Romet Vaino: mida õppisin loodusest aastal 2019

Foto: Romet Vaino

Mulle meeldib mõelda, kuidas ma aastaringiga meeletu hulga kogemusi kokku kogun ja siis kuskil talvise pööripäeva pimeduses nende raskuse all iseenda hingepõhja kildudeks kukun. Silme ette visandub vana salvkaev, millesse lapsena pikalt vaadata ei julgenud. Vot just sellisesse kohta ma kukungi. See on vaimne protsess. Pöördumine endasse.

Seal ma siis kolistan mööda hingesoppe ja vaatan neid kogemuslikke killukesi. Neist osa tasub kokku korjata ja endaga kaasa võtta, sest need puudutavad mu tõelist olemust – seda kastanimuna seal okkalise kera all. Ülejäänu lasen aga ajahambal, pimedusel ja vaikusel ära süüa. Nii kujuneb minu mõtteline aastarõngas, mis näitab, et olen võtnud vaevaks kogetu läbi seedida ja sellest olulisima teadlikult kinnistada.

Järgnevalt jagan lugejaga kaht käesolevast aastast pärinevat tähelepanekut-taipamist, mida kindlasti südame lähedal edaspidi kaasas kannan. Sündinud on need kodumaa looduses nii uhkes üksinduses kui ka mõttevahetustes kaasmatkalistega.

Romet Vaino

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (36)