Reket ehk Tom-Olaf Urb ei vaja pikemat tutvustamist. Reketi looming on siinse räpiskeene helimaastikele toonud romantilisi, unelevaid ja pehmeid varjundeid, mida autor nopib oma isiklikest tunnetest. Tema muusikat on saatnud edu nii kriitikute kui ka kuulajate rindel. Singlid reketi värskeimalt lansseeringult “Kulutuli” on Eesti tipp-40 edetabeli eesotsas püsinud kuid, samuti on album nomineeritud kolmes EMA kategoorias, sh aasta albumi omas. Võtsime hetke, et rääkida muusikast, möödunud kümnendist ja õppetundidest, mida aeg on andnud.

Kümnend on värskelt vahetunud. Millised eelmise kümnendi hetked sind ja seekaudu ka sinu loomingut märkimisväärselt mõjutasid?

Tundus, et peale J Dilla surma aastal 2006 tuli räpibiitidele põnev ajastu. Produtsendid läksid julgemaks ja artistid seevastu kirjutasid isiklikumaid laule. 2010. aastaks oli räpp lõpuks kolinud ööklubidest raadiotesse ja võikski öelda, et umbes siis sai maailm valmis sellise muusika jaoks, mida mulle luua meeldib.

Mis olid parimad helielamused, mis sellesse aega mahtusid?

Oskan täna nimetada lihtsalt mõned peavoolu-albumid, mis kogu helilist ja lüürilist pilti minu jaoks avasid:

• Kanye West – “My Beautiful Dark Twisted Fantasy”
• Lapalux – “Nostalchic”
• Flying Lotus – “Cosmogramma”
• Kendrick Lamar – “Good Kid M.A.A.D. City”
• Drake – “Take Care”

Mida ootad värskelt alanud kümnendist, mis sellesse aega võiks mahtuda?

Kõik on justkui esindatud. Kodukootud sound, täiusliku popmuusika klišeed ja stereotüübid. 

Ootan veel julgemaid produktsioone ja seda, et traptrummid ei oleks copy-paste igast eelmisest laulust ning et lihtsalt Splice’is kokku liimitud loop’id ei väljuks enam produtsentide arvutitest. Ja et albumi iga lugu ei kõla nagu eelmine. Ootan päris käekirja tekkimist nii vokalistidel kui ka produdel. Aga suuresti on ka see kõik n-ö SoundCloudi tasandil täna juba olemas. Tehakse lihtsalt julgeid ja pööraseid laule. Rõõm! Ilmselt jõuab see peatselt ka raadiotesse, kui juba ei ole jõudnud.

Oled oma loomingus ehe ning sinu muusikas avalduvad ka isiklikud tunded. Kui keeruline on end niiviisi emotsionaalselt avada? Millises olukorras on sul kõige raskem esineda?

Ma lihtsalt kirjutan laule. Osad laulud sisaldavad seda, mida olen tundnud, osad seevastu seda, mida olen kuulnud või näinud. Aga tõesti, eks igas laulus on oma tõde peidus. Mis see täpselt on, selle jätaksin ma enda teada. Et end publikule avada ja haavatavaks teha olen pidanud aastatega õppima.

Siiski oled otsustanud Tom-Olafi ja oma lavapersooni ehk reketi vahele teatud seina tõmmata. Oled öelnud, et sinu lavanimi käib sinuga kaasas ainult laval. Kuidas reket sündis?

Reket sündis nii ammu, et see, ma kardan, pole enam relevantne.

Kuidas erineb reket Tom-Olafist?

Suurim vahe on see, et Tom-Olafile ei meeldi tähelepanu ja lavale ta hea meelega ei astu.

Oled teinud mitmeid koostööprojekte ka kohalike noorte, uue laine räpparitega – nublu, Manna, Clicherik ja Mäx. Kelle initsiatiivil need koostööd on sündinud ning miks oled otsustanud räpiareeni pealekasvu toetada?

Mina kirjutasin Mannale, Mäx kirjutas mulle ja nubluga kuidagi oli kohe alguses selline klapp, et võiks midagi koos teha. Ma ei pea ennast eriliseks Ema Teresaks, et kui asi saab minu õnnistuse, siis sellest saab ka asja. Kõik eespool nimetatud artistid on nii erinevad, aga väga töökad ja erilised, et lihtsalt rõõm on selliseid koostööprojekte teha. Ja kui kodumaine muusikamaastik seeläbi veel ka rikastub, siis võidavad sellest ju kõik.

Rääkides pealekasvust… eelmine muusikaintervjuu Edasis toimuski Clicheriki ja Mäxiga, kes ütlesid, et üheks väljakutseks professionaalsel tasemel mussi tegemise juures on olnud selle kõrval isiklike suhetega tegelemine. Millist nõu sa neile ning teistele alustavatele artistidele selles osas annaksid?

Raske küsimus. Ei tea ju iial, kui palju energiat muusika tegemine kelleltki võtab. Kui sa istud oma märkmiku ees pikalt ja read on lihtsalt vaja kirja panna, siis on selge, et sa ei saa kellegagi õhtul palli kõksima või surfama minna. Ma ise kirjutan kõige paremini varahommikuti. Selline ca 4:45 või viiene äratus on ideaalne. Kaks tassi kohvi ja sõidame. Nii olen saanud isiklikud suhted loodetavasti eelmisel õhtul või öösel suheldud. Soovitan endale aru anda, milline biorütm sul on, ja siis selle järgi talita. Aga isiklikud suhted, kui nad on 100%, tulevad alati esimesena. Aga ka seda õppisin, sest ei talitanud õigetel hetkedel selle järgi.

Mis on su enda suurimad õppetunnid muusikaväljal tegutsedes olnud?

Kui sa tõsiselt tahad muusikamaailmas läbi lüüa ja sa teed selle nimel väga-väga-väga palju tööd, siis on see võimalik.

Kellega esimesena oma uut materjali jagad?

Kusjuures ei jaga kellegagi. Nüüd “Kulutulega” oli selline hetk, et ühe sõbrannaga tekkis dialoogi käigus mõte, et tahaks talle mõnda laulu lasta, et küsida, mis ta neist arvab. Ta küsis, et kas see on see, kuidas ma tavaliselt teen. Mõtlesin hetkeks ja vastasin, et tegelikult üldsegi mitte. Usaldasin ennast. Kui aga albumi fotograafi või kujundajaga on vaja tööd teha, siis neile lasen uut muusikat küll, et nad saaksid aru, mis tujuga muusikat ma välja lasta kavatsen.

Sinu plaadid on justkui sinu kogemuste kogumikud. Millistest kogemustest sinu värskeim plaat “Kulutuli” on sündinud?

Ma kardan, et ka mulle endale avaneb see tõde alles mõne aja pärast.

Mis sulle “Kulutule” loomise protsessis kõige enam meeldis?

Vabadus teha, mida ma tahan. Vabadus kirjutada sellest, mida ma tahan. Vabadus anda muusikat välja siis, kui see valmib – ei varem ega hiljem. See vabadus tekitas väga huvitavad barjäärid, mille piires “Kulutuli” tekkida sai.

Kas plaanid oma “album per aasta” plaani jätkata? Kas mingid ideed järgmiseks keerlevad ka juba peas?

See pole kunagi olnud omaette eesmärk. Muusika tegemiseks peab muusikat tegema, ühegi muu valemiga minu meelest laulud ei valmi. Liiga kaua laule sahtlis hoida pole mõtet, samas ka neid kohe internetti riputada pole mõistlik. Praegune tempo on küll tegelikult natuke kiire olnud. Vähemalt nii tundub mulle endale. Vaatan tagasi enda diskograafiale, mõeldes, et alles see ju oli kui… Aga muidugi, järgmised mõtted on juba otsapidi lindis.

Kuula albumit “Kulutuli”:

***

Edasi ankeet

Iga usutluse lõpus saab intervjueeritav Edasi ankeedi viie küsimusega.

1. Esimene ja viimane helikandja mille ostsid?

Esimene oli Nas – “I Am” CD, viimane Sad Fun – “Fruit Express”.

Lubage ära mainida veel Liis Ringi LP “Woolgathering”,  mis mu DJ mulle kinkis. Väga hea ja alahinnatud muusika.

2. Lugu, mis on sinu jaoks aegumatu?

Ralph Vaughan Williams – “The Lark Ascending”

3. Sinu lemmik paik maailmas?

Kodu.

4. Kui saaksid ajas rännata, mis aega ja kuhu reisiksid?

Sellesse hetke, kui muusika on üleliigne.

5. Hetk elus, mil muusika on üleliigne?

🙂

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel on vabakutseline muusikaajakirjanik ja sotsiaalteaduse magister, keda paeluvad eelkõige eri kultuurinähtuste allikad, allhoovused ja mõjud ning muusika äärealad. Loe artikleid (64)