Jarmo Virmavirta: lemminguajakirjandus levib - kasu lõikavad populistlikud konservatiivid

Soome president Mauno Koivisto võrdles 1984. aastal ajakirjanikke näriliste seltsi kuuluvate lemmingutega. Muidugi ei olnud ta esimene poliitik, kellel oli tekkinud vimm ajakirjanike suhtes, kuigi ta püüdis oma ütlustes riske vältida. Selle tagajärg oli tavapärane – mitmetähenduslikud lood. Samas jäi mõnikord midagi häirima, sest ajakirjanikel tekkis võimalus tõlgendada.

Koivisto iseloomustus ajakirjanike kohta oli siiski hea ja on asjakohane ka tänapäeval. Sarnaselt lemmingutega liiguvad ka ajakirjanikud endiselt karjakaupa. Kui keegi leiab saagi, tormab kogu jõuk saali sellest osa saama. Rebitakse maitsvaid tükke, millest saab hea pealkirja. Kui muu ei aita, heidetakse isegi tõde kõrvale. See on endiselt ajakirjanduse ülemaailmne kindel seisukoht, mis pigem süveneb kui muutub mõõdukamaks. Otsustajadki soovivad kõlavaid pealkirju ja olla ise seal ära nimetatud. See ei ole muidugi ainus mõtteviis, teistsugust suhtumist leidub ka Soomes, või siis eelkõige Soomes. Kuid suured pealkirjad tõmbavad kogu tähelepanu endale, sinna ei ole midagi parata.

Koivisto avaldas oma arvamust Soome vanima siiani ilmuva lehe Åbo Underrättelser intervjuus. See avaldati lehe 160. tegevusaasta juubelinumbris. ÅU on endiselt elus tänu Soome rootsikeelse elanikkonnarühma eneseteadvusele ja sõltumatusele. Mitmed muud ajalehed on jäänud ajale jalgu.

Soome ajalehenduse mootor on tugev piirkondlik ajakirjandus

Paberlehtede muutumine siiski jätkub, kuigi vähemalt vanem põlvkond soovib saada oma uudised justnimelt paberlehest. Vahetevahel leiab keegi, et kümne aasta pärast on paberlehtede lool lõpp. Lood pressi lõplikust surmast on siiski olnud ülepaisutatud, kuigi paberlehed teevadki ruumi digilehtedele. Soome suurimat ajalehte Helsingin Sanomat levitatakse praegu üle 200 000 tiraažiga paberversioonina. Digitaalset Hesarit ostetakse ligikaudu sama palju. Kakskümmend aastat tagasi oli paberlehe tiraaž üksi sama suur kui praegu paberil ja digil kokku. Minu vana leht Turun Sanomat, TS trükib praegu umbes 70 000 paberlehte. Minu peatoimetajaks olemise ajal oli tiraaž enam-vähem kaks korda nii palju. See on üsna suur muutus. Kuigi reklaamibaas on püsinud üsna heal tasemel, tuleb trükiarvu vähenemisel reklaamipinda müüa senisest odavamalt.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Soome ajalehed on olnud üllatavalt elujõulised. Loomulikult on lehti ka välja surnud, sh kogu arvukas erakondlik ajakirjandus on hõrenenud mõne üksiku leheni ja needki ilmuvad eelkõige digitaalses vormis. Tugev piirkondlik ajakirjandus on aga Soome ajalehenduse mootor.

Pealegi ei ole kõik olnud tingitud tehnika arengust. Turus ilmus kuni 60ndate aastate lõpuni kommunistide leht nimega Uusi Päivä (eesti keeles Uus Päev). See leidis oma otsa parteisisese tüli tõttu. Kui leht läks stalinistide kätte, lõpetasid mõõdukamad tellimise. Lehest jäi järele ainult üks lause “Viel Uusi Päivä kaiken muuttaa voi” (eesti keeles “Veel Üks Päev võib kõike muuta”). Ei võinud, sest selleks ei olnud suuteline isegi kommunism. Nüüd peetakse kommunismi matuseid suurejooneliste pidustustega Berliini müüri ääres. Tegelik kangelane Mihhail Gorbatšov siiski puudub. Kas sellega näidatakse lääne jõudu?

Soome maakondlik ja kohalik ajakirjandus on põhiosas alles. Kuigi trükiarvud on kukkunud, püsib olukord ühinemiste ja ülevõtmiste abil kontrolli all. Maakondlikke lehti ilmub üle kogu riigi. Eestis on neist tuntuimad võib-olla Turun Sanomat ja Oulu leht Kaleva. Muuseas, erinevalt enamikust muudest lehtedest on Kaleva digileht vabalt loetav. Kaleva kohta on põhjust meenutada ka lehele kuuluvat laia Eesti kunsti kogu. See on praegu küll arhiivis.

Maakonnalehti loetakse innukalt ja nendesse usutakse levitamisalal.

See tuleneb lehetoimetuste traditsioonist. Nendes tegutsetakse peaasjalikult hea ajakirjandustava kohaselt. Nad püüavad hästi kajastada kõiki oma piirkonna uudiseid ja olulisimaid üleriigilisi teemasid. Nende arutelufoorumid on samuti mõõdukalt seisukohta väljendav lugemine.

Ajakirjanduse seisukohalt on suurim kaotus olnud Uusi Suomi, mis ilmus paberil viimast korda 1991. aasta lõpus. Püüdsin peatoimetajana veel anda usku tagasitulekusse, kuigi mul endalgi sellesse usku polnud. US oli vana leht ja ennekõike üleriigiline leht. Üleriigilisus muutis lehe tegemise kalliks, üleriigiline levitamine maksis liiga palju. Leht langes koos 1990ndate aastate majanduslangusesega, kuigi järgmine tiraaž oleks olnud üle 100 000. US-i surm tähendas ajakirjanduslikult ennekõike seda, et HS kaotas konkurendi. See oli Soome ajakirjanduse jaoks suur kaotus. Helsingin Sanomate toimetamisviis ja toimetajate sõltumatus hakkas rohkem esile tõusma. Hakati mõtlema, et keskne roll on toimetusel, mitte lugejaskonnal. See avaldab mõju muudele lehtedele ja laseb eriti õhtulehtedel minna oma teed.

Lemminguajakirjandus elab ja tunneb end hästi ka mujal sfäärides

Lemminguajakirjandus on tähendanud ka seda, et lehtede pealkirjadesse püütakse jõuda mujalgi kui toimetustes.

See on uus nähtus, sest varem püüdsid uudisteallikad vältida enda sattumist avalikkuse ette. Soomes on just praegu aruteluteemaks paar juhtumit, mida on põhjust mainida. Esimene on kristlik-demokraatliku erakonna parlamendifraktsiooni esinaise Päivi Räsäneni 15 aasta tagune artikkel, kus ta hindab kristluse ja homoseksuaalsuse suhet. Tema järeldus oli täiesti tavaline kirikuinimese järeldus. Homoseksuaalsus ja eriti homoabielud on kiriku õpetuste vastased.

Kirjutis põhjustas omal ajal kuriteoteate. Politsei leidis siiski, ei kuritegu ei ole põhjust kahtlustada. Kirjutis oli tavapärane sõnavabaduse kasutamine. Nüüd 15 aastat hiljem on asepeaprokurör hakanud uuesti asja uurima. Äkki ta siiski ikka rikkus seadust. Ilmselt on seda nüüd lihtne hinnata, kui palju aega on möödas. Ja vähemalt õnnestus sellest tekitada laialdane arutelu. Ametnik võib nagu lemmingudki olla rahul sellegi vähesega. Kuid ennekõike mõjutab see Soome “populistliku” põlissoomlaste erakonna toetust. See kasvab alati, kui asepeaprokurör saab oma nime lehte. Kuritegu, milles kahtlustatakse, on etnilistel alustel toimuv ässitamine. Kumb on kitsarinnaline, Räsänen või prokurör Raija Toiviainen, võib igaüks hinnata.

Põlissoomlased on nüüd selgelt Soome suurim erakond. Peaministri erakond Sotsiaaldemokraadid on pudenenud neljandale kohale. Teisel kohal on opositsiooniline Koonderakond ja kolmandal valitsuserakond Rohelised.

Põlissoomlasi toetavad need, kes usaldavad Soome traditsioonilist koostööpoliitikat, konsensust rohkem kui liberaalset euroopalikkust.

Seepärast kasvatavad isegi kliimapoliitika uudised põlissoomlaste toetust: ega maailma kliimat ole võimalik väikese Soome tegevusega päästa. Nii kaua kui põlissoomlased on opositsioonis, kasvatab iga liberaalsele euroopalikkusele viitav uudis nende toetust.

Teine värske juhtum on parlamendi aseombudsmani avaldus, mille kohaselt koolide jõulupeod kirikus rikuvad võrdõiguslikkust käsitlevat seadusandlust. Neid ei tohiks korraldada, sest kõik ei ole luterlased. Jõulupeod tuleks korraldada eelkõige kooliklassides ja õppesündmustena. Kiriku liikmete lapsed ei tohiks minna kirikusse veetma jõulupidu, kui kirikusse mittekuulujad peaksid kuulama jutlustamist. Kuigi soomlastest kuulub kirikusse nüüdseks vaid 70% (1970. aastal oli neid 90%), on kiriklikud jõulupeod siiski tugev soome traditsioon. Seda halvem aseombudsmani vaatepunktist. Traditsioonide kaotamine on ju lemminguideoloogiale omane. Nüüd on lemmingukarjaga liitunud ka ametnikud. See on uus areng.

Sotsiaalmeedias on ainest tugevaks konfliktiks, kui õigusasutuste kampaania edeneb, kirjutas asja kohta laiahaardeline ajaloolane Risto Volanen. Tema uurimistööd Soome iseseisvumise kohta räägivad traditsiooni ulatuslikust kontrollimisest. Volanen iseloomustab “ametnike kampaaniat”, öeldes, et selle ajalugu on mõjutanud 70ndate aastate marksism. Soovitan näiteks tema raamatuid “Suomen synty ja kuohuva Eurooppa” (Soome sünd ja keev Euroopa) ja “Nuori Suomi sodan ja rauhan Euroopassa 1918–1922″ (Noor Soome sõja ja rahu Euroopas 1918–1922).

Ajakirjanduse väljakutsed

Traditsiooniline meedia ja ajakirjandus on kahtlemata silmitsi suurenevate väljakutsetega. Võtaksin need kokku nelja olulisima punktiga.

1. Uus tehnoloogia

Üleminek paberlehelt digiväljaandele muudab alates ajakavadest kogu toimetamisprotsessi. See tähendab veelgi lühemat toimetamisaega. Toimetamistööd teinud inimesed teavad, mida see tähendab: väidete rõhutamist faktide arvel.

2. Nn sotsiaalmeedia tõus mõjutajate sekka esitab heale toimetamistavale väljakutse

Sotsiaalmeedia ei järgi hea toimetamistava kriteeriumeid. Olgu see kui hullumeelne tahes, kuid see mõjutab paberlehe toimetamisviisi. See paneb mõtlema, et korralik lugu peab pealkirja saamiseks sisaldama mingit sensatsiooni.

3. Kui traditsioonilise ajakirjanduse ideaal oli lugude absoluutne tõepärasus ja veidi konservatiivne realism, on uue ajakirjanduse ideaal liberalistlik euroopalikkus

Mida iganes see ka tähendab, esitab see väljakutse traditsioonidele toetuvale ajakirjandusele ja ühiskonnale. Vastukaaluks ei piisa, et liberalistlik utoopia on ajanud Euroopa lõhestatud olekusse. Varsti võime öelda, et sotsialistidel ei olegi vaja õnnestuda, sest liberaalid teevad järgmise revolutsiooni nende eest ära.

4. Praktilistest küsimustest on kõige olulisem liberalistliku muudatuse tegemise vahend keel

Eesti suutis tõrjuda vene keele väljakutsed eriti targasti – kuid kuidas suudab ta vastu seista inglise keele ülemvõimule? Kui Helsingis avati uus, Soome suurim kaubanduskeskus, oli selle nimi Tripla ja selle seest leidus food market‘eid ja muid ingliskeelseid ahvatlusi. Küsimus ei ole selles, et Brexiti haardes vingerdav Suurbritannia oleks selle asja taga. Ei, hoopis sealt paistab välja brutaalse kapitalismi viis kujundada endale sobivat maailma. Selle vahend on nüüd inglise keel nii kaua, kui see on kasulik. Kunstist on see juba teinud hulgimüügiobjekti ja sealgi on ajakirjandus olnud aldis teenija. Kel on tõhusaim viis lahutada inimesed nende traditsioonidest, isegi jõuludest. Uskumatu lugu, kuid üsna tõsi.

Soomes saab igaüks lugeda suure trendi mõjusid välja erakondade toetusnumbritest. Põlissoomlased on jäänud peaaegu ainsaks valikuvõimaluseks nende jaoks, kes hindavad rahvapärandit. Nüüd on nad suurim erakond ja nende toetus kasvab samas tempos liberaalse suuna tugevnemisega. Vanad erakonnad – Sotsiaaldemokraadid, Koonderakond ja Keskerakond – on langustrendis. Ainult valitsemisvastutus saaks Põlissoomlased peatada, kuid sinna nad vähemalt enne valimisi ei lähe. Tagajärjed hirmutavad.

Mul on olnud hea vaatekoht Eesti ajakirjanduse arengu jälgimiseks juba alates 1980ndate aastate keskpaigast. Tol ajal tutvusin lehega Edasi ja selle tõeliselt andeka juhtkonnaga. Mart Kadastik, Aimar Jugaste ja Vahur Kalmre juhtisid juba siis lehte uue ajastu suunas. Sellele kaasaaitamiseks loodi projekt, milles Edasile tutvustati Soome ajalehtede tegemisi viisi.

Edasi-Postimees oli asjadega kursis ja vajalik rahastus tuli algallikatelt. Algaastatel hoolitses rahastamise eest väliseestlane Jansen. Kui see otsa sai, otsiti raha maailmast. Soomest seda siiski ei leitud, vaid hoopis Norrast. Schibstedi juhtimisel liiguti kümmekonna aasta võrra edasi. Siis saabus jälle uus aeg ja Kadastiku juhtimisel võeti nüüd juba meediakontserniks paisunud väljaandja majandus eestlaste kätte. See on ilus ajalugu, kuid kahjuks näib see olevat sattunud rahvusliku probleemi objektiks. Tunnen ära selle mõjud, sest kadedus ja kopsupõletik on ka olnud Soome rahvushaigused. Kopsupõletik enam siiski ei ole, sest tänu haridusele ja rahvusvahelistele sidemetele on rahvatervis tõusnud uuele tasemele. Kadeduse jaoks ei ole veel rohtu leitud.

Soomes on ka ütlus, et “kateus vie kalan vedestä” (eesti keeles “viha võtab vilja väljalt, kadedus kalad merest”; taustaks uskumus, mille kohaselt kalad hävivad või vili lakkab kasvamast, kui kalavete või viljamaa pärast tülitsetakse). Kas sellest tasuks õppust võtta ka ajakirjanduspõllul? Toimetamistöös on see omanike jaoks suur väljakutse. Nad peaksid püsima toimetamisalasest otsustamisest eemal. Tean omast kogemusest, mida see tähendab.