Kui info objekti, sündmuse või inimese kohta on puudulik või puudub üldse, tekitab see salapära. Ja kus on salapära, seal tekivad oletused ja arvamused. Neist saavad kuuldused ja kuulujutud. Osad sünnivad ja surevad nagu ühepäevaliblikad. Mõnest saab aga linnalegend.
Tartu kurikuulsaim müüt pärineb teise ilmasõja järgsest perioodist. Soola tänava kandis on inimvorstivabrik, sosistati siin ja seal. Äkki näis, et sellest rääkisid kõik. Poolel häälel muidugi. Seal keedetakse inimestest sülti, rääkis üks. Jah, isegi silmad olid sees, teadis teine lisada. Ikka vorstiks tehakse, kinnitas kolmas. Neljas olevat kuulnud, et turu pealt valitakse paksemad inimesed välja, meelitatakse lõksu ja lüüakse maha. Kust ta seda kuulis? Eks ikka turult.
Ühel hetkel muutusid lood filmilikult jaburaks. Kinnitati jumalakeeli, et Tartu kesklinnas olevat koht, kust üle kõndides kukud läbi luugi hakklihamasinasse ja saad hoobilt vorsti tooraineks.
Tartus liikunud teisigi maa-aluseid linnalegende. Üks veidramatest rääkis salavanglast Tartu linna tänavate all. Rahvasuus levinud juttude põhjal hoiti seal teiste seas vangistuses ka kosmonaut Juri Gagarinit. Täna on suur osa Tartu linnatänavatest igasugu vee-, kanali- ja sidevõrkude rajamise ja vahetamise ning ehitustegevuse tõttu risti ja põiki läbi hekseldatud. On avastatud nii mõndagi üllatuslikku, ent ei jälgegi võimalikest salavanglatest ega hiidhakklihamasinatest ega põrandaalustest vorstivabrikutest.
Ometigi on linnalegendid visad kaduma. Muutus aeg ja koht ning tooraine tüüp ja inimesed, aga kuuldused jäid. Veel 90ndate algul, lihavaesel ajal, sosistati kassi-, koera- ja tuvilihatäidisega pirukatest. Sõrmega näidati nende määrdunud valgetes põlledes Linnaliinide bussijaamas tegutsenud tädide peale, kes müüsid pirukaid piimamannergutest. Alumiiniumist püttide kaante vahele oli sooja pidamiseks pistetud käterätik või paar. Mul on nii selgelt meeles need aromaatsed aurupilved, mis kaasi kergitades talveõhku paiskusid! See ammuste aegade tagune mälupilt hakkab tänaseni ninna ja viib keele alla! Eks see veidi kahtlane tundus, et kust küll see liha, mida pirukatesse toppida, kui kauplustes oli saada vaid sinkjaks tõmbunud subprodukte.
Muidugi pean ma rääkima Tartu linna kõige kuulsamast kummitusest Tartu Kirjandusmuuseumis. Muuseumi hoones, mis oli kunagi Kaagvere mõisniku von Groete linnaresidents, resideerub väidetavalt tänaseni kummitus, keda kutsutakse Lillaks Daamiks. On teada, et üks mõisniku tütardest suri salapärastel asjaoludel. See andis tõuke kuulujuttude tekkeks. Ja neist sündis linnalegend. Räägiti, et naine tappis end armastuse pärast. Kõik teadsid isegi konksu, kus ta väidetavalt oma elu lõpetas. Teistel andmetel suri noor naine Riias pimesoolepõletikku. Aga eks ole kogu konks selles, et mõnel ongi ühes elus kaks erinevat elu. Elu armastuse pärast ja elu pärast armastust. Ja alati on keegi, kes selle teise eluga toime ei tule.
Kummituste ja üleloomulikkusega seotud legende on Tartus veel. Mõnda aega levisid jutud Raadi surnuaial liikuvast ristist. Lähed õhtupimeduses või öö varjus läbi surnuaia ja üks rist rändab mööda kalmistut risti-rästi sihitult ringi. Nagu arvata võib, ei ole need jutud kinnitust leidnud. Ainult et kalmudele toodud küünlad ja lilled vahetasid teinekord asukohti. Mõnikord läbi vahendajate surnuaia väraval. Teinekord ilma vahendajateta otse ühelt haualt teisele. Ajad olid sellised.
Kaasaegsematest linnalegendidest pole suurt rääkida. Uusi udujutte tuleb nii palju peale, et värske vananeb hetkega, soodne kasvupinnas ei jõua tekkida.
Veidi visamad kaduma olid jutud nakatunud süstaldega salapärasest inimgrupist, kes ööklubides külastajaid HIV-viirusega nakatamas käisid.
Lähete pahaaimamatult meelt lahutama, seiklusi või juhuseksi otsima. Hommikul ärgates on teil auk rahakotis ja käsivarres ning voodikaaslase asemel leiate taskust süstla ning kirja “Tere tulemast meie sekka!”. Nii vähemalt räägiti. Ent AIDS-i haigestunute arv Tartus plahvatuslikult ei kasvanud ning ükski nimetatud vahejuhtum kinnitust ei leidnud.
Ühe uuema aja linnalegendi järgi oli valitsusel salaplaan rajada Riia tänavale pagulaskeskus. Kaasajale iseloomulikult levis jutt Kauburi kaubamaja ruumidesse rajatava asutuse rajamise kohta internetiavarustes. Paraku oli juttude aluseks see, et keegi mittefunktsionaalse lugemisoskusega tegelane pidas erakapitalil põhinevat ühiselamu tüüpi üürimaja pagulaskeskuseks. Täna asub kunagise Kauburi kaubamaja hoones auhinnatud ja kiidetud majutusasutus Hektor Design Hostel.
Ei saa ma üle ega ümber Tartu kõige legendaarsemast linnalegendist, Tartu vaimust. Endiselt pole ühtki inimest, kes müütilist tegelast oma silmaga oleks näinud. Ometigi on suur osa tartlastest tema olemasolus kindlad.
Ent Tartu ajaloos on ka teistlaadi müütilisi tegelasi, kelle olemasolu jääbki selgusetuks. Väidetavalt Tartus tegutsenud õigeusu vaimulik ja preester Issidor, näiteks. Väidetavalt uputati mees 1472. aastal koos 72 usuvennaga katoliiklaste poolt Emajõkke. Tõendeid sellest, et mees oli päriselt olemas, leiab ainult vene taustaga ajaloolistest allikatest.
Ometigi. Linnalegendid ja müüdid ei teki ju päris tühjast kohast. Või kuidas?
Lauri Räpp
Lauri Räpp on põline tartlane, väikeettevõtja ja kirglik seljakotireisija. MTÜ Heade Mõtete Klubi asutajaliige. Ta on avaldanud viis raamatut ning kirjutanud mitmeid kolumne ja artikleid Tartu kohta. Lauri kirjutab Edasi lugejatele elust Tartus. Loe artikleid (39)
