii ka keskpärase tulemusega.

Aga kui meis on piisavalt tegemisrõõmu, siis on hing rõõmus, tulemused säravad ja elu ilus, kas pole?

Ja rõõmu jagub sellesse õhtusse veel, sest koju jõudes on meil korraga maailma kõige õnnelikum koer. Boonuseks näeme, et ta ei olnudki me elamist ära hävitanud. Igaks juhuks kuulan koera helisalvestust, et kuulda, mis heli me hella närviga koer üksi olles tekitas. Paistab, et seekord alahindasime teda – 3 tunni sees vaid mõned haugatused õuest kostnud teise koera klähvimise peale. Külakoera kombed.

“Johannese Passioon”, 14.02 kell 13, Reccanati, Tel Avivi kunstimuuseum

Päevane kontsert toimub sabati eel. Reede õhtul peale päikeseloojangut lakkab toimimast ühistransport, asutused ja ärid sulgevad oma uksed. Linn pargitakse autosid täis. Hingetõmbepäev kestab laupäeva õhtuni.

Tegelikult on reede paljudel vaba või poolik tööpäev. Piirkonnas, kus meie elame, enamus siiski naudib seda kui vaba päeva ja siin on ka restorane ja toidukauplusi, mis sabati ajalgi avatud. Nüüd on linnavalitsus hakanud katsetama üksikuid bussiliine, mis sabati ajal äärelinna keskusega seoks. Reisijad on rahul, kuid rabid nurisevad, et selline erand neile ei klapi.

Rahvast on Reccanati fuajees palju.

Käib kõva trügimine kavalehtede laua ümber – hiljem saan aru, miks. Saalis tundub olevat üsna kõrge keskmine iga, pakuks vast 65. Kohe muusika kõlama hakkades selgub ka kavalehtede olulisus, seal on tekst originaalis nii saksa kui ka heebrea keeles. Loomulikult, nagu siin tavaline, käib kava lappamine tagant ettepoole ja lugemine paremalt vasakule. Ja nii see publik veab näpuga järge ning jälgib hoolega iga rida.

Jeesuse kannatuste lugu, millest oratoorium pajatab, toimub siin, pühal maal. “Johannese Passiooni” esitama on Mustonen kutsunud orkestri Israeli Camerata Jerusalem, Collegium Musicale koori ja solistid Iris Oja, Maria Valdmaa, Anto Õnnise, Aare Saali.

Kuidas see kõik kõlas, saab mõni päev hiljem, Jeruusalemma Sümfoooniaorkestri Henry Crowni nimelises kodusaalis salvestud otseülekandest veenduda igaüks ise. Nüüd on veel nädala jagu Mustonenfesti jäänud.

Õiendus: eelmises loos lisasin pildi Tel Avivi tavalisest elumajast. Kohalikud lugejad juhtisid mu tähelepanu, et see, mida kirjeldasin, pole alati Bauhausi arhitektuur, vaid lihtsalt hruštšovka. Lisan nüüd Bauhausi pildi.

Georgi Viies on turundaja ja viibib Iisraelis lähetuses koos oma perekonnaga.