Julgen väita, et kui mainida sõna reggae, viirastuvad paljudele esmalt rastapatsid, savust pehmed silmad ja üldine muretu elämä on laiffii meeleolu. Stereotüübid ei anna kunagi nähtustest ehedat ülevaadet ning ka reggae’s elab tegelikkuses toores peegeldus Jamaica rabelemisest ilmajäetuse ja meeleheite keskel ning muusika tohutu jõud kõigele vaatamata inimesi ühendada, lootust hoida ja õiglusetusele vastu seista. Seekordne “Heli mõju” ongi pühendatud väikese saareriigi suurele helisõnumile.
Reggae teekonda pole mõtet vaadelda ilma Jamaica kultuuripärandi ning ajaloota. 1960ndate alguses vabastas Suurbritannia riigi oma koloniaalvõimu alt, Jamaica tähistas iseseisvust ning eufooriat saatis ska. Tugevalt USA-st voolavatest rütmibluusi helidest mõjutatud muusika sündis tänu Jamaica muusika keskmes tuksuvale sound system’i mootorile. Vägevad mobiilsed helisüsteemid, mida kasutati algselt live-kontsertide vaheaegade sisustamiseks, rullisid peagi elavast muusikast üle ning vallutasid Kingstoni agulid. Vaesemates piirkondades tekkis tänavapidude kultuur – võimsad kõlarikonstruktsioonid törtsusid R’n’B-st, müüdi sööki-jooki ning tantsiti kuueni hommikul. Pidulisi kogunes igal õhtul kuni 3000 ning kõige kõvemate helisüsteemide omanikud ja tantsupidude promootorid Clement “Coxsone” Dodd ja Duke Reid asusid kohalikku muusikaäri looma ning juhtima.