“Vesi on tagasi!” hõikas Kaili, kui novembri esimestel päevadel Voronjasse jõudsime ja ta kööki sisenedes kraanid lahti keeras.
Teel Tartust Varnjasse nägime vee alla mattunud põllulappe. “Kui maa vett vastu ei võta, peaksid kaevud täis olema,” mõtisklesime, aga kindlad me selles mõttekäigus muidugi polnud. Vee kadumine kaevudest juba teist suve järjepanu on olnud üsna suur väljakutse, pisut vastuolulinegi, kui elad Euroopa suuruselt viiendast järvest saja meetri kaugusel.