Jan Uuspõld: hingega pühendumine annab elule magusa maitse

Jan Uuspõld. Foto: Sandra Palm

“Ma ei tea, kas mul oleks veel öelda midagi sügavamõttelist, olen nii palju rääkinud”, arvab Eesti üks hõivatumaid näitejaid, Jan Uuspõld, kui küsin, kas ta oleks nõus Edasile intervjuud andma.

Tean, et tal on esietenduse eel kiired ajad. Teen ettepaneku, et tulen tükki vaatama ning räägime uuest lavastusest “Felicitas”, tema viimase aja koduteatrist Theatrumist ning et me ei pea tegema kogu tema elu ja loomingut hõlmavat lugu, vaid keskendume hetkele siin ja praegu. Pakun veel, et räägiksime mõlema lemmikmuusikast, bluusist ning sellest, mis bluusiga seoses esile kerkib… Sellega on mees nõus. Kohtume etendusejärgsel hommikupoolikul uues kohvikus Poordi tänava nurgal. Sinna on tal mugav tulla oma hambaarsti juurest breketite hooldusest ja sealt eriti mugav minna kõrvaluksest lõunasesse trenni. Jan teatab sõnumiga ette, et tal on aega jutustada poolteist tundi.

Astun kohviku uksest sisse ja Jan lehvitab mulle leti eest: “Ma just jõudsin!”

“Mina ka!” vastan. Juba me naerame. Me oleme ennegi koos naerda lõkerdanud. Augustibluusi festivalil hotelli hommikusöögilauas… ja mõnel galakontserdil lava taga. Üks värvikamaid mälestusi oli see, kuidas Jan häält lahti laulis. Olin kõrvalgarderoobis, kui järsku kuulsin eksootilist helirida, hääle intensiivsust ja vibratsiooni! See oli ühtaegu veenev ja samas humoorikas. Mees laulis india raagat ja samas sidus oma kingapaelu! Aga selle india lauluni me veel jõuame…

Räägime siis algatuseks eilsest etendusest. See oli mulle üllatav kogemus! Kui oleksin ette teadnud, et see on modernne näidend tehisintellektist, siis ajatute väärtuste austajana oleksin ehk olnud eelarvamustega, arvanud, et see teema ei huvita mind. Aga tegelikkuses oli see lavastaja Andri Luubi kirjutatud lugu mitmekihiline ja ikkagi inimsuhetest, psühholoogiast ning seda värskendava prisma läbi…

Just. Seda tükki ongi hea puhta lehena vaatama tulla, ette teadmata.

“Felicitases” on tugevalt sees üksilduse teema, armastuse otsimine, küsimus, et mis see armastus üldse on. Kohtumine tehisintellektiga… mismoodi see toob välja inimeste suhted, loomused. Kohtumine millegi tundmatuga on eelkõige ka kohtumine iseendaga. Eks seda tükki vaadates saab nii mõelda kui naerda, saalist ikka kostub ka naeru. Ma eeldan, et see on sügavam naer.

Kahtlemata tulevad paljud teatrisse ikka meelelahutust kogema ning osad muigavad juba siis, kui sa lavale tuled… ses mõttes on avardav, kui koomikuna tuntud näitlejat julgeb lavastaja kasutada ka teises plaanis. See on nii näitlejat kui ka publikut arendav. Ja teisalt – eks igas traagilises tegelases on omamoodi ka koomikat…

Väga õige. Enamus näitlejaid on ju ampluaanäitlejad, mängivad sarnaseid osi…

Sinuga on hea rääkida, sa teed teemad lahti, pole vaja endal mõeldagi!

Aga tehisintellektist mõeldes, see on ju juba reaalsus – võtame või mõned aastad tagasi noorte seas tuntud Pokemoni – virtuaalne reaalsus ja pärisreaalsus eksisteerivad paralleelselt. Ma olen seda asja mõelnud. Ühtpidi on see justkui hirmutav, et mis saab, kui tehisintellekt võtab meie mõtlemise üle; teisalt – kui palju üldse inimesel on vaba tahet olnud, ikka me oleme olnud millegi, kellegi järgi… millal me üldse päriselt omi mõtteid mõtleme?

Kogu aeg keegi tõmbab meid nähtamatutest niitidest, mõjutab me mõtlemist ja tundmist. Selles plaanis mõeldes võib-olla ei tundu see “ülevõtmine” nii kohutav, muutub vorm, aga tundub, justkui kusagil keegi jutustaks suuremat lugu… Kahtlustan, et kui miski meid ei juhiks, kukuks see ühiskond kokku…

Ega me ei teagi lõplikke vastuseid. Korraks ehk saame miski aimduse tõest ja siis jälle pudeneb see käest…

Ei tea jah. Ega teadlasedki lõpuni tea. Kui kuulad teadlaste juttu, saad küll palju teada, aga lõplikku vastust teab vaid Jumal, nii tunnistavad ka teadlased ise.

Kuivõrd sa samastud “Felicitases” kehastatud tegelaskujuga? Luuletaja tänases päevas. Omamoodi kahestunud isiksus – pead olema nii feminiinne, et tunda loojana õrnu tundeid, kui ka maskuliinne, et end konkurentsis maksma panna. Ja siis veel isiklikud suhteplaanid – kodus ootab ratsionaalse loogikaga naine, kes omakorda loodab, et oleksid kuidagi teistsugune. Ja teie loogikad ei klapi…selles väljapääsmatuses hakkab tunduma, et tehisintellekt mõistab sind paremini kui lähedane inimene.

See on heaoluühiskonna paradoks – kõik peavad iseseisvad olema! Abielu kui institutsioon on kaotanud algse tähtsuse.

Minu jaoks on üks aspekt lavastuses ka see, et loomeinimene peab veel ärimees olema – käima konverentsidel, end müüma… inimene peab olema nii tugev… natuke nagu tehisintellekt, ta programmeerib endale erinevad võimed ja siis peab kõigega hakkama saama…

Teine küsimus, mis tekib, on, et kust see üksildus tuleb? See võib ka tulla sellest, kui me enam ei palu abi lähedastelt, kus see suhe siis jääb? Nüüd me oleme nii “tugevad”, me justkui ei vaja abi. Suhe ju tegelikult kannatab, kui sa pole vastuvõtlik.

Ega me ju loomult nii tugevad ei ole, me vajame hinge tasandil teist inimest. Seal see üksildus avaldub. Hing on näljas.

Hetk lavastustest “Felicitas” I Foto: Ülar Mändmets

Tegelikult on ju üksildus olemuslik, ajast aega? Lihtsalt vorm ja põhjused võivad muutuda…

See on keeruline jah. Kunagi oli küla tugev, tegutseti rohkem koos, aga ka siis oli keeruline, sa ei võinud vale liigutust teha, muidu visati sind kogukonnast välja. Nüüd me oleme justkui väga vabad, aga ikkagi üksildased… Kus see tasakaal siis on?

Ma mõtlesin etendusejärgselt veel, et eks meil on ka oma sarnasus tehisintellektiga – meil ju ka oma programmid, kõvaketas aju vormis…mälufailid… vahel on raske leida nuppe, et balanssi saada meie erinevaid ülesandeid. Kuidas sina tasakaalustad seda loomingulist ja ratsionaalset olemist, kas vahel läheb see programm lühisesse ka?

Isegi tänasel päeval olen suutnud nendele teemadele mitte mõeldes hakkama saada. Kuigi see tundub võimatu, sest kõik räägivad sellest. Mul on võib-olla õnneks läinud, ma ei ole liigselt põdenud, kui ma mõnel hetkel tunnen, et ma pole küllalt mees. Ma olen üsna allaandliku loomuga. Need hetked, kus ma olen laval, tunnen end mehena, mulle piisab sellest. Elus, las siis olla teistpidi! (Itsitame.)

Ma ei oska end panna nende nahka, kes tunnevad hirmu ja kahestumist, et mis juhtub, kui need ohjad lähevad valge mehe käest kusagile jumal teab kuhu ja kelle kätte. Ma ei tea, millal nad on olnudki selle valge mehe käes, äkki on see vaid illusioon?

See on olnud nii viivuke aeg. Samal ajal on naisemantsipatsioon teinud meeletu hüppe ja maailm on sellest paremaks läinud, ma usun.

Ühtpidi jah, naistel on enneolematud võimalused ja arengud, iseseisvus… Teisalt on ka nende tugevate, haritud, suveräänsete naiste seas meeletut üksildust, mingi looduslik tasakaal on paigast ära.

Huvitav mõelda, ma ei oska naiste kohta öelda. Etenduseski on see küsimus: kas meid juhivad hormoonid või kultuur. Kumb on enne, kas hormoonid, mis loovad kultuuri, või vastupidi… Minus on küll see ahv sees, aeg-ajalt lähen närvi, kui ma ei saa oma instinkte rahuldada, tahan teha mingeid meheasju, odaga ringi liikuda ja jahti pidada ja kui mind seepärast mõnitama hakatakse, siis ma ütlen ausalt, ma lähen närvi! (Jani silmad lähevad suureks ja ma kujutan teda ette ürgmehena metsas odaga jooksmas.)

Inimkonnal on ikka kalduvus absurdi välja jõuda. Absurd on loomes muidugi innustav. See naisematsipatsioon läheb ka absurdini välja. Me küsime, et kas meil on tehisintellekti vaja, aga ei pruugi olla kaugel aeg, kui tehisintellekt mõtleb, et kas tal on inimest vaja! Siinkohal ma tsiteerisin arvutiteadlast ja infotehnoloogi Tanel Tammetit. Ta tuleb meile loengut pidama järgmisel korral peale etendust.

Olin 2001. aastal Soomes tööl, tegin kaasa ühes seriaalis. Olen ikka vana kooli kasvatusega, tegin naistele uksi lahti, aitasin mantlit selga, neil tulid pisarad silma, nad igatsesid seda loomulikku viisakust taga ja nad ütlesid juba siis, et meil on feministid kõik nässu keeranud. Aga loomulikult on hea see, et naisel on vabadus otsustada, ühiskonnas kaasa rääkida, alles 19. sajandil oli see naise positsioon ju hoopis midagi muud.

(Justkui naisõiguslusejutu illustratsiooniks laulab kohvikus taustaks afro-ameeriklastest naistebändi jõuline laul “Lady Marmelade”.)

Mulle väga meeldib sumeri kultuur, kus naine oli jumalus. Seal on oma loogika. Naine on palju ratsionaalsem, ta peab olema, ta on Maa energiaga seotud, jälgib looduse rütme. Mees võis joosta jumal teab kuhu! Naine oskas kuud jälgida. Mees hakkas naist jumaldama – milline imeline olend, suudab enda kehas luua uue elu! Hakkas kummardama naist. Naine oli nagu preestrinna. Mehe ülesanne oligi naist kummardada, naist ja lapsi kaitsta. Selles oli sügav austus.

Naise keha kui sakrament. Mulle kuidagi väga sobib see.

Sa räägid naisest sellise vaimustusega! See on ilus, mis räägid, aga eks naistel on oma nõksud. Lõpuni ei saa vist keegi kedagi kummardada. Minu kogemus on see, et mingil hetkel see mees kummardab, aga mingil hetkel tahab sest vabaneda. End ise leida. Aga jah, küps mees võiks austada naise müstilisust, isegi kui seda ei mõista. Julge mees saab hakkama ka naise tormidega, usun ma.

Kui naine tuleks jumalusena vastu, tekiks tingimusteta armastus.

Päris armastuse tingimus on see, et sa ei esita tingimusi.

Ideaal! Aga proovi sa! Ikka on sul teisele ootusi…

Jah, suhe peab olema kõrgem… aga ideaalid peavad olema! Kui ideaale ei oleks, läheks väga keeruliseks. Ka äärmused ei ole head. Mõned inimesed kipuvad end piitsutama, aga inimesed võiks endale andeks anda, me ikka eksime ja kukume, aga palveta päeva lõpus ja palu, et homme antaks sulle vähem eksimusi. Nii nagu alkohoolik võiks hommikuti paluda: anna mulle kaine päev… (Jan jääb mõtlikuks.)

Lugesin humoorikat laiendit ütlusele, et eksimine on inimlik: mida rohkem sa eksid, seda inimlikum sa oled…

(Jan virgub sellest ideest ja tuleb hooga kaasa.)

Loogiline! Vat! Eksigem, sõbrad! See on sama, et öeldakse, et purjus juhid on liikluses probleem. See on absurd. Vaatame statistikat, 30% põhjustavad purjus juhid, aga 70% moodustavad kained, kes siis ohtlikumad on! (Naerame tõsise teema äraspidise vaatenurga üle.)

Jah, mis siis on inimlikkus, kes on inimene suure tähega? Kas see, kes palju eksib, või see, kes püüab ideaali poole?

Jan Uuspõld. I Foto: Herkki-Erich Merila.

Eks me peame endile silma vaatama ja tunnistama eksides, et me ei teadnud, meil polnud kogemust… aga püüdma targemini edasi?

Ega sa ei õpi enne tänulikkust, kui oled valu kogenud. Ega ka huumorit ei õpi, kui ei ole valusat kogemust. Kas tead seda teost “Prohvet”, Kahlil Gibran… ta räägib, et inimene, kes oskab sügavalt nalja teha, peab olema ka valust läbi tulnud, midagi sellist.

See on mul piibli eest. Gibran räägib ikka duaalsusest. Mu lemmikmõte on, et valu uuristab meid sügavaks, et sellesse anumasse mahuks rohkem rõõmu…

Jah, see oli rõõm… Ma tsiteerisin sama asja, aga vabalt. Aga huvitav, miks ma huumori sinna mõtlesin.

Sa olid selle meelde jätnud oma naljamehe seisukohast. Jan, kas iga asja üle võib nalja teha?

Ma arvan, et peab tegema. See hoiab tervena. Kui teinekord kipuvad minema dialoogid tigedaks, siis oleks hädasti vaja huumorit. Naer vabastab.

Aga inimeste huumorimeeled on väga erinevad, ühele teed nalja, teisele võid haiget teha.

Mida tundlikum koomik, seda targemalt ta oskab nalja teha. Igatahes on parem teha huumorit, kui mitte teha – viha pimestab, huumor teeb nägijaks.

Kas sa suudad igas olukorras ka enda üle nalja teha?

Nüüd juba suudan. Need, kes avalikult teevad huumorit, on enamjaolt ülimalt arenenud empaatiavõimega, nad tunnetavad ära, kui see kellelegi haiget teeb. Samas, nali peab ikka olema terav, et see kohale jõuaks… tihti küsitakse, et miks humoristid on tõsised, pahurad, isegi traagikud.

Sest neil on pidevalt valus olla, elada, sest nad on nõnda kaastundlikud ja läbi loomingu leevendavad valu enestes ja aitavad ka teisi. Narr on oma loomult ikka natuurilt kurb. Võtame või Shakespeare’i narri, olen teda kehastanud, tegelikkuses traagiline tegelane.

Usun ka, et kui suudad naerda enda üle, mõjub see teistelegi hästi. Ma olen kuulnud, et käid Indias. Mis sa sealt otsid ja leiad?

Jaa, käin vahel lausa mitu korda aastas. Tunnen end neis meloodiates, rütmides, sagedustes hästi… ma ei oskagi öelda, mis seal köidab… raaga laulmisega saan kõige paremini hääle lahti… Ma võtan laulutunde, mitte et saada lauljaks, see on pigem nagu rinna lahti- ja rõõmsakslaulmine. Siin Eestis kaua olles lähen ikka väga morniks, ja siis ma ei saa isegi tükke mängida.

Enne esimest korda Indiasse minekut olin ikka väga kehvas seisus. Olin oma hääle nii ära rüsanud, et mul oli vaid kaks nooti… Nüüd ma üürgan rahulikult kolm oktaavi välja. Kuigi see õpetus on seal eriti energiline, intensiivne, aga õnneks saan ka vajadusel eralduda ja samas tõmbab see energilisus uuesti käima. Võib öelda, et ma laen Indias oma akusid ja käin seal hea enesetunde jaoks…

On see õpetus ka usuga seotud?

Ikkagi armastusega, see on kui kvintessents kõikidest religioonidest, Superhinge ja minu hinge ühendamine. Armastus. Jeesus jutlustas ka armastusest, aga kahjuks kiputakse sellest teest kõrvale kalduma.

Seal pole äärmuslikku ärapööramise ohtu, ma ei propageeri midagi, ei räägi sest laia lõuaga. See on isiklik kogemus, aga kui küsid, siis ma viisaka inimesena vastan. Selge on see, et religioon ei tohiks saada takistuseks usu teel.

Kas Jumalal on sinu jaoks nimi ja kuju või on Jumal hoomamatult suurem sfäär? On ju olemas erinevad usundid, kultuurid – mis sinu jaoks see absoluut on?

Minu arusaamist mööda on Jumal üks, tal on meeletult palju vorme, Indias ilmub Jumal miljonites aspektides. Aeg-ajalt on need kujud sarvedega, londiga, mõõkadega… me ka inimestena ju avaldume erinevates aspektides, oleme Jumala moodi.

Minusugusel on vaja guru, järgin teda, mida ta ütleb, ei vaidlusta, absoluut on seal, kus ollakse võimelised tingimusteta armastama, see on power, mis muudab tolmuks kõik pisiprobleemid, milles vaevleme. Hästi lihtne on seda mitte näha, kui näiteks pimesi armud. Kui aga avardad armastuse mõistet, on see sügavam kogemus.

Armastus on katkematu ürgprotsess, see ei ole eraldatud argistest tegevustest.

Kui oled hingega asja juures, siis see pühitseb su tegevused. Love in action! Võin ju öelda armastatule päevas mitu korda, et armastan, aga kui see tegudes ei väljendu, mis see sõna maksab? Hingega pühendumine annab elule maguse maitse.

Jõudsin Indiasse 10 aastat tagasi, olin täiesti läbipõlenud, tahtsin hakata midagi asjalikumat tegema. Mõtlesin, et jätaks selle koomikuks olemise. Tekkis vastuoluline tunne, et see tegevus pole küllalt tõsine. Rääkisin gurule, et olen näitleja. Ja tema vastas mulle: “Kas ma saan õigesti aru, et sa lähed inimeste ette, räägid ja nad naeravad rõõmust ja sa tahad seda maha jätta? Vaata asjale kõrvalt, oled sa kindel, et sa suudad midagi kasulikumat teha kui see, et sa teed inimesi rõõmsaks?”

Ta pidas mulle pooletunnise loengu ja muutis täielikult mu vaatenurka, tulin tagasi, mul olid kui tiivad seljas, lõin samale asjale uue hoo sisse.

Õpetaja ütles veel, et kui jooksed ummisjalu lõhkuma seda, mida sa oled juba aastaid, aastakümneid teinud, on see kui amokijooks,

tee sama asja, aga muuda vaatenurka!

Suhetes on ju ka nõnda.

Just. Lähisuhtes samuti. Kui oled kellegagi elanud 15–20 aastat koos, suure asja ehitanud, aga ehk olete kogu aeg ühest uksest sisse käinud. Muuda veidi miskit, võimalusi on veel.

Küsimus on, et kuidas areneda sünkroonis…

Ühel hetkel vajab üks järeleaitamist, teisel hetkel teine, see nõuab ka peeglisse vaatamist. Endale andeks andes, mitte end hurjutades, ei tohi ei end ega teist maha teha, vaid tuleb leida sellest hetkest parim.

Mulle meeldib Churchilli ütlus, et kui sa lähed põrgust läbi, siis jätka minemist, ehk et pimeduses on oma valguse väljavaade.

Jaa, see on hea. Nagu piiblis öeldakse, et pead oma risti ära kandma.

Kuidas sa Theatrumisse sattusid? Mitmes tükk see sul nüüdseks seal teatris on?

Kolmas tükk. Esimene tükk oli Bergmani “Talvevalgus”,  sel suvel mängisime Hiiumaal Andri Luubi “Muna”.

Tahtsin ammu sellesse teatrisse, aga ma ei teadnud, kuidas sinna minna! Mulle meeldis käia nende tükke vaatamas, tundus, nagu käiksid korra välismaal. Aga ma ei söandanud, arvasin, et olen selline… tola. Rääkisin oma meediavallas tegutseva tütrega, et mul on selline soov ja tema rääkis omakorda tuttavaga teatrist, et ta vanamees tahab teatrisse tulla, paari päeva pärast Andri Luup kirjutas, et meil vaja just preestrit mängima… Bergmani tükki.

Uuspõld on ju igale teatrile ja publikule nimi? Mul on hea meel sind seal näha, samas jätab sulle piisavalt vabadust.

Jah. Repertuaariteatris on sul kindel koht. Draamateatris olin 15 aastat… aga lõpuks ikkagi oled ihu ja hingega vaid ühe teatriga seotud. See on su kodu. Sõbrad kaovad, sugulased ei kutsugi enam kuhugi, sest teavad, et sul on igal õhtul etendus… Ühel hetkel tundsin, et tahtsin maailma ka näha. Siis ma läksin Tartusse. Seal püsisin poolteist aastat. Vanemuise ajal olid mul juba oma alkoholiprobleemid.

Aga seda ma ütlen, et alkoholism on õnnistus neile, kes oskavad seda sõltuvust mõtestama hakata – olen tänulik kõigile, kes mind toetasid. See langemine on kulda väärt kogemus, kui välja ei tule, on see muidugi kurb. Usku peab olema. Ilma usuta pole inimene võimeline endale otsa vaatama, see on niivõrd hirmus vaatepilt. Kes on välja tulnud, on ikka öelnud, et miski kõrgem jõud on aidanud.

Mäletad sa, mis oli see valgustushetk selle perioodi pimedaimal ajal?

Kui oled juba hetkes, kui pead valima, kas elad või sured… lõpuks pole sul ei peret, ei kodu, ei tööd, mitte midagi, oma riideidki enam pole seljas. Ärkad suvalises korteris, haarad selga kellegi puhtamad riided, sest ei tea, millal ja kus oma riideid pesta saad… hakkad mõtlema, et sind pole enam kellelegi ega millelegi vaja… samas tunnetad, et mingisugune teeharu on, et mul on valik – kas elu või surm. Kui ma astusin anonüümsete alkohoolikute uksest sisse, siis seal tundsin, et jää hakkas liikuma… See on suur samm, et endale sõltuvust tunnistada.

Sõltuvused on ikka tundlike natuuride oht. Ühtpidi on tugevaks kasvmine oluline, teistpidi pead jääma tundlikuks. Kuidas sa tõsisest rollist välja tuled?

Nüüd ma suudan üsna lihtsalt välja tulla, vanasti ei suutnud. Distsipliin – mida ma tänu India õpetusele järgin – ja meditatsioon aitavad. Enne olin kas ülieufooriline või ülimasendunud, nii ei ole võimalik kaua elada. Nüüd ei satu ma igast asjast ahvivaimustusse ega kurvasta iga asja pärast. Inimene ei ole nii tugev, et kõigi maailma asjade pärast kurvastada. Mida sa suudad muuta, mida ei suuda – tuleb ära tunda.

Sellise tõsise arutelu järel tahaks küsida midagi hoopis tühisemat. Elus on ka ju tühine segi olulisega. Su suus säravad hõbedaselt breketid… Kui vana sa oledki? 46?

Ma pean nüüd jälle mõtlema.

Kui olin 44, siis oli lihtne, et mõlemalt poolt ühesugune number. Kui sain 45, siis oli juba keerulisem, praegu ma olen ilmselt 46 või 47, sest ma olen sündinud 1973… see on sürr… Ja need breketid on stiili pärast, mulle on öeldud, et kui naeratan, siis paistan nagu noorem välja… Mul tuli just äriidee: pakuksin proteesidele breketeid! Igasugu lollusi ostetakse, ma arvan, et päris rikkaks võiks saada.

Tahad näha välja noorem? (Naerame jabura tuletise üle.)

Nagu lubasin, räägime bluusist ka, kuidas see muusika sind puudutab?

Minu jaoks on india raaga ja bluus sarnased. Ükskord otsisin, mis selle raaga sisu on. Ja lugesin, et raaga algab siis, kui on see viimane nutuhõige, viimane piisk kannatuse karikas… siis sa pead raagat laulma sellises meeleseisundis.

Kui ma kuulan häid bluusilauljaid, siis on see sama tunne – sa palud leevendust… see on ka omamoodi laul Jumalale, nagu raaga, lunastuse palumine. Vokaalselt muidugi ma pole mingi laulja, ma olen ikka performer, ma ei pea end muusikuks, mõnikord kukub paremini välja, mõnikord mitte nii…

Hetk lavastustest “Felicitas”. I Foto: Ülar Mändmets

Ma mäletan, kui kuulsin sind esimest korda laulmas, see oli üks heategevuskontsert, sa laulsid laulu “Püha Elmo tuled”. Sinu sisemine veenvus, hingeline pöördumine oli tuntav…

Kui sa hingest asja teed, oled ikka veenev, aga katsu seda nüüd teiste ees teha… eks ma tunnen tõesti end laval hästi… ma olen uhke, et sellised muusikud nagu Raul Ukareda ja teised väga head jazzmuusikud kutsuvad mind vahel, ma ei usu seda siiani.

Ühel hommikul, see oli rahusvaheline raadiopäev, mängiti Klassikaraadios sinu lugu “Tramm nr 66”. Ülekanne oli nimelt trammist.

Klassikaraadiost? (Jan naerab kõva häälega.) See on küll huvitav! Selle lauluga ongi nii, et see on mu ainus hitt ja seda mängitakse palju, autorite ühingust ikka tiksub miskit, alati kui mõni trammiõnnetus või transpordi- ja logistikateemal arutelu, siis mängitakse ikka.

Programmiline trammiteos!

Ma polnud siis veel lavakaski, tegime bändiga sellist ZZ Topi ja Texase bluusi laadset mussi ja see lugu tuli kõik ühe hooga, need kummalised sõnad.

Olen siiani tänulik Mäksile (Tõnis Mägi), kes kunagi enne me ühist kontserti küsis, et mis ma teen, kui laulsin ennast lahti… olin ikka närvis. Vastasin, et laulan oma häält lahti. “Ära laula, sul ei ole midagi lahti laulda!” Ta võttis mul sellega pinge maha. See oli mu jaoks hea peen huumor – kui vahel kipub endal nina püsti minema, et mängid mingit lauljat… mulle tundub, et ta mõtles seda nõnda, et sa oskad küll laulda, aga see ei tähenda, et oled veel laulja.

No kui paneks ikka kõrvuti lavale võistlema Hedvig Hansoni ja Jan Uuspõllu, siis ikka esimeste taktidega selguks, kes on tõeline laulja ja kes pole… kui me räägime mingist latist.

Kes siis on tõeline laulja? Kõigile oma. Aga “Tramm nr 66” laulab Jan Uuspõld kõige paremini! Küsimus on, et mis see sinu laul on? Koolitatud ooperilaulja laulaks seda lugu väga magedalt!

Seda ei suuda keegi paremini, tõesti. Kui teeksime “Tramm nr 66” võistluse, siis ma paneks selle kinni jah. Aga jah, oli üks lühifilm “Kõrbekuu”, kus pidin mängima suupilli; oli üks valss, kuulmise järgi filmivõtetel mängisin; oli ette nähtud, et stuudios mängib selle pärast üks professionaalne suupillimängija üle. Ta ei suutnud seda maha mängida! Ta ei saanud aru, mismoodi see on mängitud. Kutsuti mind stuudiosse, pidin ise mängima! Tuli välja, et mängisin valesti, aga õigesti!

Lapsest peale olen kuidagi bluusirütmides kulgenud, ma mõtlen isegi bluusivõtmes, ei oska kirjeldada, et mismoodi see käib…

Ma kasvasin Rolling Stones’iga. See on ikka puhtalt bluus, nii lähedal juurtele… ja Muddy Waters. Kui hakkasin ise muusikat otsima, otsisin ikka juurte bluusi… ürgne bluus paelub mind üle kõige, jõud otse allikast.

Eesti Vabariigi aastapäeva eel võiksin küsida, kuidas sa tood selle afro-ameerika juurtega bluusi oma eestlaseks olemisse sisse?

Eestlasel on põhjust bluusi laulda! Meil on ikka palju asju, mida peame alla neelama, unustama, aga ei saa… Me oleme loomult vana metsarahvas, aga selle jutuga on tänapäeva rabelemises ja poliitilises konkurentsis raske püsida. Kui need suured möllavad – Venemaa, USA, britid – nad käituvad nagu teismelised, need ei ole arenenud riigid, need on noored kultuurid võrreldes meiega.

Siin ma toetun teoloog Evald Saagile, kelle mõtteid olen jälginud.

Võtame või regilaulu – see hingeseisund, müstiline itk. Et oma valu välja saada, universumiga end häälestada, on meil vaja itku, siis saame ka rõõmu tunda. Nutud tuleb ära nutta. Ses suhtes on regilaul, raaga ja bluus väga lähedased.

Me peame kohanema oludega, aga jääma samas iseendaks, oleme esimesed eurooplased, alates jääaja lõpust. Me peame mõtlema suuremalt!

Kuule, sul on nii ekstravagantsed, karvased mustriga kingad, eestlasele oma animaalsuses sobivad. Vau!

Jah, need on Vivian Vau poest, ta müüb suurte jalanumbritega naistele kingi ja meestele ka. Mul on mõned mustritega kingad sealt. Need on pepita mustriga poni nahast!

Ja jõudsimegi inspireeriva absurdini välja… Siinkohal saab me jutuajamine läbi, Jan läheb moodsasse elektromagnetilisse lihaste stimuleerimise trenni. Kujutan tahtmatult ette, kuidas talle paigaldatakse külge juhtmed, mis ta lihaseid toniseerivad, kehaimpulsse kannab üle arvuti ning sellele võdistamisele järgneb LPG-massaaž ning Jan on natuke nagu tehisintellektiks vormitav tegelane seal kompuutrite seadistuses.

Siis paneb ta oma pepita mustriga poni kingad jälle jalga ja suundub “Sipsiku” esilinastusele.

“Pull tüüp see Uuspõld!” ütles üks mu tuttav, kui ütlesin, et teen näitlejaga intervjuu.

Tõesti, pull tüüp. Südamlik pealegi.

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. Loe artikleid (70)