Elu on kaotuste jada, ütleks pessimist, ja see lõppeb surmaga. Optimist leiaks ilmselt vastupidi, et elu on uute seikluste, võimaluste ja vallutuste rada, surma üle ei maksa enneaegu muretseda. Neil mõlemal on õigus. Igas võidus on ka kaotus, igas kaotuses võit.
Kaotustel on nii välimine kui ka sisemine tahk. Usun, et just sisemiselt on kaotustega toimetulek tähtis ja inimesena kestmise seisukohalt määrav. Välises maailmas on elutee väiksemate ja suuremate kaotustega sillutatud. Väikeseid kaotusi on lihtsam taluda, suuremad kaotused panevad kogu psüühilise jõuvaru proovile.