Raivo Vare: aasta raske algus

Selle aasta jaanuarikuu algas mitme olulise sündmusega ja üpris keeruliste probleemide eskaleerumise saatel. Illustratsioon: Reddit.com

Selle aasta jaanuarikuu algas mitme olulise sündmusega ja üpris keeruliste probleemide eskaleerumise saatel. Kõike ühte kolumni ära mahutada ei saa, seepärast jäävad valikusse vaid kõige olulisemad, pikema mõjuga sündmused. Ja need on nagu geopoliitika õpikust välja astunud: seotud võimukeskustega nagu USA, Hiina ja Venemaa; Brexitist tuleneva Euroopa Liidu nõrgenemisega ja jätkuva ebakindlusega; plahvatusliku globaalprobleemiga nagu uue viiruse levik; tuleviku tehnoloogiaplatvormide võitlusega hetkel Euroopa pinnal; seninägematus mahus looduskatastroofiga Austraalias; maailma püssirohutünniks oleva regiooniga – nn Suure Lähis-Idaga.

Looduskatastroofid ja epideemiad tugevneva globaalse mõjurina 

Jaanuaris olime tunnistajaks juba ammu ennustatud nähtusele, kus mastaapsed üha korduvad looduskatastroofid ja nakkusepideemiad mõjutavad rahvaid, riike ja majandust väga märkimisväärselt ning vaatamata kõigile inimkonna pingutustele neid tõrjuda.

Juba sügisel pretsedenditute kuumarekordite saatel alanud tohutud põlengud Austraalias on jõudnud kõigist tõrjepingutustest hoolimata tugevalt mõjutada terve suure ja arenenud riikide tippu kuuluva riigi elanikkonna tervist, vara ja heaolu ning majandust. Vähemalt 1,5% SKP kasvu äralõikamise ning eriti loomakasvatuse ja mäetööstuse kui juhtivate ekspordivaldkondade kokkukuivamise näol ulatub kahju miljarditesse dollaritesse. Aga mis veelgi olulisem, see on tekitanud korvamatut üüratut kahju viienda mandri loodusele.

Ainuüksi hävinud loomade-lindude arvu hinnatakse kuni miljardile. Miljardile! Taimestikule tekitatud kahju aga on kujuteldamatu. Vahepealsed paduvihmad küll kustutasid osa tulekahjusid, kuid samas ujutasid need alad siis üle. Naasnud kuumalainega on maastikupõlengud aga taas intensiivistunud ja ähvardavad kuni 45-kraadise kuumuse tõttu nii riigi pealinna Canberra kui ka suurlinna Sidney sadu tuhandeid elanikke hingamisteede kahjustamise, suurte varaliste kahjude ja sundevakuatsiooniga.

Teadjamate arvates on nii raske seisu puhul vähemalt osaliselt tegu ka inimtegevuse tagajärjega. Olgu tegu siis tänaseks juba üle 180 süütamises süüdistatavaga või siis metsade ja võsastunud piirkondade hooldamatusega. Samas meenutatakse ka Austraalia aborigeenide traditsioonilisi võtteid, kuidas nad sealmail perioodiliselt korduvate suurpõlengutega võitlevad, aga mis tänapäevase modernse inimese jaoks ei tundu vastuvõetavad olema.

Suurpõlengute kõrval tegid uudiste pealkirjades ilma ka reportaažid vulkaani Taal suurpurskest Filipiinidel tekkinud probleemidest, samuti mitmel pool toimunud ka inimohvreid nõudnud maavärinatest, millest lähimad maakoore võnked on raputanud ja prognooside kohaselt ähvardavad lähiajal veel kuni 7,5-pallise maavärinana raputada Türgit.

Jaanuaris paiskus välja ka Hiinas vähemalt kuu aega vaka all hoitud informatsioon uue, senitundmatu viiruse – Coronavirus 2019-nCoV – kohta, mis nakatanutest märkimisväärsele osale toob kaasa surma.

Kroonaviirus. Allikas: Internet

Selle levimise alguses Kesk-Hiinas Hubei provintsis Wuhani linnas ilmnes reljeefselt klassikalisest politiseeritud lähenemisest tulenev suutmatus panna epideemiale piir enne, kui see algsest koldest laiali paiskub.

Sellest annab tunnistust Wuhani linnavõimude käitumine detsembris ja jaanuari alguses, põhjuseks mitte ainult hoolimatus, vaid ka tüüpiline bürokraatlik kartus midagi öelda ja teha enne, kui see on poliitiliselt “kõrgemal pool” heaks kiidetud, nagu ütles sisuliselt välja ka linnapea. Samale viitab ka asjaolu, et probleemi tõsiduse mõistmiseks oli vaja Hiinas rahvuskangelase staatuses oleva 30-aastase omaaegse “SARS-i epideemia võitja”, teadlasest professori Zhong Nanshani otsest hädakisa, mis jõudis võimutipuni. Ja alles siis käivitas Peking avalikult laiaulatuslike meetmete kasutamise epideemiaga võitlemiseks, kuna sai selgeks, et see ikkagi levib inimeselt inimesele.

Viiruse edasine levik on olnud plahvatuslik.

Senise leviku tempo on olnud 1300% nädalas ja surmasid on selle tõttu registreeritud üle kahe ja poole saja. Praeguseks on tuvastatud haigusjuhtumeid kõigil kontinentidel ja üha kasvavas arvus riikides. Seda näitab ka allolev kaart Wikipediast:

Kaart Wuhani koroonaviiruse levikust 2019.–2020. aastal seisuga 31. jaanuar 2020.
Legend: tumepunane – epideemia algne kolle (Kesk-Hiina); punane – kinnitatud haigusjuhtumid; sinine – kahtlustatud haigusjuhtumid. I Allikas: Wikipedia.

Sellega võitlemise peamiseks vahendiks lisaks individuaalsele hügieenile ja suurte rahvakogunemiste vältimisele on ka inimeste liikumise piiramine. Hiina on tänaseks rakendanud drakoonilisi meetmeid mitte ainult Hubeis, vaid ka mujal üle riigi ja rahvusvahelise transpordi osaski.

Hiina ise on rakendanud erakorralisi piiravaid meetmeid, jättes esimest korda ajaloos ära isegi Hiina kõige suurema tähtpäevaga – uue aasta saabumisega – seotud pidustused.

Samuti on piiratud riigisisest liikumist, pikendades uue aasta puhkust ja keelates veel vähemalt kaheks nädalaks tehastel taas tööle hakata, et inimesed ei liiguks neisse paikadesse tagasi ega koguneks massiliselt. Linnade tänavad on tunnistajate teadete kohaselt tühjad, ringiliikuvad inimesed kannavad maske, mille üle võimud teostavad ka väga tähelepanelikku kontrolli, kasutades erinevaid jälgimissüsteeme kuni droonideni välja.

Paljude riikide transpordikompaniid on oma valitsuste juhiseid järgides lõpetanud lennud ja muu transpordi liikumise Hiinasse ja sealt välja. Erinevad maailma riigid on omalt poolt piiranud ka hiinlastega seotud turismi, jälgivad tähelepanelikult haigusjuhtumeid ning informeerivad elanikkonda asjade seisust.

Tuletagem meelde, et sarnane epideemia – nimega SARS – oli ka aastal 2003 ja see sai samuti alguse Hiinast. Ka tookord sai see tuule tiibadesse Hiina võimude hilinenud reageerimise tõttu poliitilistel põhjustel. Samas andis see hiinlastele hindamatuid kogemusi nakkusega võitlemiseks, mida nüüd ka varjamatult rakendatakse, kasutades seejuures veel autokraatliku valitsemisega kaasnevat suuremat operatiivvõimekust ja drastiliste piiravate meetmete rakendamise võimalusi. Võimud mõistavad hästi, et tegu on neile elanikkonna silmis ei rohkem ega vähem kui usalduseksamiga. Sellega ei tohi põruda. Seega võidakse pigem vinti üle keerata kui minnalaskmist ilmutada.

Selge see, et epideemia avaldab ka suurt negatiivset majanduslikku mõju mitte ainult Hiinale, vaid kogu maailmale. Seda enam, et Hiinal on märkimisväärne osakaal maailma tarneahelates ja turgudel. Hiina enda kaotused on märkimisväärsed juba ainuüksi seetõttu, et epideemia käkerdas ära maailma suurimaks ühekordseks rahvasterändeks ja tohutuks tarbimispeoks oleva uusaastapidustuste periood. Võrdlusandmetena olgu toodud, et SARS-i omaaegse epideemia tõttu olid Hiina majanduskaod kuni 2%.

Arvestades, et Hiina moodustab kogu maailmamajanduse füüsilisest juurdekasvust peaaegu 40%, on ilmne, et ka kogu maailmamajanduse kasvutempo langeb üksjagu.

Eriti tugeva tagasilöögi saavad need maad, kellel on Hiinaga tihedamad majandussidemed, aga samuti turism ja mitmed tööstussektorid, kus Hiina osakaal tarneahelates või sihtturuna on märkimisväärsem. Ka kütuseturu hinnakõikumised ja väärtpaberiturgude valulised reaktsioonid on selle kriisi paratamatuks kaasnähtuseks.

Seega avaldab taoline kriis mõju kogu maailmale, ka meile, isegi kui esmapilgul jääb ta meist kaugele. Ning ennustuste kohaselt tuleb meil selliste üha korduvate kriisidega edaspidi üha enam silmsitsi seista.

Kaubandussõdade jätkumise aasta

Kui juba jutt Hiinale läks, siis tuleb ära märkida ka jaanuaris prognoositud nn esimese astme (faasi) kaubanduskokkulepe allkirjastamine Washingtonis USA ja Hiina vahel. Kuigi president Trump esitleb seda kui suurt võitu (nagu ka jaanuaris jõustatud uut NAFTA kokkulepet, mille uus nimetus on USMCA), on tegelikult siiski veel palju otsi veel lahtised. Jätkuvalt tundub, et lubatud suurema, nn teise astme lepinguga ei pruugita eriti kaugele jõuda, kuni pole selgunud eelseisvate presidendivalimiste võitja USA-s. Niigi saab Trump esitleda oma valimiskampaanias neid lepinguid kui saavutust.

Tiivustatuna senistest võitudest kaubandussõja rinnetel on Trump asunud ähvardama ka Euroopa Liidu kaubandussõjaga. Juba eelmise aasta lõpus teatas ta kavatsusest rakendada vastuseks Prantsusmaa uuele seadusele – mis maksustab Ameerika päritolu interneti- ja tehnoloogiafirmasid nn suurest viisikust 3% maksuga käibelt – kõrgendatud tollitariife Prantsuse veinidele-juustudele. Kuigi G7 viimasel kokkusaamisel leppis Trump Macroniga kokku need maksude rakendused ajas edasi lükata, pole lõpuni selge, kui kauaks. Samuti pole Trump loobunud, vaid üha kordab oma ähvardust viia sisse kõrgemad tollitariifid Euroopa autoimpordile, mis lööks eriti valusalt sakslasi kui suurimaid autoeksportööre.

Ja kui veel paar nädalat tagasi uus Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen teatas, et pikalt vindunud kaubanduskokkupe USA-ga on vaid mõne nädala kaugusel, siis nüüd tundub, et nii lihtne see ikka pole. Äsja teatas Trumpi usaldusalune kaubandusminister Wilbur Ross, et USA rakendab 25% tolle Euroopa Liidu kaupadele, kui viimane rakendab von der Leyeni komisjoni peafookuses oleva Green Deali tingimuste pealesurumiseks mõeldud kaitsvad süsinikutariifid USA kaupadele. Lisaks rõhutab USA, et lepe peaks sisaldama ka põllumajanduskaupu, mida EL jälle nii väga ei taha ning on tõrjuv ka GMO küsimustes.

Ja et asi veelgi segasem oleks, siis vaatamata Trumpi suurelistele lubadustele sõlmida kohe Brexiti järel Suurbritanniaga “parim võimalik kaubanduslepe”, on ka seal tekkinud tõrge tervishoiuteenuste ja kaupade ning aerokosmosesektori kaubavahetuse osas. Kusjuures viimases valdkonnas on EL lubanud vaatamata Brexitile omapoolset abi värskelt lahkunud endisele liikmesriigile.

Samas on selge, et poliitilise otstarbekuse loogika dikteerib Trumpile vajaduse ka need kaubanduskokkulepped eurooplastega n-ö purki saada veel enne sügiseseid valimisi, et tugevdada seal oma positsiooni.

USA ja Euroopa Liidu kuumad teemad

Eelseisvate valimistega seoses on ka teine, eelkõige ameeriklaste üha pingestuvas sisepoliitilises õhkkonnas meeli köitev teema president Trumpi võimalik tagandamine elik impeachment

Foto: Pixabay.com

Esindajatekojas enamust omavate demokraatide häältega jaanuaris Senatisse viidud tagandamissüüdistus on ennustatult saanud vabariiklaste enamusega Senatis üliformaalse vastuvõtu ning tunnistajate ärakuulamisest keeldumise osaliseks. Igal juhul hääletatakse selle süüdistuse üle kiirkorras ja hääletustulemus on ette teada. Kuna lisatunnistajate kutsumine Senati kuulamistele hääletati maha, siis ilmselt lükatakse kolmapäevasel hääletusel tagandamissüüdistus vabariiklaste häälteenamusega tagasi. Sest, nagu ütles keegi kommentaatoritest, on Trumpi taha koondunud vabariiklased ühtsemad kui kunagi varem.

Kui palju hakkab see mõjutama sügiseseid valimis, pole veel selge, aga polariseerumist Ameerika sisepoliitikas süvendab see kindlasti. Üleüldse, kõiki selle aasta sündmusi vaadatakse teispool ookeani suuresti läbi valimiste prisma. Ning Trumpile on tähtsad just välispoliitilised ja -majanduslikud edulood, sest neis küsimustes on presidendil märkimisväärsed volitused.

Mida see tähendab ülejäänud maailmale, näitab aeg, aga arvata võib, et nii jätkuvate kaubandussõdade küsimustes, aga ka Lähis-Ida, tuumajulgeoleku, Hiina, Venemaa ja EL-i suhete, kaitsepoliitika ning paljudes teistes küsimustes võime me eelseisva kolmveerandi aastaga näha paljugi huvitavat ja vahel ka ehttrumpilikult ootamatut.

Euroopas omakorda kütab kirgi Brexit.

Selle tõttu jääb EL-i eelarvest uues finantsperspektiivis puudu 12 miljardit aastas, mis toob vajaduse kindlasti toetusrahadega kokku tõmmata ja mis meidki seetõttu pisut riivata võib. Ka mitmed tarneahelad saavad pihta ning kaubavahetus kannatab, kuid EL-i jaoks on majanduslikud tagasilöögid prognoositavalt siiski oluliselt väiksemad ja vähem valusad kui brittidele.

Tänu aasta lõpus erakorralistel valimistel saadud suurele häälteenamusele õnnestus peaminister Boris Johnsonil ennustatult parlamendis läbi viia seni seal lõpmatu võitluse objektina figureerinud lahkumisleppe eelnõu. Ka EL-i institutsioonid kinnitasid selle, kuigi Euroopa Parlamendis oli selle hääletamisel üpris emotsionaalseid hetki.

Lahkumine toimuski 31. jaanuari viimasel tunnil, kuid nüüd jätkub pingeline läbirääkimiste periood tegeliku lahutuse detailse korralduse asjus. See ei saa olema kerge, sest läbirääkivate osapoolte nägemused on nii drastiliselt erinevad. Johnson soovib võimalikult soodsat Kanada moodi vabakaubanduslepet EL-iga, võimalikult väheste omapoolsete kohustuste ja Euroopa Liidu poolsete võimalustega. EL näeks pigem võimalikult tihedat koostööd kõigis valdkondades ning sooviks suuremat vastutust ja kohustusi Briti partnerilt.

Ka on BoJo kuulutanud, et aasta lõpuks on asi ühel pool, milles aga Euroopa Liidu poolsed partnerid kõvasti kahtlevad, arvestades lahendamist vajavate küsimuste keerukust ja sellega kaasnevat töö ja aja mahtu. Igal juhul jätkub läbirääkimistel närvide mäng veel mõnda aega. Seniks, üleminekuaja lõpuni (millal see ka poleks), aga kehtivad kõik senised reeglid ka Suurbritannia jaoks.

Johnsoni seljatagust on prognoositult õõnestamas omakorda šotlaste soov viia veel kord läbi oma iseseisvusreferendum, mille otseseks ajendiks tuuakse just huvi mitte lahkuda Euroopa Liidust. Pärast Johnsoni järsku äraütlemist Šoti peaministri Nicola Sturgeoni vastavale ettepanekule on sealne võim häälteenamusega otsustanud siiski referendumile minna. Mis edasi saab, on veel vara ennustada. Asja komplitseerib ka Põhja-Iirimaal tasapisi suurenevat toetust korjav analoogne ettepanek eesmärgiga kogu Iiri saar ühendada ning mõnetise üllatusena ka Walesist tulevad uudised sealse elanikkonna mõtete liikumisest samuti mingil kujul autonoomsuse kasvatamise suunas.

BoJo lootused kompenseerida võimalikke majanduslikke kaotusi kiirelt sõlmitava ja Trumpi poolt suureliselt lubatud kõigi aegade parima vabakaubandusleppe abil on samuti mitmes küsimuses sattunud vastuolude lõksu ning pole enam sugugi kindel, et asjad nii lihtsalt laheneks. Aga prognoositavad kaotused on eri eksperthinnangute, sh valitsuse enda tellimusel tehtute alusel märkimisväärsed, ulatudes mõningatel hinnangutel lähiaastatel kuni 6%-ni SKP-st.

Igal juhul on juba toimunud omamoodi tektooline nihe finantssektoris, kus London on kaotanud oma senise maailma finantskeskuse juhtpositsiooni New Yorgile.

Ja selle põhjuseks on Brexit…

Euroopa, kes on sattunud olukorda, kus juhtivateks tehnoloogiaplatvormideks laiemas tähenduses on muutumas ühelt poolt USA ja teiselt poolt Hiina oma ning ta peab nüüd valima, sest omaette platvormiks kipub võimekust nappima, andis jaanuaris omakorda tugeva signaali.

Nimelt kui tehnoloogilise võidujooksu hetkel nähtavaimaks tandriks on 5G tehnoloogia kasutuselevõtul hiinlaste ja nende lipulaevaks ja enim võimekaks lipukandjaks oleva Huawei tõrjumine USA poolt julgeolekukaalutlustel, kuid tegelikult just konkurentsi huve silmas pidades, siis Euroopa on olnud mõneti kahevahel, soovides kasutusele võtta soodsamat ja samas edumeelsemat Huawei tehnoloogiat, samas mitte soovides välja vihastada Trumpi ja püüdes ehitada üles n-ö kirikut keset küla.

Allikas: The Economist 25.01.2020

Kui sakslased ja prantslased on andnud vastakaid signaale, siis Suurbritannia teatas jaanuari lõpus, et ta siiski lubab kolmandate riikide pakkujad teatud ulatuses oma telekommunikatsioonihangetele konkureerima. Ning seejärel kohe järgmisel päeval avalikustas analoogsed reeglid ka Euroopa Komisjon. See omakorda kutsus esile raevupuhangu teispool ookeani.

Last but not least, aasta lõpus USA poolt kehtestatud sanktsioonid NordStream2 gaasijuhtme ehitusega seotud firmadele tõid kaasa selle, et üks väheseid firmasid, kes omab süvameres torupaigalduseks unikaalset tehnoloogiat, kadus koheselt töömaalt.

Selle tõttu omakorda pidurdus torujuhtme viimase 130-kilomeetrise jupi ehitus Läänemerre prognoositavalt vähemalt talve hakuni, sest ükski rahvusvaheline vajaliku unikaalse tehnoloogiaga firma ei julge sanktsioonide kartuses asja puutuda, aga venelaste oma tagavaraks ostetud torupaigalduslaevadest üks ei kõlba ja teine vajab täiendavat väljaehitamist ning Kaug-Idast Läänemerele ära toomist. Mis võtab üksjagu aega.

Kuid kantsler Merkel käis jaanuaris Moskvas ja lubas kindlalt projekti lõpuni viia, heites sellega kinda Trumpile.

Samas tekkis Venemaa gaasigigandil Gaspromil patiseis, sest aastavahetusel lõppes senine leping Ukrainaga. Nii ei jäänudki venelastel muud üle, kui leppida aasta lõpus kokku gaasitransiidi jätkumine läbi Ukraina veel viieks aastaks ning maksta ukrainlastele ära Stockholmi Arbitraažikohtus välja mõistetud 2,9 miljardit USA dollarit.

Sisuliselt tähendas see Vene poole suurt kaotust just strateegiliste vigade tõttu.

Samas, juhul kui see toruühendus saadakse aasta lõpuks siiski valmis, pole sugugi kindel, et pärast umbes aastast üleminekuperioodi ei mõtle nad mingit ettekäänet kasutades välja põhjendust, et siiski loobuda Ukraina transiiditeenuste kasutamisest, sest neid tuleb traditsiooni kohaselt “karistada”. Seda enam, et prognoositust kiiremini langeva Euroopa gaasi omatoodangu ja LNG pakkumise suurenemist absorbeeriva Aasia turunõudluse 25% kasvu tingimustes kuni 120 miljardit kuupmeetrit täiendavat gaasi vajav Euroopa eesotsas Saksamaaga ei hüppa pea ees ükskõik millisesse lahendusse.

Eriti veel arvestades, et EL-i peamiseks prioriteediks oleva energeetika rohelisemaks muutmise vajadus lähiajal kasvab ning lisaks on energeetikasektori struktuuriga jänni jäänud suurtööstusliku Saksamaal paratamatult omad huvid.

Venemaal muutused muutusteta

Venemaa tegi samuti jaanuaris ühe üllatusliku käigu. Õigemini president Putin tegi. Suure saladuskatte all valmistas ta just seepärast kiiruga lavastatud traditsioonilises aastaläkituses Föderaalkogu poole üllatuse praktiliselt kõigile suurde Kremli saali kogunenud Venemaa eliidi esindajatele, teatades vajadusest muuta Konstitutsiooni.

Kuni 2007. aastani oli ta väga jõuliselt kaitsnud põhiseaduse puutumatust. Siis viskas sisse mõtte presidendi volituste tähtaja pikendamisest neljalt aastalt kuuele, mille tema kohasoojendaja Medvedev ka järgnevalt läbi viis. Seejärel 2013. aastal viis ta läbi kontrolli tugevdamise õiguskaitseorganite ja nende juhtide üle.

Nüüd siis tuli välja kogu riigi juhttaseme institutsioonide tasakaalu muudatuste ettepanekutega. Lisaks, kohe pärast seda läkitust teatas valitsus oma tagasiastumisest ja mõne päevaga pandi kokku juba uus valitsus. See käik oli väga ootamatu ja seda viiakse läbi klassikalise erioperatsiooni vaimus – segades jälgi, surudes peale kiires sügavamat ettevalmistust ja analüüsi mittelubavas tempos ning üllatavate kaadrimuudatuste saatel.

Muudatuste läbiviimise tempo ongi üks asju, mis kõiki häirib. Sest tegu on ju ikkagi põhiseadusega, mitte tavalise seadusega. Miks seda tehakse, on selgusetu ja võib vaid oletada, et sellega püütakse ära kasutada teatud hetke, kus rahvas on veel toetavalt meelestatud. Seepärast ongi vaja nii kiiresti muudatused “ära koputada”, siis segase staatusega rahvahääletusest “läbi lasta” ja maikuisteks suure sõja võidu 75. aastapäeva grandioosseteks pidustusteks jõustada.

Ühtlasi arvatakse, et sügisel võivad tulla ka veel Riigiduuma valimised ja kogu projekti esimene faas saab lõpule viidud uue juhtimisstruktuuri paikapaneku näol. Et sellel versioonil on alust, annab tunnistust ka viimaste küsitluste tulemustes kajastuv presidendi populaarsuse märgatav tõus pikka aega mitte nähtud 71% tasemele.

Kas kiirustamiseks on mingeid põhjuseid veel, on keeruline öelda. Loodame, et mitte, sest olgu need tervisega, Valgevene anschluss’i või mõne muu jõuvõtte ettevalmistamisega seotud, ei ole sellisel juhul meiesugustel väikestel piiririikidel sugugi kindel olla. Kusjuures Putinil jääb tervelt neli aastat volituste tähtaja lõpuni presidendiametis olla, seega piisavalt aega, et valida just talle kõige sobivam moment presidendiametist lahkuda ja endale sobiv persoon asemele paigutada.

Allikas: Twitter, Warsawinstitute.org

Kui rääkida põhiseaduse parandustest, siis tegelikult kitsas ring isikuid neid juba mõnda aega möödunud aastal ka kavandas (Vaino, Kirijenko, Volodin, presidendi aparaadi tellimusel valitsuse juures asuv Seadusandluse ja võrdleva õigusanalüüsi instituut ja selle direktriss Habrijeva, kes nüüd on üks parandusettepanekute läbitöötamise töögrupi kolmest kaasesimehest). Samas valitsusliikmete enamusele oli sellise asjaga väljatulek täielikuks üllatuseks, nagu kõigile teistelegi. Igal juhul olid ettepanekud mingil kujul juba ette valmistatud ja mõne päevaga ka Riigiduumale esitatud, kes need siis esimesel lugemisel ka heaks kiitis.

11. veebruaril loetakse eelnõud teist korda koos parandustega ja seejärel kolmanda lugemisega võetakse see koos rakendusaktidega vastu. Selleks ajaks selgub ka tänaseni selgusetu, mis vormis viiakse läbi rahva toetushääletus, mis toimub peale presidendi poolt vastu võetud paranduste heakskiitmist.

Paranduste iseloomu lihtsustatud kokkuvõte praeguse seisuga oleks järgmine:

Putin tahab jätkata arbiterina / vetostajana / kooskõlastatud juhtinstantside koostöö kindlustajana ning välis- ja julgeolekupoliitika kõrgema juhina, aga väiksema administratiivtöö koormusega. Kas see variant tuleb läbi tema soovil põhiseadusesse kirjutatava Riiginõukogu, mille sisu hakkab määrama konstitutsiooniline alamakt, või/ja Riiklik Julgeolekunõukogu, mis juba praegu on kujunenud tegelikuks otsustuskeskuseks, või ka Föderaalkogu spiikri ametikoha, pole praegu veel selge.

Täielikult pole laualt maas ka Valgevene anschluss’i stsenaarium, kus temast saaks ühisriigi juht. Administratiivkoormuse pelguse tõttu vaevalt et läheb käiku valitsusjuhi variant. Juba tema eelmise peaministriks oleku ajal ilmnes, et seda tööd ta küll ei armasta ega igatse. Aga olgu see uus võimujaotuse struktuur Kasahhi, Hiina või veel mõne muu näidise järgi kokku traageldatud kuidas iganes – eespool olev pilt kajastab asja olemust kõige paremini…

Paljude parandusettepanekute summa summarum eesmärgiks tundub olevat mingis osas kõrgemate riigivõimu institutsioonide omavahelise balansi nihutamine.

Ühest küljest saab volitusi juurde parlament, teisest küljest aga ka president. Pluss segane seis Riiginõukogu ja Julgeolekunõukoguga. Suureneb presidendi kontroll Konstitutsioonikohtu üle. Säilib tema eelisseisund nn jõuametkondade ja välisministeeriumi osas, kuigi ta peab nende juhtide kandidatuure kooskõlastama siiski Föderaalkoguga.

Lisaks saab ta Konstitutsioonikohtu kaudu, mis temast sõltub, suunata parlamendi seadusloomet, asendades sisuliselt praeguse suspensiivse veto süsteemi lõpliku vetoga Konstitutsioonikohtu verdikti alusel kas enne või pärast seaduse vastuvõtmist. Samas suureneb Riigiduuma sõnaõigus valitsusjuhi määramisel ja valitsuse ametisse nimetamisel, sisuliselt küll vaid sotsiaalmajandusliku, mitte jõubloki osas. Samas võib president parlamendiga konsulteeritud valitsusliikme, ka peaministri, individuaalselt tagasi kutsuda, ilma et valitsus peaks tagasi astuma.

Edaspidine piirang presidendil üldse ainult kuni kaks tähtaega ametis olla jälle nõrgendab järglase positsiooni võrreldes Putini kui Kõrgema Juhiga. Viimane nimetus pole nali. Sellist tiitlit on pakutud praegu töögrupis lisandunud parandusettepanekutes.

Omaette muudatust on pakutud ka munitsipaaltasandiga seoses. Senine kohalik omavalitsuslik formaalne seisund kaotatakse ja asendatakse munitsipaliteetide kuulumisega “ühtsesse riigivõimuorganite süsteem” elik nad taas n-ö “külanõukogustatakse” nõukogudeaegse eeskuju sarnaselt. Nende saadikutele antakse õigus tegeleda ettevõtluse ja muu professionaalse tegevusega ilma huvide konflikti piirajata. Põhjuseks soov vältida liigset isepäisust ja suurendada võimu kontrollitavust kohtadel.

Aga et rahvale muudatused paketina ette pannes asi atraktiivsem paistaks, on tehtud ka sotsiaalse sisuga ettepanekud kinnistada põhiseaduses kaks printsiipi – et minimaalne töötasu on võrdne elatusmiinimumiga ja pensione pidevalt indekseeritakse. Kuigi olemuslikult nad teooria kohaselt põhiseaduslikku iseloomu ei oma, on nende põhiseadusesse viimine oluline žest võimu poolt, sest üheks viimase aja mureks on talle saanud stagneerumine majanduses ja elanike reaalsissetulekute isegi mõningane langus viimasel ajal.

Samuti kinnistatakse parandusettepanekutes Venemaa senine kurss loobuda rahvusvahelise õiguse supremaadist kohaliku ees, sh inimõiguste valdkonnas, mis seni oli fikseeritud vaid Konstitutsioonikohtu ühes otsuses, aga nüüd saab põhiseadusliku jõu.

Kui kõik need ettepanekud püüda kokku sõlmida ühte peaideesse, siis tegelikult luuakse ühest küljest invariantne võimaluste ruumala Putini manööverdamiseks, et ta saaks jätkata riigi poliitilist üldjuhtimist ka pärast presidendiameti tähtaja lõppemist 2024. aastal, minimeerides seejuures võimalike alternatiivsete võimukeskuste teket ning teisest küljest andes veelgi enam võimalusi režiimile ühiskonna kontrollimiseks ning jõupoliitikale ja mobilisatsioonifaktorile tugineva arengukursi jätkamiseks nähtavas tulevikus.

Et sellise kursi jätkumine on ilmne, tuleneb ka paralleelselt käivitunud valitsusevahetusest. Valitsuse eesotsa pandi klassikaline administraatori tüüpi poliitiliste ambitsioonideta endine maksuameti juht Mishustin (nagu tegi Putin enne seda juba kaks korda, pannes peaministriks Fradkovi ja Zubkoviga, kes mõlemad olid samuti enne olnud maksupolitsei/ameti juhid). Kuna oli kiire ja oli vaja usaldusväärseid inimesi tegema efektiivset tööd, siis lubati peaministril võtta kaasa ka oma meeskond. Nii ta võttiski endale neljaks asetäitjaks ja mitmetele muudele ametikohtadele oma vanad kolleegid, naabrid, head tuttavad ja sõbrad. Samas, muudatused puudutasid vaid sotsiaalmajanduslikku blokki valitsuses. Nn presidendi otsejuhtimise all olevas jõublokis muudatusi ei toimunud, see annab tunnistust senise välis- ja julgeolekupoliitilise kursi jätkumisest.

Ametist vabastatud valitsusliikmetele leiti kõigile sobiv töö ehk pehme maandumine. Mõned neist aga läksid presidendiadministratsiooni koordineerima olulisi fookusteemasid presidendi nõunikena. Nagu endine kultuuriminister Medinski läks patriootilise temaatika ja Venemaa oma erineva ajaloonarratiivi arendamise peale või tuntud vana kaaslane Peterburi aegadest, tulemusliku administraatori kuulsusega asepeaminister Kozak, läks seni vastavat suunda ebapiisava efektiivsusega vedanud ja nüüd tagasi astunud Surkovi asemel koordineerima piiriäärsete “mittetunnustatud vabariikide”, Moldova ning Ida-Ukraina käsitlemist. 

Selle valitsuskooseisu ülesandeks on parandada riigi sotsiaalmajanduslikku olukorda, leida lisaraha erinevate lubaduste katteks ning tõhustada riigi administreerimist, et tagada nii senise kursi jätkumine rahvusvahelistes suhetes kui ka kontrollitud, sujuv ja rahulik üleminekuaeg Putini lahkumiseks talle sobival viisil ja ajal seniselt ametikohalt ning järglase sisseelamiseks presidendi ametis.

Lähis-Ida püssirohutünnis susiseb

Lõpuks oli jaanuar sündmusterikas ka Suures Lähis-Idas. Liibüas asus Türgi president Erdogan, toetades rahvusvaheliselt tunnustatud nn Tripoli valitsust, talle relvi ja sõjavarustust ning isegi eriväelasi appi saatma sõjalaevade saatel. Taustaks Erdogani unistus koostöös Liibüaga tekitada Vahemere-ülene eksklusiivne majandusvöönd, kus leidub rikkalikke gaasimaardlaid. Seejuures on taustaks ka tema suur unistus Türgi mõjuvõimu taasloomisest Lähis-Ida maades, mis kunagi kuulusid Ottomani impeeriumisse.

Süürias sai ta koostöös venelastega oma tahtmise ning surus kurdi jõud tagasi oma piiriäärsest 30-kilomeetrisest tsoonist, kuhu kavatseb asustada miljon araablasest Süüria sõjapõgenikku. Samas ei kipu pidama tema kokkulepped venelastega viimase mässuliste käes oleva Idlibi enklaavi mitteründamisest. Assadi väed on koostöös iraanlastega asunud neid veriselt tagasi vallutama ja ei hooli Türgi protektsiooni all olevate mässuliste jõudude säästmisest. Venelased aga aitavad neid eelkõige õhurünnakute-pommitamistega, eitades samas Erdogani kaebustele vastuseks oma osalemist. Selle peale ähvardas Erdogan sõjalise sekkumisega Süüria valitsusvägede vastu ning on asunud tõepoolest sõjaväe abil kindlustama tugipunkte süürlaste vägede edasiliikumise teedel. Pole kindel, et kahe riigi armee vahel päris kokkupõrgeteni asi ei või minna.

Süürias on mitu korda tekkinud ka plahvatusohtlik olukord, kus ameeriklaste kontrollpostidel viibivad sõjaväelased peatasid ja suunasid tagasi Vene sõjaväelaste kolonni. Paar korda aga on vastupidi venelased takistanud ameeriklaste kolonnide liikumist. Esialgu on hoidutud otsesest kokkupõrkest, kuigi venelased on korduvalt rakendanud traditsioonilist hirmutamistaktikat, kus kontrollpunkti kohal tiirutavad nende lennusõjamasinad, nagu nad on ohtlikult lähenenud sõjalaevade ja -lennukitega ameeriklaste sõjalaevadele nii Mustal merel kui ka Vahemeres.

Jaanuari kahtlemata kõige traagilisem ja ka ohtlikum sündmuste jada rullus lahti aga Iraani ümber.

USA eriväed või ühel juhul ka keegi teine ründasid mitut piirkonnas laiemalt nende vastu terroristlikku sõda koordineerivat Iraani Revolutsioonivalvurite korpuse kindralit ja Iraani-meelse miilitsa juhti. Algas rünnak Revolutsioonivalvurite korpuse eriüksuse Quds operatsioonide juhi, mõjuvõimsa kindral Suleimani tapmisega droonirünnakus Iraagis Bagdadi lennujaama lähedal koos mitme olulise kaastöötajaga – foonil Ameerika saatkonda rünnanud protestijate ja selle kaitsmisest loobunud Iraagi julgeolekujõudude esindajate ühisaktsioon, mida samuti olevat koordineerinud tapetud kindral, kes kavandanud veelgi jõulisemaid rünnakuid ameeriklaste vastu seal piirkonnas. Samuti tehti ebaõnnestunud katse samamoodi kõrvaldada Jeemenis Suleimani abilisest piirkondlike terrorioperatsioonide finantseerimise juhtfiguur. Lisaks kõrvaldati Iraagi tugevaima Iraani-meelse miilitsa juht ja tema lähimad kaastöötajad.

Vastuseks lubas Iraan veriselt kätte maksta ja tulistada rakettidega mitut ameeriklaste sõjabaasi Iraagis. Seda ka tehti, kuigi püüdes vältida otsest verevalamist. Rünnakus said siiski kümned sõjaväelased peapõrutusi ja hospitaliseeriti. Oodati ameeriklaste vastulööki ja kuhjunud pingete õhkkonnas tulistas Iraani õhutõrje eksikombel alla hoopis Teheranist startinud Ukraina reisilennuki koos pardal olnud reisijatega. Pärast mõnepäevast valetamist ja keerutamist tunnistasid iraanlased oma eksimust ja avasid õnnetuse uurimise teiste riikide esindajatele, kelle kodanikud selle lennuki pardal olid. Lubati isegi kaasata vajadusel Prantsuse eksperte. Kuigi sellest intsidentist johtuvad pinged on nüüd pisut taltunud, pole üldine pinge sugugi vähenenud.

Iraanlased vannuvad verist kättemaksu ja lubavad käivitada oma sõltlastest terroriorganisatsioonide abil kättemaksuaktsioone nii oma piirkonnas kui ka mujal maailmas.

Nii võib oodata terrorirünnakuid ka mujal kui Lähis-idas.

Iraagi Iraanist sõltuvate šiiitide juhitud parlament ja valitsus üritavad aga tekkinud protestivaimu harjal tõrjuda ameeriklased kiirendatud korras hoopis riigist välja. Viimati andis parlament selleks aega kolm kuud. Paralleelselt on ummikusse jooksnud ka mitmepoolne Iraani tuumarelva piiramise lepe, kus eurooplased on hakanud kaotama lootust ning USA on karmistanud omapoolseid majandus- ja personaalsanktsioone Iraanile. Piirkonda lisandub pidevalt USA ja mitmete teiste riikide sõjajõude. Iraan koos Hiina ja Venemaaga pidas omakorda sõjalisi mereõppusi Hormuzi väinas. Pinged muudkui kuhjuvad.

Trumpi plaan Palestiina küsimuse lahendamiseks

Nagu neist pingetest veel vähe oleks, lisas Trump jaanuari viimastel päevadel neile hagu. Nimelt tuli ta välja oma 181-leheküljelise plaanigaRahu heaolu nimel: visioon parandamaks Palestiina ja Iisraeli inimeste elu” (“Peace to prosperity: A Vision to Improve the Lives of the Palestinian and Israeli People”).

Selle lühikokkuvõte võiks kõlada järgmiselt: luuakse kaks riiki, palestiinalsed desarmeeruvad ja loobuvad sõjalistest aktsioonidest, Iisrael annekteerib osa Jordani jõe läänekaldast, kus on juutide asundused, Iisraeli jagamatuks pealinnaks saab Jeruusalemm, Palestiina riigi pealinnaks omaette eraldatud asum Jeerusalemma idaosas ning selle territoorium traageldatakse taristu abil kokku eraldi tükkidest, mida on näha alloleval sellest dokumendist pärit kaardil, sh ka mitmed uued arendusalad.

Allikas: www.whitehouse.gov/peacetoprosperity/

Vastutasuks poliitilise reguleerimise ja julgeoleku lahenduste saavutamisele pakutakse palestiinlastele laiaulatuslikku rahalist abi ja toetust kõigi majandusvaldkondade tarbeks ja eriti taristu väljaehitamiseks, mis ühendaks muidu üksjagu kirjut lapitekki meenutava Palestiina riigi territooriumi eraldiseisvaid enklaave.

Palestiinlaste reaktsioon oli negatiivne. Muidu keerulistes omavahelistes suhetes olevad palestiinlaste Jordani läänekaldal valitsev FATAH-i administratsioon Mahmud Abbasi juhtimisel ja Gazat valitsev Iraani sõltlasest Hamas Ismail Haniya juhtimisel jõudsid viivitamatult kokkuleppele, et plaan neile ei sobi, ja lubasid selle vastu kõigi vahenditega võidelda. Abbas on ka teatanud kiirelt kokku tulevas ÜRO Julgeolekunõukogus palestiinlaste ühise negatiivse seisukoha esitamisest. Nii et ka Eesti kui selle ajutine liige saab oma sõna sekka öelda. Ainult keda toetada? Eriti arvestades, et eurooplastest alalised liikmed ei pruugi plaani toetada.

Igal juhul on pingete kasv selles alaliselt hõõguvas piirkonnas garanteeritud.

Samas tuleb tunnistada, et esmapilgul tundub selle plaani tehniline osa üpriski läbikomponeerituna. Üle 50-miljardilise investeeringute paketiga oleks kindlasti võimalik saavutada majanduslikult märkimisväärset edasiminekut ja elanike heaolu märgatavat heaolu kasvu. Aga kas selle eeltingimuseks oleva poliitilise reguleerimise väljapakutud variant on tegelikult teostatav, on üpris kaheldav. Palestiinlaste ja laiemalt piirkonna teiste riikide positiivset suhtumist varjutavad nii paljud mineviku vaimud kui ka eripalgelised poliitilised grupihuvid, et nende murdmiseks sellest rahast küll ei piisa. Kui üldse mingist rahast peaks piisama.

Kuid kuidagimoodi tuleb ju edasi minna!

Raivo Vare

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest. Loe artikleid (44)