Kui mina Iisraeli jõudsin, oli Mustonenfest juba kuus korda toimunud. Ja nüüd tuleb seitsmes kord – seitsmes aasta järjest. Väikese Eesti kultuur on ajanud juured Iisraeli kõrbeliiva Andres Mustoneni abiga. Elu viis mind Andresega kokku just siin Iisraelis ja minule oli see nii huvitav ning maailmavaadet rikastav kogemus, et soovisin seda jagada just nüüd enne veebruaris algavat uut festivaliringi, mille käigus toimuvad kontserdid üle Iisraeli – Tel Avivis, Jeruusalemmas, Haifas, Akkos ja teistes linnades. Reportaaž Iisraelist.
1. Tel Aviv, 16.11.2019 – Piccolo
Minu esimene kohtumine Mustonenidega leidis aset Tel Avivi itaaliapärases tänavarestoranis Piccolo. Eesti mõistes suvisel novembriõhtul (sooja 22 kraadi). Me oleme abikaasa, tütre ja koer Kutyaga – seda nunnut karjakoera ei saa ju üksi koju nutma jätta. Sellepärast oleme ette kokku leppinud, et istume õues n-ö terassil. See on tegelikult osa kõnniteest, kuhu on mõned pukktoolidega lauad sätitud.
Piccolo, nagu selgub, on pigem veini- kui söögikoht. Asub otse Ben Yehuda tänaval sõidutee ääres. Ben Yehuda on üks Tel Avivi põhitänavatest, mis kulgeb kesklinnast merega parallelselt läbi Old Northi ehk vana Tel Avivi põhjaosa. See osa on Tel Avivile väga tüüpiline. 50ndatel ehitatud funktsionalistlikud Bauhausi stiilis 4–5-korruselised eluhooned, mille tänavakorrustel on ärid või autode parkimiskohad.
Kuigi Tel Aviv on väga kiiresti kasvav linn, siis vanade majade renoveerimiseks pole siia veel palju raha voolanud. Ja see annab kogu linnaosale oma ilme – kõik on veidi kulunud, fassaadid vajavad pesu ja puud lõikust. Mõned hooned on muidugi uuenduskuuri läbinud, kuid mingil määral on see vähendanud piirkonna miljööd ja võlu.
Minule selline vintage look meeldib, kuigi ma ise väga suur Bauhausi fänn ei ole. Sellel, ka mahtude poolest funktsionalistlikul planeeringul, on olnud väga praktiline eesmärk: mahutada siia elama võimalikult palju tagasipöördujaid. Tuletame meelde, et Iisraeli riik on loodud alles aastal 1948 ja praegune Tel Aviv ehitati vana Jaffa linna kõrvale mere äärde kõrbesse.
Andres Mustoneni käepigistus on soe ja tugev.
Muidugi olen teda varem piltidelt näinud, aga päriselus jätab ta aukartustäratavama ja isegi veidi salapärase mulje. Tema abikaasa Malle aga tervitab meid, nagu oleksime vanad tuttavad, keda pole ammu näinud. No tegelikult tõesti olen ju meili teel eelmisel nädalal veidi kirjutanud.
Piccolol on aga ka üllatus varuks. Keset kuuma Iisraeli teenidatakse meid soome keeles. Resto omanik on suur Itaalia fänn, aga elama on ta kolinud hoopis Iisraeli. Teda aitavad klientide teenindamisel tema kooliealised pojad – kes saavad aeg-ajalt ka soome keeles rääkida. Nii et tellime Tel Avivis Itaalia restoranis ingliskeelsest menüüst soome keeles. Nonii, voi että!, õhkan salamisi.
Tellimise vahele kostab valjut autode tuututamist. See on Tel Avivi tipptund.
Kui mõelda, mis mind lisaks 36-kraadisele kuumusele augusti alguses Tel Avivi saabudes üllatas, siis selleks oli liiklus ja seesama pidev tuututamine.
Liiklus on nagu segu araabialikust temperamendist ja vene pardakaamera videotest. Ja selle selgrooks on pidev signaaliandmine. See on justkui kõnekeel, mida kasutatakse liikluses. Mina sellest veel aru ei saa. Aga nüüd tundub see juba nagu üks üldine taustaheli. Samas paneb see võpatama, kui tänavarestoranis üpris söögilaua kõrval tuleb jälle üks pikem tuuuuuuuut.
Kuni toit valmib, saame teada, et see on üks Mustonenide n-ö kodurestoran. Neile selline lihtsus meeldib. Sellise koduse mulje jätabki kogu me õhtu. Tundub, et Iisrael on Malle ja Andrese teine kodu, kus nad tunnevad end rõõmsalt ja vabalt. Mis muud võikski seletada seda entusiasmi või optimismi korraldada Iisraelis nüüd juba seitsmendat korda toimuvat Mustonenfesti.
Andres ise on uhkelt tagasihoidlik. Inglise keeles humble. Mulle see meeldib. Loob korüfeeliku aura. Ka festivali ümber.
Võib-olla Eesti kontekstis tundub see eneseimetlemisena, kui festivalil on tema vedaja nimi. Aga Iisraelis lisab see pigem usutavust ja austust. Siin on pargid, hooned, sillad, teed, pingid alati pühendatud ja nimetatud. Toetajatele, sponsoritele, taastajatele, hoidjatele. Rahameestele, kirjanikele, poliitikutele, kunstnikele. Nii ei kõla Mustonenfest kuidagi liiga egotrip’ina.
Mallega räägime festivali senisest ajaloost ja kulgemisest. Malle teeb nalja, et “kui Georgi Iisraeli jõudis, oli Mustonenfest juba kuus korda toimunud”. Olgem ausad, minu teadmised klassikalisest muusikast ei ole kindlasti kirjamusta väärivad. Aga sellel hetkel tundub endalegi huvitav vaadata ennast veidi kõrvalise pilguga. Elukestev õpe on moes, plaanin end siis harida ja maailmapilti avardada ning veidi unistadagi. Peab Mustonenfestile minema.
Vahepeal on lauale jõudnud meie pitsad.
Neid õhtusöögilaua jutte meil kui uustulnukatel jagub. Mustonenid on ilmselt selle elevusega tuttavad ja lasevad meil korralikult jahvatada. Meie esimestesse kuudesse mahuvad juba abikaasa seiklus varastatud ja taasleitud jalgrattaga, meie uus varjupaigast võetud koer, matkad rahvusparkidesse, kodu mittetöötav konditsioneer, lapse kool, heebreakeelsetes siltides orienteerumine toidupoes, ujumine Vahemeres, Jaffa vanalinn, Florentini tänavakunst, koerte rand, usundid, poliitika, autode tuututamine jpms. Ma arvan, et paari aasta pärast tunduksid sellised jutud vast meilegi rõõmsalt naiivsed ja äratundmisrohked. On, mida mäletada ja meenutada.
Õues on pimedaks läinud ja õhtune kiirustav liiklus hakkab tänaval vaibuma. Kutya valvehaukumine mööduvate koerte suunas on veidi järele andnud. Laps hõõrub silmi. Homme on koolipäev ja tuleb vara ärgata. Nii ongi aeg tasuda arve – soome keeles – ja sättida end kodu poole.
Tel Avivi kesklinna puhul on lahe, et linn on lihtsa teedestruktuuriga, kus põhimõtteliselt kõik asjad on 2 km jalutuskäigu kaugusel – meri, jõgi, suur park, kiirtee, suur kaubakeskus. Ka Piccolo. Sätime minema. Eesti keeles oli tore rääkida. Õhtu on soe ja sume.
2. Abu Ghosh, 21.12.19 – Ark of the Covenant Church
Abu Ghosh (50 km Tel Avivist) on araabia küla, kus on uus ja suur mošee. Mäe otsas (700 m merepinnast) on katoliku kirik ja nunnaklooster, kus prantsuse nunnad. Abu Ghosh asulana on üks Iisraeli vanimaid. Ajalugu ulatub 7. sajandisse e.Kr. Kirik (Our Lady of the Ark of the Covenant Church) on ehitatud 1924. aastal omakorda 5. sajandist pärit, nüüd varemetes vana kiriku lähedale.
Koer jääb meil auto juurde parklasse puu varju. Parklavalvuriga koos vaatasime asja üle ja saime loa – võite minna kontserdile. Kutya on meil ikka veel selles seisus, et ta pigem ootab õues kasvõi auto kõrval või poeukse taga, peaasi et teda üksi koju ei jäetaks. Eks koera uus elukorraldus nõuab meil kõigil veel harjumist.
Kutya on meiega olnud nüüd juba kaks kuud. Võtsime ta Herzliyya varjupaigast. Nii et meil on täitsa kohalik koer. Viieaastane preili Kutya on kaanani tõugu lambakoera segu. Kaanan on Iisraeli ainus päris oma koeratõug, mida tuntakse ka beduiini lambakoerana. Meie kutsume Kutyat ka kõrberebaseks. Tema hele karv ja pikad jalad ning pidev ja ülim tähelepanu meie ümber toimuva vastu kinnitab lambakoera geeni. Õnneks pole Kutya varjupaigas ühtegi ööd olnud. Tema endine peremees tuli koos koeraga varjupaika vaid kord nädalas laupäeviti toimuvale “adopteerimispäevale”, kus kutsadele otsitakse uusi kodusid. Noormees oli kutsaga seal juba üsna mitmendat korda, peremured ja välismaale liikumise soov olid viinud ta otsuseni leida Kutyale uus pere.
Koer (Kutya hääldub kui kutsa ehk meie eestikeelne sõnamulin on talle sobiv) kuulab meid tähelepanelikult ja siiralt rõõmustab, kui me piiga teda silitab. Senise peremehe vend oli vaid mõnekuuse kutsika toonud Gaza sektorist, kus seal oli konflikt (Operation Protective Edge) ja ta sõdurina Gaza operatsioonis osales. Sõjajalust päästetud koerakese lugu on traagiline, nüüd veel peremees ka lahkumas. Usume, et saame uue pereliikmega hakkama, ei hakka rohkem pisaraid kiskuma.
Malle tervitab meid kiriku värava juures ja räägib kohalikust elust.
Huvitav, et see on ilmalike juutide jaoks üks kohti, kuhu nädalavahetuseti väljasõite tehakse. Nii et jah, kontsert toimub laupäeval, kui on sabat (juudi pühapäev, hingamispäev) ja juudi usku inimesed ei tohiks siis autoga sõita.
Aga siin kontserdipaigas võib kokku võtta, et ilmalikud juudid sõidavad araablaste (moslemite) külla katoliku kirikusse kuulama Euroopa barokkmuusikat. Selline tõeline kultuurimikser.
Kirikuaed on avar ja hingematvate vaadetega ümbritsevatele orgudele, küladele, mägedele. Kontserdikülalised jalutavad aias, joovad kohvi. Ilm on päikseline ja soe, kuid mitte palav. Ikkagi talv Iisraeli mõistes. Kirikuaias on ka suur neitsi Maarja kuju. Hea koht pildistamiseks.
Astume kiriku uksest sisse. Lava ees toimetab Andres Mustonen. Andres on soe ja sõbralik, tervitab ja kallistab tuttavaid. Meid ka. Tunnen ikka väikest aukartust.
Istume oma kohtadele.
Minu kõrval istub proua, kes tahab teada, kas me oleme Andrese sugulased. See on jah üks huvitav komme siin Iisraelis, et kui oled sellise välismaalase olemisega, siis ei häbene võhivõõrad inimesed uurida, kust sa pärit oled, miks sa siin oled ja kui kaua ja kus elad jne jne.
“Ainult sõbrad”, vastan ma. Eestist. Siis uurib proua, et kas Mustoneni tegemistest siin Iisraelis ka Eestis teatakse. Ma arvan, et väga ei teata. Ja siis vastan endalegi üllatavalt, et Eestis olles tundub Iisrael väga kauge ja natuke ka võõras maa – nii geograafiliselt kui ka emotsionaalselt. Ja pealegi elavad inimesed tänapäeval oma infomullides ja kui sinna Iisraeli-huvi ei kuulu, siis nad ilmselt Iisraeli asjadest väga ei huvitugi. Saati siis veel eestlaste tegemistest Iisraelis. Proua teatab veel oma arvamuse, et Eesti koorid on palju paremal tasemel kui Iisraeli omad. Vot nii siis. Noogutan kaasa.
Külalisi tuleb aina juurde. Andres embab erkpunases kleidis õblukest neiut. Ja tutvustab, et see on Maya ja ta sõidab varsti ka Tallinna. Maya Amir, nagu selgub, on tänase kontserdi üks soliste – metsosopran. Pärast kontserti leian Instagramist Maya konto, kus on tänasest kontserdist juba kolm postitust.
Kirik on seest soojades toonides ja valgusküllane. Õhku on palju, kuigi kohanumbritega toolidel istuvad kõik üpris tihedalt külg külje vastas. Tundub, et vabu kohti ei olegi. Kokku vast umbes 200 inimest.
See vana muusika kõlab siin rõõmsalt. Isegi meelelahutuslikult.
Kooril ja pillimeestel on rõõmsad näod ees. Solistid – nii lauljad kui hiljem ka viiuldajad – on nagu võimendusega draamanäitlejad – säravate naeratuste, intensiivse miimika ja väljendusrikka žestikulatsiooniga. See toob kontserdi õhustikku teatraalsust. Ka Andres dirigendina on intensiivne, kuid mitte domineeriv. Kuidagi mõnusalt sõbralikuks teeb kontserdi kulgemise tema lavaline liikumine, kus mõne loo ettekandmisel taandub Andres hoopis lava paremasse serva pillimeeste selja taha ootama.
Sellel mõnusas õhustikus kulgeval kontserdil saab minu lemmikuks Vivaldi “Magnificat”. Selle helipilt on ilus ja helge – nagu Vivaldi muusika üldjoontes ongi. Pärast loen heliteose kohta, et selle pealkiri seondub esimese osa sisuga, milleks on “Magnificat anima mea Dominum” ehk “Mu hing suurendab Loojat” (“My soul magnifies the Lord”). Sisus on ka viide Iisraelile: “Suscepit Israel” – Looja hoiab Iisrael. See on muidugi sümboolne ja vajalik. Sümboolne kontekst on siin kannatustega pitsitatud ja ajalookihtidega kaetud pühal maal olulisem kui oskan veel näha.
Tund nelikümmend lendas kiiresti.
Isiklikult olen üllatunud, et suutsin nihelemata istuda. Tavaliselt kipub mul klassikalise muusika ettekannetel meel rändama. Kuid praegu on meel ergas ja pea selge. Positiivse mõjuga muusika. Peale lühikest lisalugu on kontsert läbi – jah, ka sellisel kontserdil saab hea kaasaelamise eest lisaloo. Ja siis rahvas kohe püsti ja trügimas väljapääsu poole. Meie ka, sest meie koer-sõber ootab ju auto juures. Eks Malle ja Andresega jõuab siis järgmistel kordadel veel rääkida. Ja veebruaris algab juba Mustonenfest.
Me seiklused ei ole siiski veel läbi, sest otsustame minna mõnda kohalikku söögikohta sööma. Google Maps soovitab meile üht kohvikut mõne kilomeetri kaugusel, mis peaks täna sabati ajal ka avatud olema – valdav osa söögikohti, eriti väljaspool Tel Avivi, on sel ajal suletud. Sõidame läbi Abu Ghoshi ja siis veel läbi ühe araabialiku mägiküla. Autosid väga teedel ei ole. Pole ka inimesi näha. Jõuame juhatatud kohta, kus näha autoparkla. Tundub, et oleme in the middle of nowhere. Kas oleme ikka õiges kohas? Ronime siiski uniselt parklast treppi mööda üles ja leiame end korraga suure terassiga uhke hipster-kohviku eest, mis on nagu Telliskivist siia toodud. Ja see sumiseb, on rahvast pungil täis. Teenindaja küsib, kas meil on laud reserveeritud. Vot siis. Meil vist ikka kulub veel aega, enne kui sellest maast aru saama hakkame.
Festivalist juba nädala pärast.
Georgi Viies on turundaja ja viibib Iisraelis lähetuses koos oma perekonnaga.