Koolis töötatud neljakümne aasta jooksul on mul olnud õnn töötada paljude õpilastega, kel on tõsised kirjutamis- ja lugemisraskused. Kui ma ütlen, et see on olnud õnn, siis see ei ole iroonia ega meelita ma siin kedagi: nende laste hulgas on tõesti olnud palju päikeselisi lapsi, rõõmsameelseid ja andekaid. Sellepärast ongi hirmus kahju sellest, et pikapeale kipub rõõmu jääma üha vähemaks ja juba põhikooli lõpus ei ole sellest tihti jälgegi alles.
See ongi düsgraafia (kirjutamisvaegus) ja düsleksia (lugemisvaegus) kõige suurem oht: nad tekitavad nii palju muret ja meelehärmi, mille varju ja arendamata jäävad anded, mida loodus on nendele inimestele heldelt jaganud.