Meie kinoekraanidele on jõudnud film kinoteatrivaatajast Alissijast. “Aasta täis draamat”. Filmi pealkiri on igatahes ülitabav, sest lisaks eriilmelisele Eesti teatrite esitatud draamahetkedele pakub film rohkesti inimlikku draamat, mis peategelast, kutselist teatrivaatajat ja -arvustajat Alissijat värvika tööaasta jooksul tabab.
Valgast pärit neiu, kes varasemas elus vaid korra või kaks on teatris käinud – ja sedagi lasteaiaeas – nõustub Kinoteatriga sõlmima kaelamurdvalt keeruka ja töömahuka lepingu vaadata ära ja vormistada kirjalikeks arvamuslugudeks kõik Eestis ühe aasta jooksul esietenduvad lavastused – mida on üle kahesaja – ja filmitegijad on siis kogu seda aastapikkust protsessi jälginud. Vaadata aastas ära 224 etendust on juba väga raske ja ülikurnav töö, kuid kirjutada neist igaühest veel arvamuslugu… mina sellise asjaga igatahes hakkama ei saaks ja sama arvas kindlalt ka Hendrik Kalmet, kui temalt küsisin.
Muidugi on filmis olulisel kohal Alissija tormiliselt arenev suhe teatriga, kuid tema inimliku draama mõõtmed ulatuvad veel hoopis kaugemale ja sügavamale. Film räägib küll kindlasti Eesti teatrist, ent inimesest ehk rohkemgi. Kuigi mulle läheb Eesti teater muidugi korda ja olen alati tundnud huvi tõsiasja üle, et see meie rahva hulgas nii populaarne ja hinnatud kultuurivorm on, oli filmi huvitavam, põnevam osa siiski selle noore inimese maailma avastamine ja talle kaasa elamine. Seda enam, et maailm avanes vaatajale teatrisuhte kaudu.
“Aasta täis draamat” on julge ettevõtmine – täispikk dokfilm piletiraha eest suurtel ekraanidel. Ja mitte lihtsalt täispikk, vaid ikka väga pikk – film kestab ligi kaks tundi. Julgus tasub ennast ära, minul vähemalt ei hakanud kordagi igav ega kadunud huvi. Kuid iseenesest on huvitav, missuguse loomulikkusega ilmub kinolevisse mängufilmide kõrval aina enam dokumentaale. Veel kümne aasta eest olnuks mõne kodumaise dokfilmi ilmumine kinolevisse väga tähelepanuväärne sündmus.
Millest võiks rääkida meie kasvanud soov ja valmisolek vaadata ekraniseeritud tõsielu?
Tõsiasi, et tõsielu – muidugi tublisti manipuleeritud ja standardiseeritud toote vormistatud kujul – on pakkunud meile ju televisioon üha kasvavas mahus, lisab küsimusele dokumentaalist kinoekraanil lisaküsimärgi. Küsimärke ei vähenda ka traditsioonilise televisiooni langustrend nooremate vaatajate hulgas.
Omamoodi on ka Alissija lugu teletõsielu ülesehitusega: tavaline inimene rebitakse mugavustsoonist välja ja seatakse silmitsi eksperimendiks tituleeritud üliebaloomuliku katsumusega lisatingimusel, et kõik temaga toimuv salvestatakse, intiimsematel hetkedel tema enese käe läbi, ja selle kõige käigus näeb vaataja – nagu teletõsielulugudeski – rohkesti olukorrale vastavaid äärmustesse ulatuvaid emotsioone. Sellise pilguga vaadates on “Aasta täis draamat” vahva ninanips teledraamadele, sest neis esinevate meeste, naiste, remonditud vannitubade, suurte rahasummade või muu sellise jahtimise asemel pakutakse siin vaatajale lugu tüdrukust, kes otsib teatrikunstist ülevust ja seda ka leiab; vaataja jälgib põnevusega kaasa elades, kas üks või teine teatrisündmus tüdrukut kõnetab või ei ja missuguseks kujuneb tema suhe teatriga loo lõpuks.
Kuid ikkagi, millest meie suurenenud huvi dokfilmide vastu suurel ekraanil?
Äkki näitab see, et elu on huvitav, et elu pakub meile põnevust, kaasaelamist ja kaasamõtlemist. Kui nii, siis oleks see ju ometi hea uudis. Me näeme ja tajume elu muutumas, inimest muutumas, võib-olla on muutumas koguni kogu inimolu ja ehk on selles põhjus, miks oleme valmis dokfilme vaatama.
Vähe sellest, tõsielu puudutust ootab publik ka mängufilmidelt, mille puhul on täna sageli üheks olulisemaks müügiargumendiks, et film “põhineb tõestisündinud lool”.
Ehk on tänase vaataja huvitõus elu enese vastu midagi sarnast, nagu möödunud sajandi neljakümnendate lõpul itaalia filmikunstis tekkinud suundumus, mida nimetati neorealismiks. Toonaste autorite Robert Rossellini, Vittorio De Sica ja teiste mängufilme iseloomustati väljendiga slices of life (viilud elust ehk eluviilud). Kuid mängufilmilood olid varem olnud suuresti fiktsioonid, mille ülesanne elust unustust pakkuda – ehk nagu Alfred Hitchcock kunagi tol ajal end neorealistidega võrdles oma filme pigem tordiviiludeks (slices of cake) nimetas.
Täna me paistame taas filmidest otsivat tõsielu ja mitte selle unustust.
Huvi tõsielu vastu ulatub koguni superkangelaste filmideni. Hea näide on kasvõi “Jokker”, mis rääkis pigem realistlikust tegelikkusest, millest superkangelane välja kasvab. See võis ehk lojaalseid frantsiisitarbijaid pahandada, kuid filmile osaks saanud publikumenu lubab oletada paljude seesuguste vaatajate huvi, kes ehk muidu nõudlike fännidena sõrmega koomiksijärge ei aja. Pigem rääkis Jokkeri lugu meile meie tänasest tõsielust ehk täpsemalt sellest, kust tulevad need teiste ja iseenda kallal vägivallatsevad hullud äärmuslased. Ja filmi antud vastus on häiriv: me ise kasvatame neid, loome neid ühiskonnana ja häiriv on selle juures, et me teeme seda samm-sammult, paratamatult parimate kavatsustega ja kooskõlas käibelolevate moraalinormidega. Ehk teisisõnu on häiriv, et me neid ise loome, kuigi ei tee seejuures midagi valesti. Seegi viitab tõsielule, milles täna inimolu muutumises on, ja meil tuleb mingeid vastavaid ümberhindamisi ette võtta. Missuguseid? Sellele me veel otsime vastuseid, muuhulgas ka filmidest.
Muidugi toob “Jokker” meelde Martin Scorsese “Taksojuhi” Robert De Niroga, kuid Jokkeri loo lõpuks on edasisi perspektiive tõotavad tumedad toonid Taksojuhi omaga võrreldes hoopis mastaapsemad.
Muide, Jokkeri lugu, tema saatus, mida kujundavad ümbritsevate moraalsed dilemmad, on hoopis hämmastavalt sarnane Tammsaare loodud Põrgupõhja Jürka omaga. Mõlemil on parimad, õilsad kavatsused, mõlemad on teatava puudega lihtsameelsuse suunas, mõlemad lõpetavad üldsuse survel väga vägivaldselt, ilma et see üldsus selles lõpus enda süüd näeks või mõistaks ja – last but not least – mõlemad on superkangelased.
Alissija juurde tagasi tulles on ehk temagi lugu superkangelase kujunemise lugu, sest teatraalid on meil Eestis ju üsna erilises superstaatuses. Nali naljaks, aga teater on meil tõesti ehk kõige laiemalt armastatud kunstivorm. Teatril on suur rahvalikkuse potentsiaal, teatriõhtu võib vaatajaile pakkuda rõõmu üheskoos mängule kaasa elamisest ja seda me näeme ka filmis, kuid samas näeme ka läbi Alissija silmade pretensioonikaid ja ambitsioonikaid kõrgkunstipüüdlusi ning ka teatri ühiskondlikku eristaatust.
Kinoteatri eksperimentaatorid lubavad võtta Alissija oma perre ja tõepoolest ei tutvusta oma katseisikule pelgalt etendusi, mida publiku ja arvustaja rollis vaadata, vaid kogu kohalikku skeenet ehk lavade taga ja ümber toimuvat elu. Näeme Alissijat nii auhinnagalal kui suvespartakiaadil teatrieluga tutvust tegemas ning ka kogu skeene on meeleldi valmis Alissijaga tutvuma. Dramaatilise tööaasta jooksul see suhe aina süveneb.
Ega tüdruk, kel on esoteerikahuviga massöörist isa, karaokel Zemfirat laulev ema ja kotis Nietzsche “Antikristus”, ongi tõenäoliselt keskmisest kõrgema kultuurihuviga. Alissija põnev ja iseseisev mõttemaailm, mida filmitegijad tundliku käega ka edasi annavad, ei kaota õnneks oma iseseisvust kogu selle pöörase aasta jooksul tormiliselt kujuneva teatrisuhte protsessis. Kuigi ma ei nõustu nii mõnegi seisukohaga, mida ta oma nähtud teatriõhtuid kajastavates kirjutistes esitab, räägib ta neis päris palju sellist, mida kriitikud ei räägi, kuid võiks. Ja mis peamine – tal õnnestub tänapäeval nii kõrgelt hinnatud siiruse kõrval ka aus olla ja see tegi ta eriti sümpaatseks.
Kuigi Alissija ise ütleb end tahtvat luua lavastusi, mille vaatamistele järgneksid arutelud, siis mina tahaks uskuda, et kunagi suudab ta luua lavastusi, mis kõnetavad ja mõjuvad aruteludetagi.
