Maarja Nuut: pärimusmuusika ja hüpnootiliselt kulgeva technoloo vahel on lihtne leida paralleele

Maarja Nuut I Foto: Renee Altrov

On tõenäoline, et kohaliku muusikaskeenega vähegi kursis olev inimene on ühel või teisel hetkel oma elus Maarja Nuudist lummatud olnud. Algusaastatel mõjus maagilisi helimustreid luuperi, viiuli ja vokaali abil kokku pununud neiu põneva folkartistina, kuid Maarja looming on tema endaga niivõrd läbi põimunud, et helipildi muundumine artisti enda arengu ja kogemuste kõrval on olnud vaid loomulik.

Naise tee jooksis kokku elektroonilise muusiku Hendrik Kaljujärvega ehk Ruumiga, kellega on mööda kihilisi kõlamaastike juba paar aastat koos rännatud. Retkedelt korjatu on nüüd ka salve võetud ning kohe-kohe on ilmumas duo esimene ühine album “Muunduja”. Maarja jaoks ulmelises tempos kulgeval ajal võttis ta korraks hetke, et viskiklaasi kõrval muusikast rääkida. Süvitsi ja kompromisse tegemata nagu oma loominguski.

Jõudsid mõne hetke eest Budapestist tagasi, mis sa seal tegid?

Meil oli esimene uue albumi esitluskontsert.

Kuidas läks?

Päris hästi, mängisime suurepärases saalis Budapesti kontserdimajas. Samas oli see värskele kavale päris hea proovikivi – sügav lava, mis inimestest eemal ning kontsert salvestati ka telepilti, mis lisas omakorda pinget.

Tahtsingi uurida, kuidas sulle erinevad kontsertkohad mõjuvad, mitte niivõrd tehniliselt, aga hingeliselt ja kui palju see mõjutab seda, mis lavalt publikusse voolab?

Ikka väga palju. Ma arvan, et paljud artistid on ja peavad olema keskkonna suhtes tundlikud, sest kui ma soovin muusikat teiste inimestega jagada ja nendega ühist keelt leida, siis seda enam on oluline ümbritsevat tunnetada. Olukorrad on väga erinevad alates sellest, milline on helinivoo, kas inimesed istuvad või seisavad ning see mõjutab väga palju seda, kuidas kava üles ehitame ja mis lähenemisega lavale läheme. On tihtipeale ka olukordi, kus heliproovis tundub keskkond ühtviisi ja publiku saabudes õhkkond muutub ning tuleb kohaneda.

Kumba sa eelistad, kas suuri kontserthalle või väiksemaid klubisid?

Nii üht kui teist. Mõlemal on omad plussid ja miinused. Ma arvan, et praeguse tuuritamise juures naudingi kõige enam just seda, et saan niivõrd laialdase spektriga kontsertpaikades esineda. Klassikalisemates kohtades on inimeste fookus veidi teistsugune: istutakse ja igale detailile pööratakse tähelepanu, see on ühtviisi suurt pingutust nõudev, ent samas suurepärane võimalus mängida nüanssidega. Klubis mängides on teised reeglid, pungim õhustik, mis mõjutab ka mänguviisi.

Pole üldse harv, kui helisüsteem on kehvemate killast, kuid kontserdi energialaeng jääb veel mõneks ajaks kummitama.

Mõlemad poolused on minu jaoks hästi olulised ja kindlasti püüan alati kontserdipaika kaasa tuua midagi eri keskkondadest. Kontserdisaalis kipun aeg-ajalt piiride nihutamisega eksperimenteerima ning klubis proovin saavutada kontsentreeritust ja vaikust.

Kuidas “techno” sinuni jõudis? Miks sa tundsid, et sinu loomingule seda kihti vaja on?

Kui ma päris ausalt ütlen, siis vaatan sellele võrdlusele pisikese muigega. Keegi on techno kuskil välja hõiganud, see on läinud liikvele ja nüüd on ta hakanud end mõneti ise paljundama. Ma pole kindel, kui palju seal muusikas tegelikult seda technot on või ei ole, ma arvan, et seal on palju muudki. Olen ka harjunud sellega, et mind läbivalt võrreldakse väga erinevate artistide ja žanritega. Kohati tekib teatud vastuolulisus, kuid minu meelest on see põnev. Kui rääkida koostööst Hendrikuga, siis see sai alguse pigem uute kõlatekstuuride ja ruumide otsimisest.

Ehk siis see on kõik hästi orgaaniliselt kulgenud? Sa ei tundnud, et miskit on puudu, vaid sümbioos on koos töötamise käigus tekkinud?

Seal on nii üht kui teist. Soov midagi uut teha kummitas päris pikalt enne, kui ma Hendrikuni jõudsin, kelle poole pöördusin peale seda, kui album “Une meeles” oli just välja tulnud. Ihkasin koostööd elektroonilisema muusika vallas juba mõnda aega, aga ma lihtsalt ei teadnud, mis vormis, mil viisil ja kellega.

Kui rääkida veel paralleelide toomisest technoga, siis see on tõepoolest üks muusikavorm, mida ma väga palju kuulan ja millega ma seotud olen. Ma ei ütleks, et ta on ei kuskilt alla sadanud võrdlus. Enne ma ju tegelesin väga-väga süvendatult pärimusmuusikaga, just sellise vanema stiiliga, mis on minimalistlik, paljuski kordustel rajanev ent pidevalt varieeruv ja perspektiivi muutva kulgemisega. Kunstmuusikast võiks paralleele tuua minimalismi valdkonnast: heliloojad Terry Riley, Steve Reich, kaasaegsematest pianist Nik Bärtsch või trio Dawn of Midi. Taoline muusika on mind lapsepõlvest saati paelunud ja teatavat laadi technot kannab sarnane tunnetus, lihtsalt vahendid on elektroonilised.

Küsimus on artisti lähenemisviisis loomingusse ja žanripõhine mõtlemine vaid sulgeb uksi.

Mul on olnud elus õnne kohata väga põnevaid artiste, kellega on tekkinud kohene mõistmine. Esimene hetk, mil midagi sellist tajusin oli 2014. aastal, kui olin alles alustanud oma sooloprojektiga ning läksin esimest korda üksi õblukese neiuna kolme hiiglasliku kohvriga Euroopasse kontserte andma. Viibisin kaks nädalat Zürichis ning mängisin EXIL klubis, mida veab eest Nik Bärtsch. Tema muusikat olin ma kuulanud tol ajal juba päris palju ning üllatusin tohutult, kui talle minu looming ja pärimusmuusika käsitlus põnevana tundus. Ühe viiuli labajala, Nik Bärtschi mooduli (tema kompositsioonid) ja hüpnootiliselt kulgeva technoloo vahel on lihtne leida palju paralleele.

Hendrikuga te ilmselt lähenete muusikale sarnaselt või on teil selliseid hetki ka, kus teie helid lootusetult vastakuti põrkavad?

Vot seda ei ole veel olnud. Helid võivad teinekord lootusetult põrkuda, kuid siis oleme seal meie, et leida lahendus. Kindlasti on meil ka erinevusi, kasvõi meie muusikaline taust ja see ju koostöö põnevaks teebki.

Maarja Nuut, Hendrik Kaljujärv I Foto: Renee Altrov

Et ikkagi loote paralleelselt, mitte nii, et lähed valmis looga tema juurde ja ta laob oma kihte sinna otsa?

See oli algusjärk, kui minul olid valmis kompositsioonid ja Hendrik liitus ning otsis oma helidele kohta. Lihtne on asju kokku klopsida, aga et sealt tekiks mingi uus kvaliteet, on hoopis komplitseeritum ja võtab aega.

Nüüd on nii, et mõned asjad me loome täitsa koos – tavaliselt nii, et visand või ideealge tuleb emma-kumma poolt ning siis hakkab see ping-pongina edasi-tagasi käima. Vahetevahal tuleb Hendrik juba üsna vormistatud n-ö põhjaga ja mina hakkan seda kuidagi toimetama või siis vastupidi. Oleme üsna kärsitud uue materjali lavale toojad, mis võib päädida sellega, et kohe peale kontserti on selge, kas lool on jumet või mitte ning vahel liigume tagasi alguspunkti ning ehitame materjali hoopis teisel viisil üles.

Mis need kõige kummalisemad n-ö luhtaläinud eksperimendid on olnud?

Võib-olla selline rahmeldamine ja asjatu agressiivsus. Näiteks on olemas pala elemendid, kuid need pole veel piisavalt läbi mõtestatud ega viimistletud ja seda on lihtne hakata kompenseerima toore jõuga. See võib ju publikule meeldida, kuid ise saame aru, et kõnnime õhukesel pinnasel. Koostöö alguses otsisime pikalt neid omavahel haakuvaid tämbreid, mida ja kus kasutada, eriti rütmistatud materjali puhul. Meie instrumendipagas on niivõrd lai ja võimalusi on tohutul hulgal. Teha see õige valik, et mis meile omane n-ö saund on, võtab lihtsalt aega, muud midagi.

Eesti pärimuskultuur ja -muusika leiab välismaise publiku hulgas laia kõlapinda, mis see on, mis väljast poolt vaatajat paelub?

Kui ma mõtlen sellele, millega inimesed minu poole peale kontserte kõige sagedamini pöörduvad, siis öeldakse, et nad pole taolist asja varem kunagi kuulnud. Samal ajal kõlab see neile kuidagi tuttavlikult. Midagi justkui kuskilt kuklast meenub, aga nad ei saa aru mis täpselt. Võib-olla see on selline mõnusalt vastuoluline ja mitte liiga palju seletav reaktsioon.

Ma arvan, et nende jaoks, kellele see väga hinge läheb, on paeluvaks jõuks ehk teatav kontsentreeritus ja sissepoole vaatamine. Me ei ole Hendrikuga ise ka väga ekspressiivsed. Ei ütleks, et me ka päris omaette seal laval nokitseme, aga ehk pakub meie muusika inimestele võimaluse peatuda, kuulata ja peegeldada omas tempos ning see mõjub rahustavalt.

Pakub justkui sellise kaasa kulgemise võimaluse?

Jah, täpselt. Kuigi mulle endale meeldib ikkagi aeg-ajalt ka peenelt provotseerida. Kõige põnevam on alati olnud lugude jutustamine, mis minu soolokava üks olulisemaid aspekte oli. Eesti vanad rahvajutud kõlavad läänemaailma heaoluühiskonna keskmisele elanikule üsna õõvastavalt. Niiviisi juhatan ma kuulajad mingil määral nende mugavustsoonist välja, püüdes samal ajal muusikalise materjaliga seda tasakaalustada, või vastupidi.

Sinu kontserdid on väga hingestatud, sa ammutad küll inspiratsiooni pärimuskultuurist, kuid sinu looming on siiski ka üsna isiklik. Sinna sisseelamine on kurnav emotsionaalne töö. Kas sa oled suutnud iseenda ja loomingu vahele mingi seina luua või sa tunned, et ilma selleta on parem?

Kaasa mängib mingil määral igapäevaelu ja reaalsus. Eelmisel aastal oli mul pea 80 kontserti, mis on üsna suur hulk, eriti arvestades, et paljud esinemised polnud järjestikused ja nii liikusin ma Tallinna lennujaama vahet mitu korda nädalas. Kui sa jõuad kell pool kaks öösel hotelli ja kell neli hommikul pead sealt väljuma ning jõuad järgmisesse kohta ja saad jälle kaks ja pool tundi magada ning soovid igal õhtul anda endast parim, siis loomulikult on see kurnav nii füüsiliselt kui vaimselt. Kogemusega õpid end ökonoomsemalt kasutama, aga ikkagi.

Minu jaoks on kindlasti kõige traumaatilisem see, kui pean lavale minema tegema midagi, millesse ma ei usu või, et mul pole jaksu muusikat läbi elada ning pean end kuidagi distantseerima.

Neid hetki on elus olnud ja see on väga-väga raske, kui seda kontakti publikuga ei teki ning tundliku natuurina elan seda väga läbi. Ma arvan, et see muusika, mida ma teen saabki tegelikult jõuda inimesteni ja toimida ainult sellisel viisil, kui on loodud side iseenda ja ümbritsevaga. Kulgemist ei teki, kui sa ise kohal pole. Ja kui mina seal ei ole, siis ei ole seal ka kedagi teist.

Kuidas sa sellelt lainelt peale kontserti maha tuled?

Hea küsimus (naerab)…Vaatan praegu nendele hetkedele veidi eemalt, sest üle väga pika aja olin ma sel suvel palju Eestis ja reisisin üsna vähe. Mäletan muidugi aegu, kus toimusid pikemad tuurid ning vahel oligi väga raske. Kõige keerulisem on ehk peale kontserti n-ö alla tulemine, teinekord on peale eriti head kontserti veel eriti keeruline. Mul on seda palju juhtunud, et inimesed nutavad peale kontserti. Kohtun alati kuulajatega ja elan ka justkui nende muljeid läbi ning kui siis lõpuks öösel üksi hotellituppa jõuad, vajub tühjus raskusena peale. Aga ma olen üsna vintske ja loomulikult ka väga õnnelik võimaluse üle oma loomingut inimestega jagada. Soovin laval anda endast kõik ning olen õppinud leppima ka sellega, et iga õhtu pole võimalik järjest paremat kontserti anda. Siinjuures ei aja ma taga perfektset sooritust, vaid pigem emotsionaalset laksu, mis on võimalik õige seisundi saavutamisel.

Mis on olnud sinu kõige meeldejäävamad kontsertelamused, kui oled ise publikus olnud?

Esimesena meenuvad muljed lapsepõlvest. Võib-olla on nii, et kui oled väike, siis elamused jätavad suurema jälje. Kasvasin üles kahe festivali saatel, mida alati külastasime: Viljandi pärimusmuusika festival ja Jazzkaar. Viimase maailmamuusikapäeva kontserdid olid alati suur elamus. 15 aastasena kuulsin Rootsis Mali kõrbebluusi teerajajat Tinariweni, kananahk jooksis üle kere ja pisarad tulid silma, kui nad laulma hakkasid.

Kümne aasta tagune Prince’i kontsert Budapestis oli kindlasti meeldejääv ja mitmed erilised kogemused New Dehlis Hindustani muusikat kuulates. Klubikultuurist mäletan 2016. aasta detsembrit, kui toimus peosarja ISOLA esimene üritus Eestis ja mängima tuli Abdulla Rashim. Tantsisin terve öö. See laeng ja energia, mis sealt tuli oli minu jaoks kindlasti muutev kogemus.

Artistid peavad tihti palju ise ka muusikatööstuse administratiivse poolega tegelema. Mis on olnud sinu jaoks selles vallas kõige raskemad väljakutsed?

2015. aastal otsustasin, et nüüd on õpetamistega mõneks ajaks kõik ja keskendun artistikarjäärile. Olin kandideerinud „Ela ja sära“ stipendiumile, mille peale ma muidugi liialt ei lootnud. Siis avas EAS loomeettevõtete ekspordikasvu toetusvooru, käisin kohtumisel ning sain teada, et kõigepealt tuleb raha ise välja käia ja alles hiljem on võimalik abikõlbulik osa toetusena kätte saada. Oli kohe selge, et okei, jääb ära, siin pole mingit võimalust. Paar päeva hiljem sain teada, et olen valitud „Ela ja sära“ stipendiaadiks ning kummalisel kombel moodustas summa täpselt selle puuduva 30%, mis pidi omafinantseeringuna olemas olema. See tundus mulle kui märk.

Reaalsus oli muidugi see, et umbes pool aastat hiljem oli mul vaja tasuda tuhendete eurode eest arveid, ent sissetulekud olid alles väga väikesed ning emotsionaalne pinge oli tohutu – kas ma ikka saan hakkama? Kuhugi ma kunagi võlgu ei jäänud, ent elasin nt sõbralt ajutise laenu võtmist hirmsasti läbi. Nüüdseks olen suure kogemuse võrra rikkam ja väljakutsed on veidi teist masti: õigete koostööpartnerite leidmine, rahvusvahelise tiimi manageerimine ja selle kõige ning tuuritamise kõrvalt leida aega loominguliseks tööks.

Mida sa teed, kui sa ei tegele muusika ja sellega seonduvaga? Kas on sellist hetke üldse tekkinud viimasel ajal?

Tuleb tunnistada, et ma pole väga eeskujulik töö ja puhkuse tasakaalu jälgija. Mul on kodu ja suurepärane elukaaslane ning kaks kassi, keda ma väga armastan ja kes on sellise teraapilise toimega (naerab), kuid juba mõnda aega liigub mu elu pea ainult muusikaga seonduva ümber. Nüüd kohe ilmub uus album ja asjaajamised venitavad tööpäevad sellisteks 16-17 tunnisteks. Häbi tunnistada, aga hommikul vastan juba voodist esimestele meilidele ja sama lugu viimastega. Tean, et see ei saa väga kaua nii kesta, aga hetkel on reaalsus.

Mis on viimane lugu, mida sa kuulasid, ma ei tea kas sa seda kasutad, aga näiteks Spotifyst?

Ma tegelikult eriti ei kasuta Spotifyd, aga kuna plaadifirma soovib, et ma koostaksin mõned playlistid, siis üks õhtu ma sobrasin seal veidi ringi ning vaatasin, mis artiste sealt leiab.. Aasta tagasi palju reisides kasutasin rakendust, et läbi kuulata ja avastada uusi artiste. Praegusel ajal olen pigem Bandcamp keskkonna kasutaja, sealt ostan ka suurema osa muusikast.

Kas sul mõni guilty pleasure ka on?

Ma ei tea, mis see guilty pleasure on üldse, see oleneb nii palju inimesest, mis see võiks olla.

Absoluutselt, tegelikult ega see ei peagi olema mingi kontseptsioon, mis kehtib, aga selline üldine aktsepteeritavus n-ö tõsiseltvõetava muusika raamides. Kas on ehk midagi, mida sa kuulad, mis võiks inimesi üllatada?

Asi on selles, et ma kuulan tõesti väga-väga laias spektris muusikat. Ühelt poolt naudin midagi esteetilistel põhjustel, teisalt paeluvad mind ka asjad, mida tavaliselt ei kuula, kuid mis pääsevad mõjule teatud keskkonnas või on huvitavad nähtustena.

Ma ei tea, kas selle üle, mida kuulad on kellelgi põhjust piinlikust tunda.

Guilty pleasure’i eelduseks on justkui see, et midagi on millesti parem või halvem ja selline lähenemine on minu jaoks arusaamatu.

Lõpuks on oluline, et selle kõige taga on inimesed ja loeb see, et nad teevad oma asja pühendumuse ja siirusega. Mind üldiselt ei huvita reprodutseerimine ja muusikaline toode kui asi iseeneses. Aga mul on perioode, kus kuulan läbi hästi suurel hulgal muusikat. Eelkõige siis, kui mind hakkab huvitama mõni suund, millega varem eriti kokku puutunud pole ja püüan laiemast pildist aru saada ning õppida eristama omale sümpaatseid kvaliteete.

Räägime „Muundujast“. Mulle jäi ühest nüüdiskirjanduse loengust meelde Eesti küla kuvandi mõte. Küla on kirjanduse ja kultuuri kaudu vormunud justkui selliseks pisut süngeks, hirmsaks ja müstiliseks paigaks. Kui ma teie plaati kuulasin, siis mulle tuli see kohati meelde. Kas siin on mingi seos või kust selline ärev ja pisut sünge alatoon selle plaadi helipilti tekkis?

Maarja Nuut ja Ruum

Sa pole esimene inimene, kes seda ütleb. Ma ei arva, et see plaat ärev on. Mulle tundub, et ta on väga vaheldusrikas. Ükski lugu ei sarnane teisele: mingi ühine joon seal on, kuid kui ma võrdlen “Muundujat” oma varasema salvestatud materjaliga, siis isiklikus plaanis olen olulise sammu võrra lähemale jõudnud helipildile, mida juba pikalt ette olen kujutanud. See pilt on intensiivselt mitmekesine ja varjunditerohke. Niivõrd palju kui seal on natuke ärevat, jõulist materjali, leiab albumilt ka helgema näoga lugusid.

Jah, täiesti nõus, kuid kui me räägime näiteks plaadi värskest, teisest singlist „Haned kadunud“, siis selle allhoovus on küll ärev. Lugu vangistab totaalselt ja kuulaja on sellest justkui heas mõttes häiritud. Kuidas see sündis?

See ongi natukene hirmus lugu ja liiga palju selle kohta seletusi jagada ei saa. Tegu on väga vana lauluga, kus on palju peidetud kihte ja mängus erinevaid jõude. Üks mu lemmikraamatuid on Pu Songlingi „Libarebased ja kooljad“ ja millegipärast meenutab laul justkui üht jutukest sealt. Mulle tundub, et meile mõlemale Hendrikuga meeldib mängida pingega, selleks on erinevaid viise ja emotsionaalsed varjundid, mis ei paku kohest lahendust, sobivad selleks suurepäraselt.

Mida sa „Muundujal“ edasi tahad anda?

Me ei loonud plaati mingi konkreetse eesmärgiga. Jälgime praegu põnevusega kuhu ja kelleni see jõuab. Eile ma kohtasin inimest peale Budapesti kontserti, kes on mind jälginud alates ajast, mil salvestasin oma esimese sooloplaadi 2013. aastal ja ta on siiani vastu pidanud. See mõjus väga liigutavalt. Kindlasti leidub mõningaid varasemaid kuulajaid, kes seda albumit avastades ehk natukene ehmuvad, kuid kõik me muutume ajas ja looming on ju selle peegeldus. Ma saan teha ainult seda, millesse siiralt usun ja mida tunnen hetkel vajalikuna väljendada ning loodan, et jätkub avatud meelega kaasatulijaid.

Väljakutse võib olla teiste loodud kuvandi murdmine, ikka üritatakse sind kuidagi lahterdada ja need sildid pannakse üldiselt külge viivisega. Sealjuures võib tekkida üsna koomilisi olukordi – täna just lugesin ühest Tšehhis ilmunud arvustusest, et Hendrik on pärimusmuusik. Ma umbes kujutan ette, kuidas see ahel võis olla, et ta nüüd folgiartisti tiitli sai… ja siis teises kohas olen mina see techno-viiuldaja, mida iganes see siis tähendama peaks.

Mis sulle muusika juures endale kõige tähtsam on?

Muusika on minu enda häälestusaparaat. Olen üsna funktsionaalne kuulaja ja valin loo tihtipeale eesmärgiga kutsuda esile mingi emotsioon või seisund – nt vajan süvenemist, meelelahutust või soovin end kuidagi välja elada. Mulle meeldib kihilisus ja saladused, siis on mida avastada.

Kas sul on ka olnud mõni geograafiline paik, millest oled just muusikaliselt palju saanud?

Mõjutustele on keeruline näppu peale panna, sest mängus on alati mitmed tegurid ja nende koosmõju. Mind tohutult mõjutas pool aastat New Dehlis, kus õppisin Hindustani klassikalist muusikat. Olin tegelikult alati tahtnud Indiasse minna ja mu ema mäletab mind lapsepõlves raagasid kuulamas, mitte just väga tavapärane repertuaar.

New Dehlis Saskia Rao de-Haasi käe all õppisin ma päriselt kuulama, keskenduma ja muutus paljuski viis, kuidas muusikale lähenema hakkasin. Ma sain sealt väga palju kaasa, kuid ei kasuta kunagi otseseid muusikalisi võtteid, sest Hindustani muusikaline traditsioon pole mulle lihtsalt omane. Ehk siis New Dehlisse läksin ma õppima uut stiili ja instrumenti, kuid tagasi tulin n-ö tingimatu armastusega heli vastu.

Teine helikultuuriline ruum, mis mind on alati paelunud puudutab Lähis-Ida ja Põhja-Aafrikat. Seal on salapära ja kütkestavat intensiivsust. Ma pole tegelikult Lähis-Ida piirkonnas eriti reisinud, aga sealsed maastikud on mind alati kummitanud, eriti kõrb. Möödunud kevadel sain elu ühe suurima elamuse keset Palestiina kõrbe ei-kellegi-maad, kus andsin ka väga ekstreemsetes tingimustes kontserdi.

Maarja Nuudi ja Ruumi esimest ühist loomingusulamit saab oma silma ja kõrvaga kogeda 4/10 Tartu Uues Teatris ning 5/10 Tallinnas klubis HALL. Muudel tuurikuupäevadel ja tegemistel saab silma peal hoida SIIN. Loe esitluskontsertide kohta ka oktoobri Helifiltrist.

***

Edasi ankeet

Iga usutluse lõpus saab intervjueeritav Edasi ankeedi, kus palun vastata 5-le küsimusele.

1. Esimene ja viimane helikandja mille ostsid?

Esimene võis olla Björk’i kassett ‘Telegram’ ja olin siis ehk 13-14 aastane. Viimane ost värskelt ilmunud Klara Lewise ja Simon Fisher Turneri album “Care”.

2. Lugu, mis on sinu jaoks aegumatu?

Arvo Pärt – “Spiegel im Spiegel”

3. Sinu lemmik paik maailmas?

Oma kallima lähedal!

4. Kui saaksid ajas rännata, mis aega ja kuhu reisiksid?

Kui saaksin ajas rännata, siis lapsepõlve egüptoloogiavaimustuse mälestuseks ehk vaaraoaegsesse Egiptusesse.

5. Hetk elus, mil muusika on üleliigne?

Vaikus.

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel on õppinud 3 aastat muusikaajakirjandust Huddersfieldi ülikoolis Inglismaal. Ta on teinud kaastööd Eesti Ekspressile, Sirbile ja peab isiklikku muusikablogi Saundeskeips. Edasis käib Johanna Maria mööda nii tuntuid ja värskeid kui ka varjatud ja ununenud heliradu; jagab ja lahkab huvitavaid filmide ja sarjade elamusi ning püüab valgust heita erinevate kultuurinähtuste allikatele, allhoovustele ja mõjudele. Loe artikleid (18)