Kohtusin hiljuti kunstnik Kalli Kaldega, kui ta tõi tARTu poodi nostalgilise graafikaseeria, millel tühjaksjäänud maakivist taluhoonetest kasvavad välja puud. Ühtaegu pisut nukker ja lootustandev motiiv, mida me ilmselt kõik Eestimaal ringi sõites oleme kohanud.

Vestluse arenedes sain teada, et Kallile läks korda viimase rahvaloenduse statistika, kust selgus, et Eestis on 102 tühjaksjäänud küla, kus mitte keegi enam ei ela, ning veel 327 küla, kus elab alla kolme inimese. “Aga ära sa neid selle pealkirja all müüki pane”, ütles Kalli lahkudes ning lisas veel, et “keegi ei taha enda seinale tühjaks jäänud küla motiivi”.

Mulle tundub, et see seik võtab väga hästi kokku meie suhtumise elusse maal.

Meile meeldib maaelu romantiliseks mõelda ning vanad ja hääbuvad majad ning tühjaksjäänud mõisad, kirikud ja isegi nõukaaegsed ehitised meeldivad meile, neist on saanud omaette majandusharugi – hääbuvast ilust tehakse näituseid, seda kasutatakse sisekujundusstiilina ning on tekkinud terved võrgustikud, kus jagatakse infot mahajäetud paikade ja hoonete kohta. Nostalgiline ja romantiline maaelu, mida linnaruumis müüakse võõrsõnadega vintage, shabby chic, fuze-decay jne, on midagi, mis toob meid vanaemade ja vanaisade aegadele lähemale. Mitte et me ise tahaksime nende moodi elada, pigem loob see meile kaitset pakkuva emotsionaalse müüri, mis anonüümses linnaruumis meile tuge annab.

Harva mõtleme, et mahajäetud majade taga on terved külad, kus inimtegevust enam ei toimu, ning küllap nende arv kasvab lähiajal veelgi, sest kaua need kolm inimest neis ikka elada jaksavad. Ja kas peabki alati just negatiivsele keskenduma, ega kõigile maailma muredele jaksa nagunii kaasa elada.

Ega hääbumises pole midagi halba, see on eluringi üks osa ning võib-olla ongi meil vaja rohkem mõistmist, et miski pole igavene – ei noorus, mida Botoxi süstidega hanguma sunnitakse, ega ka inimese poolt ehitatud hooned, isegi mitte sajandivanused, mil rajatigi palju vastupidavamaid ehitisi.

Paar päeva tagasi lugesin EAS-i ametnike tagasisidet ühe projekti kohta, mida taheti ellu viia väljaspool Tallinna ning mille kokkuvõtvaks sisuks oli, et majanduskasvu võimalikkusele, ammugi ekspordikasvule, väljaspool pealinna pole neil kahjuks usku. Usu küsimus on muidugi võimas ja sellega võib liigutada mägesid, mitte-uskumisel on samuti vägi.

Minu tagasihoidlik kokkupuude majandusega ütleb, et kui kuskil on tühjaksjäänud külad, siis neis leidub palju maju, mida keegi ei taha ning mis seetõttu on turul saadaval väga soodsa hinnaga. Võimalik, et mõni neist on saadaval suisa muidu. Otsige need majad üles ja kui mõni meeldib, ostke ära ja ehitage endale suvekoduks. Selleks ei pea kulutama mitmeid tuhandeid, et saavutada shabby chic tulemus, nad ongi juba šikilt šäbid.

Ning kes teab, ehk ühel hetkel leiategi end maal elamas ja võib-olla teisel hetkel on teie ümber koondunud juba terve kogukond, kes usub elu võimalikkusele maal ja majanduselu võimalikkusele seal samuti. Ning isegi kui te olete järgmise rahvaloenduse ajal ainuke küla elanik, on uhke tunne ehk seegi, kui olete iga edetabeli tipus (kõige noorem külaelanik, ka kõige rikkam, kõige edukam, kõige seksikam, kõige targem, kõige kõigem). Ja edetabelid meile, eestlastele, ju meeldivad – eriti kui oleme seal esirinnas!