Soome president Mauno Koivisto võrdles 1984. aastal ajakirjanikke näriliste seltsi kuuluvate lemmingutega. Muidugi ei olnud ta esimene poliitik, kellel oli tekkinud vimm ajakirjanike suhtes, kuigi ta püüdis oma ütlustes riske vältida. Selle tagajärg oli tavapärane – mitmetähenduslikud lood. Samas jäi mõnikord midagi häirima, sest ajakirjanikel tekkis võimalus tõlgendada.
Koivisto iseloomustus ajakirjanike kohta oli siiski hea ja on asjakohane ka tänapäeval. Sarnaselt lemmingutega liiguvad ka ajakirjanikud endiselt karjakaupa. Kui keegi leiab saagi, tormab kogu jõuk saali sellest osa saama. Rebitakse maitsvaid tükke, millest saab hea pealkirja. Kui muu ei aita, heidetakse isegi tõde kõrvale. See on endiselt ajakirjanduse ülemaailmne kindel seisukoht, mis pigem süveneb kui muutub mõõdukamaks. Otsustajadki soovivad kõlavaid pealkirju ja olla ise seal ära nimetatud. See ei ole muidugi ainus mõtteviis, teistsugust suhtumist leidub ka Soomes, või siis eelkõige Soomes. Kuid suured pealkirjad tõmbavad kogu tähelepanu endale, sinna ei ole midagi parata.
Jarmo Virmavirta
Jarmo Virmavirta on professor. Oma kolumnides kommenteerib ta Soome ja Euroopa poliitikat. Ta on töötanud Yleisradio uudiste ning ajalehtede Turun Sanomat ja Uusi Suomi peatoimetajana, olnud pikka aega Soome välispoliitika instituudi juhatuse ja välissoomlaste ühenduse Suomi-Seura esimees ning tegutsenud ka Postimehe kolumnistina 2002–2012. Loe artikleid (12)
