Veebruari mahub Aafrika mõjutustega folk-souli armastust, nii helgemaid kui ka melanhoolsemaid elektroonilisi helisid. Külalisena kirjutab enda ajatust muusikavalikust Eesti funk‘i saadik, R2 saatejuht Henrik Ehte.

Uut muusikat

Liisi soovitab: Sudan Archives – “Athena”

Aafrika savannide, tugevate värvikombode, liivabeeži ja oaaside veekogu värskusega muusika. Üleni naiseliku sensuaalsusega üle valatud, väega tikitud kultuurilugu. Traditsiooniline Sudaani muusika saab tuge elektroonilistest biitidest, R&Bst ja eneseteadliku naise mõtetest. Värskendav kuulamine, mis ühtaegu harib ja erutab. Väga luksuslik ja tark sümbioos pärimusest, kaasaegses kastmes. 

“Athena” on Sudan Archivesi ehk Brittney Denise Parksi esimene täispikk debüütalbum. Parks on õppinud vinüülimängija ja on õnnistus kuulda keelpille läbivalt tema loomingus, üsna ootamatutes helilistes kooslustes – lisamas kõrgeid kihte tummisele maalähedasele etno-atmosfäärile. Eriline kvaliteet ja tõestus kunstnikust, kes otsib juuri, ja toob ajaloo tähtsad osad tänapäevases formaadis esile – sellist kooslust on kõrval ja meelel lausa nauditav vastu võtta.

Liisi soovitab: Nilüfer Yanya – “Heat Rises”

Veider, kaunis, õrn ja kuidagi ühiskonnale-keskmist-näitav suhtumine muusikas. Kandes endas elektroonilist indie‘t, on selle Inglise päritolu laulja-laulukirjutaja lugu ka veidi õhulisest rokist jõudu saanud. Tema ema klassikaline ja isa Türgi muusika taust on suureks loominguliseks mõjutajaks, ja seetõttu kõige paremas mõttes kummaline muusika tema loodust ilmnebki. Selline heli, et põnev on, kohe esimesest taktist alates. Minu jaoks kumab tema madalas tämbris ikoonilise Sade stiili ja üleüldine tunnetus on ergutav, melanhoolne, iseteadlik.

Johanna soovitab: Khushi – “Strange Seasons”

Londoni artist Khushi kasvatab oma debüüt-kauamängival endale muljetavaldavad juured. Menotor James Blake oli mehe muusikast nii sisse võetud, et pakkus end albumi produtsendiks ning nii valmiski “Strange Seasons” Blake’i kodustuudios. Tema mõjusid on hõljuvas helitekstuuris ja vokaalis ka tunda, kuid mitte liialt. Khushi on artist, kelle kuulamiseks tasub aega võtta ning taustal tiksumisest jääb väheseks, et plaati tõeliselt nautida. Kuigi tegemist on valdavalt elektrooniliste helidega, mis tihti üleproduktsiooni all kannatavad, lisavad peenekoelise klaveri ja igatseva viiuli elemendid “Strange Seasonsile” teatavat eeterlikkust ja orgaanilisust, mille läbi muusika hingata saab.

Albumi avab bassivärinaga algav “In Love with It All”, mis klaverilöökidel tammuma hakkab, ning lõpetab indie-folgilik “Like a City”. Kulminatsioon toimub plaadi keskel maratonlooga “This Is, Pt. I & II”, mis vaikselt ronides esimese poole lõpuks elektrooniliste kahinate saatel isegi pisut liialt dramaatiliseks kasvab. Loo teine pool aga tähistab rahulikku maandumist klaveri saatel. Eraldi on mainist väärt “Coldhearted, Lately”, mille ärevad keelpillid Khushi kajava vokaaliga kokku sulades kuulaja konksu otsa haaravad. Väga sobilik kuulamine veebruarikaamosesse.

Johanna soovitab: Four Tet – “Baby”

Sombust talve on saatma juhtunud veel teine elektrooniline rada. Four Tet ehk Kieran Hebden avaldas oma märtsis ilmuvalt albumilt “Sixteen Oceans” loo “Baby”, mis mütsub artistile omases 4/4 techno-rütmis. Ambientseid helimaastikke ja intensiivset elektroonilist visklemist segades tekivad hüpnootilised meloodiamustrid, mille keskel hüplevad Ellie Gouldingu hakitud vokaalid. Lugu kerib end kiiresti käima, kuid tõmbab end keskel korraks linnulaulust kajavasse kerra, et siis taas temposse söösta ja lõpuni joosta.

Ajatu muusikasoovitus

Edasi ajatut sisuloomet toetavalt kaasame muusikat tutvustavasse “Helifiltrisse” ka ühe ajatu teose. Igal kuul saab sõna uus külalisautor, kes räägib lähemalt temale olulisest heliteosest või -sündmusest, avades selle sisu ning enda isiklikku sidet sellega. Seekord kirjutab endale olulisest muusikateosest R2 saatejuht Henrik Ehte, kes Estonian Funk Embassy majordomo’na hoolitseb  kohaliku funk–skeene eest.

Henrik Ehte: Alice Russell

Lemmikartisti kuulamine mõjub justkui surmaeelne kogemus, elu käib silme eest läbi. Minu jaoks on sellise toimega briti soulilaulja Alice Russell. Kuna olen nullindatest tegusat muusikut juba ligi 15 aastat jälginud, siis saadab plaadi kuulamist filmiriba enda elust. Mäletan esimest kokkupuudet, kui sõber tutvustas male kõrvale lugu “Hurry On Now”.

Järgnes periood, mil käiasin tema debüütalbumi “Under The Munka Moon” (2004), plaadi “My Favourite Letters” (2005) ja The Quantic Soul Orchestra koosseisus tehtud palad ribadeks. Teismeeas unistasin musaajakirjandusest, 20ndate alguses sain sellest osa. Kirjutasin plaadi “To Dust” (2013) arvustust Ekspressi jaoks üle ja ümber. Sinna vahele jäi palju isiklikku.

Käesolevat nuppu kirjutades naasen Londonist, elu esimeselt Alice Russelli kontserdilt. Kinkisin selle käigu omale 30ndaks sünnipäevaks. Esitusele tulid uued, osad alles tööpealkirjadega lood, sekka tuttavaid. Kümneliikmelisse koosseisu kuulusid neli taustalauljat, teiste seas ka nyckelharpa ja viiulimängija Mike Simmonds, trummar Jack Baker ja produtsent Alex Cowen aka TM Juke.

Uus kraam haarab endasse jätkuvalt gospeli, bluusi ja klassika elemente. Väikelinnast pärit Alice (44), Inglismaa kroonimata soulikuninganna, tammub paljajalu laval, ja on kuidagi säilitanud lapseliku lihtsuse ja siiruse. Ta jääb igal sammul truehead’iks, põrandaaluseks valitsejannaks, kes ei kavatsegi järele anda popi valemile sõltumata feimist ja sullist, mis Amy, Joss Stone’i või Adele’i emuleerimine või(nu)ks tuua. Hiljutises intervjuus vastab ta küsimusele, mille üle ta uhkust tunneb: “Oh, and I’m very proud of not losing the plot.”

Kuigi mul pole hetkel seda teksti kirjutades võimalust Alice Russelli musa kuulata, siis mängivad palad ridade kribamise ajal kujutlustes kaasa. Nii ongi artistiga püsiva suhte olemasolu eeliseks võimalus luua taas kontakt iseenda minevikuversiooniga.

Kui vahepeal on mõte, miks midagi teeme, kaduma läinud, siis võimaldab see meelde tuletada, miks me üldse alustasime. Nagu ka tõelises suhtes, nähakse siingi üksteise bullshit läbi ja arenetakse koos nii looja kui ka kuulajana.

Soovitus: loe lisaks ka hiljuti Run Riotis ilmunud intervjuud Alice Russelliga.

Helifilter on rubriik muusikast huvitatud lugejale, kus Edasi muusikatoimetajad Johanna Maria Mängel ja Liisi Voolaid vahendavad Eesti, aga ka suurema muusikamaailma uudiseid värske muusika vallas. Igal kuul saab sõna ka üks külalisautor, kes avab tema jaoks tähenduslikku või meeldejäävat muusikaelamust.