Rein Pakk: hääled ja vastuhääled

Valijal võib olla kiusatus vastu hääletada, et seniseid võimulolijaid karistada, kuid vähegi pikemas perspektiivis karistame ikkagi iseennast.

Mõned aastad tagasi tõin Vanemuises lavale Daniel Glattaueri romaani dramatiseeringu, meilikirjavahetusel põhineva romantilise melodraama “Hea põhjatuule vastu”. Tegemist on kirgliku armastuslooga mehe ja naise vahel, kes teineteist kunagi teisiti kui meilitsi kohanud pole, ent mees kohtub siiski nii öelda live’is naise sõbrannaga, trotsist, et naine sõbrannaga kohtumist mehele kangesti soovitanud on. Mõni aeg pärast kohtumist kirjutab mees enda ja sõbranna (Mia) kohta naisele (Emmi) nii: “Hea küll, Emmi, Mia ja mina… me küll ei armunud teineteisesse, aga me magasime teineteisega. … Meile piisas sellest, et tegime seda teile meelega. … Me olime teie peale tõeliselt pahased! … Jah, see funktsioneeris ühe öö, teist enam mitte. Pikemat aega saab ainult “teineteisega” magada, mitte kellegi ühise kolmanda vastu.” 

See tsitaat meenus mulle tänavu kevadel, kui kõigil meil, valimisõiguslikel kodanikel oli võimalus lühikese aja vältel kaks korda valimas käia – siis kohalikel ja Euroopa valimistel. Meenus, sest tundus kõnekas. 

Ka valimine on üsna intiimne tegevus. Sa oled seal boksis üksi ja saad teha iseseisva valiku. Vabalt. Nii vabalt, kui on võimalik oma valikutes olla ühiskonnas, mis juba ammu müüb meile pesupulbrit ja poliitilisi vaateid sama meetodiga. 

Selle valimisvabaduse üle on tabavalt arutlenud USA staar-demokraat Michael Moore. Valimisboks on ainus koht, kus saab teha iseseisva valiku, kus sind ei jälgi kaamerad, arutles Moore Trumpi presidendiks valimise kontekstis. Ta arvas, et üks võimalik, tema oletusel paljusid valijaid selles iseseisvas üksinduses tabanud mõte, õigemini isegi tunne, mis Trumpi kasuks otsustamiseni viis, oli umbes niisugune: mis oleks, kui valiks jonni pärast; valiks lihtsalt minnalaskmismeeleolu mõnu pärast, justnagu mõtled Niagara joa kohal seistes, et mis oleks, kui siit alla kihutada, mis tunne oleks? Jah, valiks mitte sellepärast, et ma ei saa aru, mis võib järgneda, vaid just sellepärast, et saan; valiks sellepärast, et ma võin.

Nimetatud tsitaat “kellegi kolmanda vastu magamisest” meenus just seetõttu, et sama lugu on minu meelest kellegi vastu hääletamisega valimistel.

See pole jätkusuutlik. Isegi lühemas perspektiivis mitte, pikemast rääkimata. Nagu kolmanda vastu magamisega – “ühe öö, teist enam mitte” – funktsioneerib ka kellegi vastu valimine ühe korra, teist enam mitte.

Jah, ma tean, et välistamismeetod võib olla väga produktiivne ja ratsionaalne, teadustegevuses näiteks. See võib olla nii ka ühiskonnaelus, me ei näe seda ju mitte ainult valijate puhul, vaid ka erakondade omavahelistes suhetes. Suur osa programmidest, tihti oluliselt üle poole erakonna programmist koosneb teistele vastandumisest. Ja seda võib näha igal tiival, nii paremal, vasakul kui ka keskel, see paistab olevat üldinimlik praktika, et mõistame ühiskonda võitlusväljana. Jah, see ta ongi, aga kui kõigi ühiskonda edasiviivate jõudude mõtetest, jutust ja identiteedist üle poole on tegevuse asemel vastutegevus, siis meenutab see söögilauatäit lapsi, kes kuulutavad ühisesse söögilauda sattudes enese tutvustuseks ja kehtestamiseks kõlava häälega, mida kõike nad ei söö. 

Nõnda, nagu luuakse ja kommunikeeritakse poliitikamaastikul programme suuresti vastandumisele tuginedes, nii luuakse ka ühendusi ja liite.  

Jah, valijal on õigus ka valimata jätta ja juhul, kui pole kedagi valida, kui pole enda silmis ühiskonnale positiivset või konstruktiivset programmi valida, siis vastu hääletamise asemel valimata jätmist ma endale soovitakski. 

Kellegi vastu hääletamine, selline eitava hoiaku võtmine röövib pealegi kodanikult initsiatiivi ja usu, et ta elul ja tegevusel võiks olla mingitki mõju ühiskonnale ehk lihtsalt öeldes ümbritsevate kodanike ja iseenda käekäigule.

See paistabki olevat miski, mida vastuhääletaja endale kinnitab: minu valikust ei sõltu siin nii kui nii enam midagi. Ega selline tunne ju iseenesest ei teki, sel peavad olema põhjused ja kindlasti on need tekkinud sellestsamast ühiskonnaelust, valija eelnevatest valikutest. Selles mõttes ei saa ju valijat milleski süüdistada, aga ei pea ka õigustama, sest lõpuks tuleb ikkagi meil kõigil enestel eitusest jaatusesse jõuda, sest see kõik sünnib või jääb sündimata tolles üksildases kabiinivabaduses.

Vastuhääletamise kui eitusega kaasneb lisaks tihti viha, põlgus ja muud emotsioonid, millel on kalduvus jõudsalt, ent märkamatult paisuda, pimestada ja eskaleeruda ja lõpuks on neil oht kasvada füüsilisse vormi. 

Jah, valijal võib olla kiusatus vastu hääletada, et seniseid võimulolijaid karistada, kuid vähegi pikemas perspektiivis karistame ikkagi iseennast. 

Ma mõistan, et mu jutt võib kõlada justkui üleskutse kategooriliselt jaatavale ellusuhtumisele, sellisele, nagu viljeles Jim Carrey mängitud tegelane filmis “Yes Man” (2008), mille eestikeelne pealkiri oli “Kõigele jah!”. See on küll iseenesest suurepärane ja vaimukas film, aga mina mõtlen tõesti lihtsalt eitamise ja jaatamise vahekorra muutmisele. 

Ma ei kutsu üles üleüldisele positiivsele mõtlemisele, mis eelistaks põhimõtteliselt ja iga hinna eest pooltäis klaasi pooltühjale. Me kõik teame, et klaasis on täpselt nii palju vett, nagu seal on. Ma lihtsalt soovitan valida seda täis poolt, ennekõike iseenese hüvanguks, et teada, mida sa valid ja mitte ainult pelgalt seda, mida sa valimata jätad.  

Mulle tundub, et vastuhääl on nagu pärishääle kaja.

Kuigi, eks igaüks otsusta ise.

***

Hüüdja hääl kõrbes?

Toeta tegusat ja positiivset mõtteviisi ja hakka Edasi püsitellijaks 5€/kuus. Püsitellimus aitab meil luua kvaliteetset sisu püsivalt. 

Edasi missioon on luua toetavat keskkonda ja panna tahtma olla parem. Selle ambitsiooni parema ja tervema Eesti nimel võtab kujundlikult kokku kirjanik Mihkel Muti poolt ajakirjas Looming kirjutatu: “Kes poleks kuulnud väljendit “hüüdja hääl kõrbes”? Selle traditsiooniline tõlgendus on teada. Aga seda võib võtta ju hoopis teises võtmes. Mõelda vaid, isegi kõrbes on keegi, isegi sealt kajab üks hääl! Tähendab, kõik pole veel kadunud. See hääl võib kasvada valjemaks ja nakatada teisigi.”

Rein Pakk

Rein Pakk

Rein Pakk on näitleja ja lavastaja. Loe artikleid (20)