Sel aastal osalesin Põhjamaade suurimal juhtimiskonverentsil juba kaheksandat korda. Eriliseks tegi seekordse osaluse fakt, et võtsin sinna kaasa oma 19-aastase poja, kes otsustas peale gümnaasiumi lõpetamist ja veel enne Saksamaale juuraõpinguteks ülikooli minekut heita pilgu peale, mida siis ärieliit ja suured juhid seal Nordic Business Forumil räägivad ja teevad. Ning peaasjalikult just sellele, mis on see, millest mina, tema ema, juba aastaid vadistanud olin. Tuleb tunnistada, et 19-aastane aitab näha asju hoopis teise pilguga ning see, millest olin varasemalt üdini vaimustunud, saab uue tähenduse.

Igal juhul nägi noorem generatsioon hoopis teisi aspekte nii esinejate ettekannetes kui ka selles, mis kogu ettevõtmist ümbritses. Kui tahate erinevat perspektiivi, siis soovitan soojalt: kutsuge koolitustele, konverentsile ja miks mitte ka kliendikohtumistele kaasa oma nooremad või täiesti teistmoodi mõtlevad kolleegid ja nad avavad teie silmad hoopis uute kohtade peal.

Kõige rohkem andis mulle mõtlemisainet oma poja tagasiside praegusele juhtimiskultuurile: “Mõtle, kui kõik need 7600 juhti, kes saalis istuvad, läheksid kunagi kooli õpetajaks, kasvõi lühiajaliselt, ning õpetaksid meile midagi konkreetset, kasulikku, mingi oskuse või teadmise – vaat see oleks alles panus! Ja siis vaataksime meie, noored, juhte ka teise pilguga.” Aga et see jutt liiga “ema ja poja mõtisklusteks” ei kujuneks, teen lühikokkuvõtte sellest, mis mind liigutas või mida seekord õppisin.

Tundmatu Põhjamaa ja tuntud esinejad

Esiteks oli ehk pisut üllatav ja samas ka mõistetav, et pea 2/3 esinejatest alustas oma esitlust mõttega, et “siia lennates briifiti mind, kuhu ma sattusin ja mis riik see Soome on”. See oli ühelt poolt meeldiv teadmine, et inimesed, kes sellist suursugust asja korraldavad, võtavad vaevaks oma riiki esitleda. Kuid samas pani see ka mõtlema, et meid ikka ei tunta maailmas. Nii Põhjamaad kui ka Balti riigid on väga tundmatud. Nii palju kui me ka ei tahaks, siis ikkagi jääme me paljudele tundmatuteks. Ja seda enam on hea, kui sellist konverentsi korraldatakse, siis ikkagi tilk tilga haaval ja samm-sammult saab ka see piirkond kaardile.

Seekordse konverentsi peateemaks oli KASV (GROWTH) ja seda mitmes aspektis: nii äri kasvamine kui ka iseenda kasvamine ning arendamine. Mis siis jutuks oli?

Costas Markides

Costas Markidese (London Business Schooli professor) sõnum: “innovatsioon ei ole asi iseenesest ja küsimus, mida suurte korporatsioonide juhtkondades esitatakse – kuidas saaksime olla veel innovaatilisemad?”  on üks rumalamaid, mida esitada saab.

Nõustun selle mõttega täielikult ning olen ka ise veendunud, et kui inimesed on protsesse teinud 15 või 20 aastat ühtemoodi, siis ei ole võimalik ühel päeval hakata nõudma nendelt samadelt inimestelt “olla innovaatiline” ja teha totaalselt teistmoodi. Lisaks tegi ta puust ja punaseks, mis vahe on püsival innovatsioonil ja totaalsel muutusel. Kui üks on väikeste sammudega protsesside ja tegevuste täiustamine, siis teine on uute tegevuste tegemine uutmoodi – ehk siis “sustaining innovation” versus “distruptive innovation”.

Parag Khanna

Parag Khanna esitlust võib pidada geograafiatunniks uues valguses. Nimelt näitas ta meile Aasiat ja seal tegutsevaid riike hoopis teises valguses. Kui oleme harjunud Aasiaks pidama ennekõike Hiinat ja siis veidi Jaapanit, siis tema tõi kaardile India, Indoneesia saarestiku, endised Nõukogude Liidu vabariigid, kes kõik on täna kasvamas ja oma mõjuvõimu maailmas kinnistamas. Euraasia on mõiste, mis on mõnevõrra unarusse vajunud, kuid tänapäeval ei saa seda enam ignoreerida.

Mitmed esinejad võtsid teemana üles “eksperimenteerimise” kui innovatsiooni lahutamatu osa.

Kui tahetakse saavutada midagi uut, siis tuleb teha uusi asja.

Ja mitte üks või kaks, vaid sadu ja isegi tuhandeid kordi, et see õige idee välja peilida.

Alexander Osterwalder

Alexander Osterwalder (Business Canvase mudeli autor ja looja) rääkis sellest, et 90% ideedest põrub, aga kuna “võitjaid ideid” ei ole võimalik valida, siis tuleb kõik läbi teha, et veenduda, mis on elujõuline ja mis mitte. Küsimus on pigem, kas tänased korporatsioonid on valmis testima, õppima ja katsetama, et seda üht ja ainust suurt ideed kätte saada.

Anssi Rantanen

Väga hea katse viis kohapeal läbi selle aasta speaker’s contest’i võitja Anssi Rantanen, kes tegi 5 minuti jooksul otse laval ettevõttele kodulehe ja sotsiaalmeedia-platvormi. See näitas, et paljud ärimudelid on muutuses ja täna ei vajata paljudes asjades enam näiteks reklaamiagentuuride või meediaagentuuride abi – inimesed saavad sellega ise hakkama. See paneb löögi alla mitmedki ärimudelid, kuna oskused ja võimekus muutub väga kiiresti. Täna on internetis sadu platvorme, mis aitavad sul oma äri defineerida, vormistada ja müüa.

Innovatsiooni toetavast ärikultuurist räägiti üldse palju. Seda kas on ettevõttes (nagu näiteks Amazonis) või siis mitte (nagu Kodakis). Toodi välja, et innovaatilisel ärikultuuril on ka võimekus asju ise ära teha, mitte lihtsalt suurelt mõelda. Näiteks toodi Jeff Bezose kiri aktsionäridele, kus ta püstitas küsimuse, kuidas hoida eksperimenteerimisele ja avastamisele avatud ärikultuuri 400 000 töötajaga ettevõttes.

Vastus on lihtne. Selle eelduseks on:

• kultuur ja võimekus asju ära teha;
• juhtimine, mis mõistab ja toetab innovatsiooni (veel kord, see ei ole asi iseenesest);
• organisatsiooni struktuur ja rollid, mis soodustavad innovatsiooni teket;
• juhtide leidlikkus ja julgustav käitumine katsetamiseks;
• maailma tasemel innovatsioonipraktika;
• vigadest õppimise baas – innovatsioon ja ebaõnnestumine käivad käsikäes; kuidas hoida lippu kõrgel, kui asjad ei õnnestu esimesel korral.

Kõiges selles on peamine roll liidritel ja juhtimisel.

Sara Blakely

Ja siis tuli lavale Sara Blakely – trimmiva naistepesu firma SPANX asutaja ja omanik, kes nägi peale 16-tunnist lendu välja, nagu oleks ta tulnud otse moefotode pildistamiselt, seljas punane kleit ja nägu veatult meigitud.

Ameerikas teatakse, et äri tehakse kenade inimestega ja see, kuidas sa välja näed, ei ole mitte vähetähtis. Muidugi, kui ta ütles, et kasvatab miljardilise äri (mis sai alguse 5000 dollarist) kõrvalt nelja alla 10-aastast last, tõstis see teda Põhjamaade juhtide silmis veelgi – mitte et ta seda tõstmist vajas, ent see mõjus võimsalt.

Pea kümme aastat faksiaparaate müünud müügikonsultandi kohta oli tal päris mitu head nõuannet, mis müügis töötavad ja millele ma ise iga kell alla kirjutan. Esimene õppetund: messiboksis klienti oodata on mõttetu. Kui tahad, et keegi sinu toodet ostaks, tuleb umbes 30-sekundilise telefonikõne jooksul anda edasi, mis probleemi sinu toode lahendab. Tema tegi seda. Helistades Ameerika prestiižseima kaubamajadeketi Neiman Marcus ostujuhile ning teatades, et tema toode (trimmiv pesu) muudab seda, kuidas inimesed riietuvad, ning see omakorda aitab kasvatada käivet ulmelistes mahtudes. Ta ei eksinud – selline kõne andis talle 15 minutit audientsi.

Aga sellega müük ei piirdu. Ilmekalt andis ta edasi, kuidas ta käis isiklikult pea igas poes oma tootepakke seadmas nii, et kliendid nende otsa “komistaksid”. Mitte vähem oluline pole ka pakend – vaata oma konkurente ja ole nendest parem. Kui kõik pesufirmad müüsid tooteid beežides plassides toonides karpides, siis Spanx on punases karbis, kus ilutseb peal illustratsioon – seda polnud keegi varem teinud – innovatsioon!

Tema soovitus: mõtle välja toode või teenus, mis muudab miljonite elu, ja sa oled mäel. Ja ära keskendu raha teenimisele, see tuleb ise.

Carla Harris

Investeerimispankur ja gospelilaulja Carla Harris ei jätnud kedagi külmaks. Üle 30-aastane Wall Streetil töötamise pagas annab just seda, mida sellisel juhtimiskonverentsil jagada.

Kaheksa asja, milleta ükski juht ei saa tänapäeval hakkama: 1) autentsus; 2) usaldus; 3) selgus; 4) uute liidrite kasvatamine; 5) mitmekesisus; 6) innovatsioon; 7) kaasamine; 8) juhi enda hääl!

Donald Miller

Donald Miller rääkis lugude jutustamise mõjust ja jõust. Hea juht oskab lugusid rääkida. Aga lood peavad olema teatud struktuuriga, nagu filmis. Seal peab olema peategelane, kindlasti mõni lahendamist vajav probleem. Peategelasel on vaja giidi, juhendajat, abimeest, kes teda õiges suunas juhib. Peategelasel peab olema plaan, mida ellu viia.

Siis on vaja teatud hulka tegevust ehk seda, mida tehakse plaani elluviimiseks. Lõpuks on heas loos nii edu kui ka ebaedu omal kohal. Peategelase motiiv peab selgeks saama kolme minutiga ehk juhtidel on oluline roll luua selgust ja lihtsustada ka keerulisi asju. Tuleb arvestada, et ükskõik kui palju sa ette ei võta  – sind mäletatakse vaid ÜHE tehtud asja järgi. Nii elus kui ka filmis!

George Clooney

George Clooney – seda intervjuud laval ootasin ma väga. Ja mitte ainu mina. Aplausist oli selge, et see on konverentsi üks kõrghetki. Maailma tipp meie kandis.

George rääkis oma lugu. Ausalt, avatult, rahulikult, huumorit kasutades. Nauditav on, kui maailma tipp räägib nii sellest, kui ta 15 aastat otsis oma rolli, elatades ennast kuus 50 dollariga, kui ka sellest, kui ta ühel õhtusöögil kinkis oma 15 lähimale sõbrale igaühele spordikotis 1 miljon dollarit. Kui sa tead ja mäletad, kust sa tuled, teeb see sind alandlikuks, tänulikus, sümpaatseks ja inimlikuks. Mitte kõik ei saa ennast samastada miljonite jagamise võimalusega sõpradele. Küll aga saab endalt küsida, kas oled võtja või andja ning millal üks ja millal teine.

Brené Brown

Alandlikkusest ja haavatavusest rääkis ka Brené Brown. “Kui seda ei saa mõõta, siis seda pole olemas.” Inimlikud tunded – häbi, seostatus, side, hirm, väärtusetus – tunded, mis võivad üles kerkida meis endis või meie meeskonnas. Selleks, et me suudaksime suhteid luua, tuleb olla täielikult avatud ja haavatav. Me kõik võitleme tunnetega, kas me oleme ikka piisavad, kas me teeme piisavalt. Kuidas elada ja olla kogu südamega elu, asja juures. Juhid tihtipeale “peksavad” ennast liialt ning elavad süümepiinades. Me ju saame sellest aru, aga miks me ikka oma tegelikke tundeid summutame. Ei ole olemas perfektsust ja see on okei. Kuidas jõuda sinna, et tunnustada ennast sellisena nagu me oleme. See aga ei tähenda, et kasvamine ja areng peaks peatuma. Vaata lisaks: TED Talk. 

Järgmisel aastal jälle!

Allikas: Artikkel on varem avaldatud Eesti Mentorite Koja veebilehel.