Inimene on karm, julm, ebaõiglane, õel, vaenulik ja veel hulk vängeid sõnu… iseenda vastu. Sellel väsimatul ja karmil enesekriitikul on vaja kedagi, kes aitab näha seda, mis on tegelikult päris hästi. Trööstijat ja andestajat, kellega kohtumiseks ei pea kunagi aega kokku leppima ega raha lugema. Kedagi, kes lihtsalt on. Alati ja tegelikult tingimusteta.
Sellised iseloomuomadused ei kõla inimlikult, need on jumalikud. Inimesel on vaja jumalat, nii on olnud läbi aegade. Jumalasõna pakkujaid justkui on, aga nende jumalad näivad mulle tihti… inimlikud. Karmid ja kriitilised. Võib-olla on see põhjus, miks tänapäeva inimene jumalat otsides kirikust hoopis kaugeneb.
