Olid novembris üks nädal sellised päevad. Startisin Valgamaalt ja naasin õhtul koju tagasi. Võtan need päevad veidi lahti.

Teisipäev – Tartu

Käime Valgamaalt Tartusse laste laulutundidesse ja liikumisringidesse. Aga sel nädalal oli nii, et neljapäeval oli mul tulemas esinemine, siis oli vaja minna ka juuksurisse. Viisin tüdruku ja abikaasa lauluringi ära ning seadsin sammud Tartu Raekoja platsi juures olevasse salongi. Kõvasti sai juukseid maha lõigatud, aga siis hakkas juuksur ajama, et ta tahab mu habet ka kujundada, et see kõik on üks tervik. Eks see habe nägi välja küll nagu metslasel ja nii ta nüsiski sellest lõikeaparaadiga paar korda üle. Moodustus tänapäevane sirge habe. Kõik oli kena, aga veidi jäi kripeldama, et see habeme nüsimine läks maksma 10 eurot. Üsna kallis teenus, aga kord elus võib siis lasta kujundada ka enda habet. Teinekord tean, et kui pean minema Tartus juuksurisse, siis tõmban enne habeme ikka korralikult nulli.

Kolmapäev – Viljandi

Pidin sõitma korraks Viljandisse. See oli päev, kui minekuga polnud kohe hopsti kiire. Hommikune lüps ja talitus Valgamaal sai mõnusas aeglases tempost tehtud ja siis oli veel kodus miskit tegemist ja Viljandisse jõudsin pärast lõunat. Linna atmosfääri ja olekut tasub alati hinnata täiesti tavaliste päevade alusel. Kui on rahvarohked sündmused, siis ei tule päris linn ja päris linna kulgemine esile. Pean tunnistama, et Viljandisse olen tavalistel päevadel sattunud väga harva, kui välja arvata bussijaamaa ümbrus, aga see ei ole selle linna süda. Nüüd oli mul asja Maaelu Edendamise Sihtasutusse ja see asub seal perve peal, järve pool linnavalitsuse juures. Seal oli vähe ruumi auto parkimiseks, nii jätsingi auto kesklinna ja jalutasin veidi sel sügisõhtul Viljandis. Milline ilus linn ja milline vana linna õhuga kulgemine. Tartu on küll mu lemmiklinn Eestis, aga ega sel Viljandil on ka oma võlu.

Neljapäev – Tallinn ja Rakvere

Neljapäeval ärkasin õige vara, et teha oma toimetused ära ning sõita Valgamaalt Tallinna. Kell 9 oli juba esimene kohtumine, kell 9.30 algas koosolek, kell 11.15 oli kolmas kohtumine ning veidi enne kella kahtteist võtsin pealinnast suuna juba Rakvere poole. Tallinnast Rakverre sõita on alati tore, sest alguses on mõnus sirge tee ja pärast möödud Oleg Grossi majast – see on väga tähtis mees, aitas Ott Tänakul saada Ott Tänakuks.

Aga mis siis Rakveres toimus? Rakveres toimus Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja “Lihafoorum 2019”, kus mul oli ka väike esinemine, milles rääkisin maaelu kirest. Aga enne mind esines looduskaitse-ekspert Mart Meriste ettekandega “Lihasöömise ökoloogika”, mille slaidid tasub läbi klõpsata nii lihasõpradel kui ka maruveganitel. Loomulikult oli jutt slaidide juures ülioluline, aga osa juttu saate kätte, kui loete seda veebruaris Sirbis ilmunud artiklit: Mart Meriste “Lihasöömise ökoloogika”.

Kokkuvõte Mardi jutust mu enda jaoks on see, et mul on umbes sama arvamus.

Maailmas tuleb süüa vähem liha, aga süüa tuleb kvaliteetset liha, veel parem kui suudad ise seda kasvatada.

Kogu Lihafoorum jättis äärmiselt hea ning kõrgetasemelise mulje.

Aga samal ajal neljapäeval, kui mina Lihafoorumil inimeste toidulauda mõtestasin, toimus Valga Muuseumis Tiit Mereni raamatu “Kaagjärve Veenus” esitlus. Selles raamatus on minu vanavanaisa ja tema venna fotod ning lugu. See raamat on tihedalt seotud ka meie taluga. Uurige ning puurige seda raamatut.

Reede – Olustvere

Reedel viis mu seiklusrikas novembrinädal mind Olustverre. 5. taseme kutseõppes oli koolipäev, ja mis ma siis teada sain? Panen siia veel ühe huvitava lingi, nimelt on Maaeluministeerium paari kuu eest vastu võtnud määruse “Eri tüüpi sõnniku toitainesisalduse arvutuslikud väärtused, põllumajandusloomade loomühikuteks ümberarvutamise koefitsiendid ja sõnnikuhoidla mahu arvutamise metoodika”. Laskumata väga detailidesse, olgu öeldud, et sõnniku teema läheb Eestis varsti väga suureks, aga see puudutab eelkõige siiski lehmi ja veiseid või siis väga suuri lambapidajaid, keda Eestis on vähe. Kui sõnnik on kuivsõnnik ja mahub pikemalt lauta ära, siis pole selle käitlemine probleem ei inimesele ega keskkonnale.

Kuid sel määrusel on üks huvitav lisa, nimega “Loomade karjatamise käigus karjamaale, liikumisteedele ja mujale sattuvate looma väljaheidete keskmine kogus ja toiteelementide sisaldus”, ning sellest võib välja lugeda, et lammas koos tallega jätab karjamaale 1,3 tonni sõnnikut aastas, aga kits koos tallega ainult 0,7 tonni sõnnikut aastas. See on päris huvitav vahe. Ühesõnaga ka selle tabeli järgi tuleb välja, et kits on selline äärmiselt loodussõbralik tegelane. Koormab keskkonda äärmiselt vähe, hävitab võsa – Eestis on rajult võsa, seega rohkem kitsi Eestisse, mis muud.

Olustverest sõitsin siis reedeõhtul Valgamaale tagasi ja siis, kui mul on vaja kõvasti autoga sõita ja hakkab igav, siis ma ostan ühe pulgajäätise ning söön seda väga väikeste ampsudena. Kui jäätis on korralikult jääs, siis on võimalik ühte pulgajäätist süüa kuni sada kilomeetrit.

Laupäev – Tartu

Kunagi mängisin ma aktiivsemalt jalgpalli. Maalehe ajakirjanik tegi sellest ka mõni aeg tagasi imeliku pealkirja.

Eesti tasemel tippjalgpallur pole ma kunagi olnud, pigem selline keskpärane mängumees, kel liigutus jäi ühel hetkel liiga aeglaseks.

Mu mängumõistmise ja omapärase tehnikaga oleks võib-olla kõrgemal tasemel tõesti midagi teha olnud, aga kui kiirust pole nii palliga kui pallita, siis jalgpallis sinust asja ei saa.

Igatahes sain laupäeval Tartus kokku vanade trennikaaslastega ning tegime kõigepealt ühe väikese jalgpallitrenni. Ma polnud palli vist vähemalt neli aastat jalaga löönud, leidsin oma vanad Mizuno putsad kuskilt kapinurgast ülesse ja mõnus oli end liigutada jalgpalliga.

Pärast jalgpalli veidi puhkasime ja mängisime ka tunnike tennist. Tennist ma väga ei oska mängida, aga ütleme nii, et teatud hetkedel saab seal loovaid lahendusi leida. Loomulikult, kui mõni oskaja paneks mulle õige servi, siis ei saaks ma seda üle võrgu tagasigi löödud, aga noh, niisama sõbralikult võidu peale toksides on tennis tore mäng kord aastas.

See oli siis üks nädal novembris, järgmisel nädalal oli mu väljasõit ainult Tartusse laste huvialaringidesse. Nädalad on maal erinevad ning nendes on ka erineval hulgal sõitmist. Samamoodi on erinevad ka me koerte päevad. Mõnes on mitu pikka metsatiiru, teisel päeval pistetakse nina koridorist välja ainult pissil käimiseks. Aga ega inimene on täpselt samasugune olevus nagu koer, tähtis on mitte kaotada uudishimu selle kõige sees, mis sa teed. Tähtis on igalt oma tiirult koju tuua vähemalt üks toigas.

Loo endale võimalusi uudishimuks.

Mart Kase

Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (151)