Jätkan siis oma väikest book rescue ehk raamatupääste missiooni. Erkki Sivoneni tõlgitud “Walden” on päriselt kultuurne väljaanne.
Hiljaaegu jäi ühe rahvaraamatukogu ukse taga, väljasaadetute kastis näppu raamat, mis on tegelikult lausa bibliofiilne haruldus, igasugu Raamatukoides ja muudes vanaraamatuärides saadaval, kui üldse, siis ainult päris raha eest, mitte kahekümne ega viiekümne sendiga, mis muidu kasutatud raamatu normhinnaks on. See hinnaline haruldus oli nimelt “Walden”. Täie tiitliga: Henry David Thoreau, “Walden ehk elu metsas”. Tõlkinud Erkki Sivonen (värsid Märt Väljataga), välja andnud Hortus Litterarum kaugel 1994. aastal.
Üheksakümnendatest räägitakse tihti põlguse või piinlikkusega. Oli selles ajas muidugi koledust ja metsikust, aga eks olnud see ka viimane tõsimeeli idealistlik ajajärk siinmail? Ametnikud ei osanud veel rääkida pehmetest väärustest ja ei kuritegevus ega ideaalid olnud ka veel pehmeks mugandunud. 1991. aastal asutatud Hortus Litterarumi kirjastus on üks nende kõvade ideaalide monument. Raamatute väljaandmise lõpetas ta muide täpselt aastal 2000, on sihtasutusena endiselt olemas, kuid tegeleb siis võib-olla ka pehmema, vähem materiaalse kultuuritööga. Millegi mitte nii riskantsega kui seda on kõvakaaneliste rikkalikult kommenteeritud klassikateoste kirjastamine.
Kuid tollal, üheksakümnendate alguses, usuti veel kaunis laialdaselt ideed, et vahepealne mahajäämus tuleb tasa teha ja eesti keeles välja anda kõik need maailmaklassika kuldteosed, mida seni ideoloogilistel või muudel põhjustel trükkida pole jõutud. Saagem ikkagi eurooplasteks, maailmakodanikeks jne. See viimane ideaal on ju muide tõesti teostunud – omal moel, aga kindlasti mitte niivõrd kirjanduslikul. Euroopa ja maailma enda tuuled hakkasid puhuma hoopis teisest suunast. Või mis siin Euroopast ja maailmast rääkida. Ma ei saa sellestki aru, mida mõeldakse selle jutuga eesti kultuuri tähtsusest, kui tänimaani pole olemas isegi “Tõe ja õiguse” kommenteeritud, algtekstile tagasi viidavat väljaannet, vaid heal juhul trükitakse uuesti ei tea mis omaaegseid redaktsioone, ilma mingi kommentaaripojatagi! Jutt eesti kultuuri tähtsusest on lihtsalt üks tühi jutt, mille ajamises nende kolmekümne aastaga on küll kõrgem tase saavutatud. Ja kindlasti jätkub veel arenguruumi!
Kuid Erkki Sivoneni tõlgitud “Walden” on päriselt kultuurne väljaanne. Kommentaarid on küll vaevalt kõik originaalsed, aga ei peagi olema, sest “Waldeni” ilmumisest (1854) möödunud aastakümnete jooksul on see mahult väike teos ingliskeelses (ja mitte ainult ingliskeelses!) kultuuriruumis viimse sõnani läbi ja veel ülegi kommenteerida jõutud. Muuseas, vaatasin järele, raamat jõudis ilmuda siiski ka Nõukogude Liidus, 1962. aastal, Teaduste Akadeemia väljaandel ja vaid 13 000 eksemplaris, mis tegi temast tollal kohe harulduse. Nüüdsel ajal on teda vene keeles muidugi korduvalt taas välja antud, viimati alles läinud aastal.
Raamatukene ise on õieti lihtne.
Thoreaul (tema isa poolt vanaisa oli prantsuse, ema poolt šoti sisserändaja Ameerikas) sai alevielust ja oma ajastu seltskondlikest konventsioonidest villand ja ta läks “metsa” elama. Siin peavad tingimata olema jutumärgid, sest muidu võib inimene endale ei tea mida ette kujutada ja eks lugejate põlvkonnad olegi kujutanud. Too mets oli tollal küll veel täiesti mets oma punaoravatest, laanepüüdest ja öökullidest metsaelanikega, kuid asus Concordi alevist (Massachusetts) ja Thoreau sünnikodust vaevalt miili kaugusel, teispool äsja valminud raudteed. Maatükk Waldeni järve kaldal kuulus Thoreau sõbrale, mentorile ja aitajale Ralph Waldo Emersonile, ning nii tohtiski Thoreau sinna oma kätega endale onni ehitada. Onn sai 13 ruutmeetrit suur ja selle materjal võttis Thoreau, nii palju kui sai, koha pealt, ning mida ei saanud, selle (nagu akna, ahju) tõi alevist: pruugitud kraam, mille ta ostis sentide eest. “Waldeni” ühed huvitavamad tükid ongi Thoreau “ettevõtte” finantsaruanded: veerandsendi täpsusega on ta kirja pannud, kui palju läks maksma onniehitus, kui palju kulu ja tulu tõi endaga maapidamine. Thoreau eksperiment – sest seda see oli – kätkes endas nimelt ka võimalikult suurt autarkiat ehk isemajandamist ja nii haris ta üles ka paar aakrit raiesmikku (naabrist farmeri hobuabiga siiski) ja kasvatas seal ube, kartulit, maisi. Osa saagist müüs maha ja ettevõtmine jäi isegi napilt plussi. Üldiselt peab Thoreau farmereid siiski rumalateks ahnepätsudeks, kes rühmavad vaid selleks, et oma kasumit suurendada, kuigi võiksid läbi tulla ka palju vähemaga – ja palju vähema tööga! Milleks pidada ja sööta hobuseid, kui hädavajaliku töö võiks ära teha ka kätejõul?
Seda antisotsiaalset (ja muidugi antikapitalistlikku!) isetoimetuleku evangeeliumit kuulutab Thoreau ka oma metsanaabritele. Sest teine mõjuv kiht “Waldenis”, peale iseenda eluolu kirjelduse, ongi autori kohtumised tõeliste metsaelanike, nii loomade-lindude kui ka inimestega, eriti muidugi viimastega. Tõesti evangeelseks tegelaseks tõuseb prantsuse kanadalasest noor metsaraidur, absoluutselt ja täiesti lihtne ning pretensioonitu, tugev ja hakkaja noormees, kellel alati on hea tuju ja rõõmus meel. Sealjuures on ta isegi kirjaoskaja ja koguni kahes keeles! See helge sell on ilmne vastand ennast väga tõsiselt võtvale, enam või vähem haritud, jäigalt ja rumalalt piibliusklikule ning sealjuures orjapidamist pooldavale Põhja-Ameerika paremale seltskonnale, kelle juurest Thoreau metsa minnes ära on jooksnudki.
Muuseas on kirjanik oma ideaalide eest ka vangis istunud: keeldudes maksmast mõnedollarilist peamaksu, põhjendusel, et on ebamoraalne toetada orjapidamist. Tõsi, vangis saab ta olla vaid ööpäeva või nii, siis maksavad sõbrad maksu tema eest ära ja lunastavad ta välja. Sellest minivangistusest on ta ometi saanud raamatusse ühe haarava ja humoorika peatüki. Kirjanikule pole palju vaja. Asja olemuse tabab ta ära – peab tabama! – lennult, muidu ei jõuaks lühikese inimelu jooksul mingit arvestatavat kogemust korjata, millele ehitada üks looming – mis ka lugejatele midagi annaks.
Tegelikult kestab ju vaid viivu ka Thoreau metsaelu: onnis elab ta “kaks aastat, kaks kuud ja kaks päeva”. Ja muidugi ei tõesta see midagi, eriti mitte Thoreau filosoofilisi teooriaid, mis tõtt-öelda on tänaseks raamatu kõige igavam ja loetamatum osa. Kirjamees katsub küll ka vaest iiri asunikku John Fieldi oma usku pöörata: milleks müüa oma tööjõudu odavalt farmeritele vaid selleks, et juua teed ja viskit? Field ei pöördu. Ja kas saakski? Erinevalt Thoreaust, kes kunagi ei abiellunud, on tal naine ja paar lastki, kes iga päev süüa tahavad. Lisaks veel muidugi kehakatteid ja lisaks veel ka midagi ilusat ja head… Tõepoolest, tarbimisühiskonnal on kasvuruumi seni, kuni kuskil leidub veel üks John Field oma naise ja lastega. Ühesõnaga, kuni leidub vaeseid, kes vaatavad igatsedes “üles” parema elu poole. Vaesed on tarbimise (ja muidugi selleks vajaliku tootmise) igavene mootor. Vähemalt Jeesus teadis, et igavene: “Vaeseid on ju teie juures alati…” (Jh 12:8) Teatud mõttes me oleme muidugi kõik need vaesed, rikkad kaasa arvatud.
Niisiis ei ole Thoreau “eksperimendi” tulemused praktilises ja ideoloogilises mõttes just liiga veenvad ja isegi veidi naljakas on mõelda, kui väga need on suutnud innustada maailmaparandajaid Tolstoist Gandhini ning moodsa aja keskkonnaaktivistideni välja. Kuigi tegelikult olid Thoreau (1816–1862) suuruse esimesed tõelised mõistjad ikkagi naised: tema kaasaegsed naiskirjanikud George Sand ja Emily Dickinson.
Suuruse, jah, siiski ja ometi. Isegi kui tema metsaelu ja isetoimetuleku eksperiment ei ole oma tulemustelt kõige veenvam, veenab tema puhul miski muu. See miski muu on kogemuse tõelisus.
Ta paneb käed külge. Ta proovib oma naha peal oma ideid. Ehitab ise seda maailma, on valmis vaeva nägema ja kannatama, ning näebki vaeva, ei räägi ainult.
Kahtlased on kirjanikud, kes vaid räägivad.
Ilmumisajal oli “Walden” laia lugejaskonna jaoks kahtlemata liiga uudne, pealegi ei saanud keegi aru, ega ole kirjandusteadlased tänapäevani suutnud ära määrata, mis žanri selle teose võiks lahterdada. Romaan, pamflett, essee, reisikiri (ilma reisita), autobiograafia? Kõik need ja lõpuks ei ükski. Autori eluajal (ta suri kaunis noorelt tuberkuloosi, olles rikkunud oma kopse grafiiditolmuga perekonna pliiatsivabrikus töötades) jõuti ära müüa vaid esimene tiraaž, kaks tuhat eksemplari. Kuulsaks sai raamat alles XX sajandil.
Waldeni järv aga, mille kaldale (oh inimlikku lihtsameelsust!) on “taas” üles ehitatud “Thoreau onn”, jääb nüüd koos Concordi linnaga Suur-Bostoni linnastusse, kus elab ligi viis miljonit inimest. Mets ja järv on pisike looduskaitseala keset Põhja-Ameerika lõputut heaolu-äärelinna ja seda külastab igal aastal umbes kuussada tuhat puhkajat, nende seas kindlasti ka hulk neid, kes tulevad Thoreau jälgedes otsima autentset kogemust, nagu nüüd öeldakse. Muidugi on see veelgi lootusetum ettevõtmine kui otsida Jeesuse-kogemust Jeruusalemmast või Buddha-kogemust Indiast. Aga samas: inimese fantaasia on võimas mootor ja kirjanikud on vahel selle mootori käivitajad. Küllap tabab seal tolle võltsi onni lävel, hoolimata lähedase highway ja äärelinnarongide undamisest, mõndagi palverändurit ilmutus: ta mõistab äkki oma teed.
