Sven Sakkov: Lennarti konverents

Kollaž: Rein Pakk ja Rainer Sarnet

Lennart Meri Konverents (LMK) on Euroopa parim julgeolekukonverents põhjapool BayerischeHof Hotelli Münchenis. Olgu, me võime selle väite üle vaielda, kuid kindlasti on see Põhjala-Balti ruumis parim rahvusvaheline julgeolekukonverents. 

„Rääkides kordad sa seda, mida tead. Kuulates see-eest võid õppida miskit uut“. Dalai Laama

Miks üldse korraldatakse konverentse? Mis veider eluviis see konverents säherdune on? Lihtne vastus on –  korraldatakse selleks, et inimesi mõtlema panna. Anda võimalust, aega ja partnereid aruteluks, vaidlusteks, dialektikaks. Mõneti on see vaba ühiskonna instrument – riik või mõni muu autoriteetne ja autoritaarne instants ei tea tõde, selles suunas liigutakse aruteludes ja vaidlustes. Väikeriigid korraldavad julgeolekukonverentse muu hulgas selleks, et suured nende muredele tähelepanu pööraksid, mitte pelgalt riigid, vaid ka ajakirjandus, mõttekojad ja teised vaba maailma võrsed. Eesti on väike riik. Sofi Oksanen on öelnud, et kui sind ei teata, siis ei panda ka tähele kui kaod. Meie väikese rahvakillu ja kitsukese maariba jaoks on tuntus osa meie julgeolekuarhitektuurist. Tänasel päeval peab küll lisama, et ma pean silmas positiivset tuntust. 

Lennart Meri Konverents mai keskel oli järjekorras kolmeteistkümnes. Lennart oleks selle aasta märtsi lõpus saanud 90. Tema nimega on lennujaam (kauni sõnamänguna – Lennu jaam) ja tema auks on konverents. Ta oleks sellise konverentsi üle uhke, mitte seetõttu, et see ta nime kannab, vaid seetõttu, et see kannab ta vaimu. 

Konverentsi paljude traditsioonide hulka kuulub Lennart Meri loeng. Selle peab inimene, kes Lennartit hästi tundis, ta sõber ja teekaaslane. Käesoleva aasta loengu pidas kaitseminister Jüri Luik. Muuhulgas tunnistas ta, et keerulistes tööalastes olukordades küsib ta endalt, „mida oleks Lennart teinud?“ Eesti Vabariigi teine president on tõusnud Olümposele. 

Tõelised olümposlased on suuremeelsed ja lubavad enda kulul ka nalja visata. Selle aasta LMK meelelahutuslikku osa sisustasid muuhulgas Rein Paku ja Rainer Sarneti teravmeelsed ja –keelsed foto-kollaažid Lennarti seiklustest tänases päevas.  

Millest siis konverentsil räägitakse?

Venemaast, NATO-st, Atlandi-ülesest sidemest mis Euroopa ja Põhja-Ameerika julgeoleku ühtseks tervikuks sõlmib, Euroopa Liidust ja populismist, Hiina tõusust. Sel aastal ka kleptokraatiast ja rahapesust. Danske Panga tööstuslikes mõõtmetest rahapesuskandaal tõi selle päevakavva. Parem on ise enda tingimustel ja viisil oma jamadest kõnelda, selmet lasta seda kellelgi teisel tema viisil sulle ebamugavat teemat käsitleda. 

Kõik ei olnud nii nagu eelmisel või eelmistel  aastatel. Kui varemalt pärisid konverentsile tulnud Euroopa ja Ameerika ajakirjanikud intervjuudes Venemaa tegevuse ja NATO plaanide kohta, siis nüüd huvitasid neid mõnede Eesti poliitikute ütlused ja käemärgid. Nende artiklite lugejad ei saanud sel korral teada mitte Eesti huvidest NATO kohaloleku tugevdamise osas, vaid semiootilisi seletusi näppude asetuse kohta. Kurb on ja piinlik. 

Olen käinud konverentsidel, kus asukohariigi president ütleb avasõnad ja lahkub. Seejärel esineb peaminister ja lahkub. Ja nõnda toimivad üksteise järel veel välisminister, kaitseminister ja kohalik kaitseväe juhataja. Pool päeva meie lüheldasest elust on kadunud ja mille peale? Kuulad riigi ametlikku jutupunkti. Mida lõuna ja mida ida poole, seda selgemalt see stiil välja joonistub. Riik räägib konverentsi külalistele, need kuulavad. Riik ei kuula, ta lahkub järgmist konverentsi avama. 

LMK on eriline – väike, kompaktne, sõbalik ja  horisontaalne. Briti (aja)kirjanik Edward Lucas meenutab, et kord jäid nad tollal ametis oleva president Ilvesega ühele arutelule hiljaks. Kõik toolid olid hõivatud ja nõnda nad istusidki trepi ääre peal. Enamuses maailma riikides oleks see mõeldamatu, paljudes lastaks konverentsi korraldajad selle peale maha. Meil on teisiti. Näiteks modereeris President Kaljulaid eelmisel aastal ühte konverentsi paneelarutelu – hoidis arutelu ohjes, andis ja võttis sõna. Teisisõnu võimaldas ja soodustas diskussiooni, mitte ei lugenud ette kuidas on. See on meie horisontaalse ja egalitaarse demokraatia eripära. Konverentsi patroon ei patroniseeri, vaid osaleb. 

Olen linna peal kuulnud kerget nurinat, et LMK-le kutsutakse vaid ühemeelseid inimesi, samas info- ja mõtteruumis viibijaid. Samuti heidetakse ette, et Lõuna-Euroopa on alaesindatud. Vastan siis siin Edasi veergudel.

Sellel nurinal on kolm viga. Esiteks kutsume küll ka lõunast, kuid sealt ei kiputa suurt tulema. Teiseks oli näiteks sel aastal erakordselt esinduslik Saksamaa osalus, nii riigi kui mõttekodade poolelt. Paljudega neist me päris samas võtmes Venemaa osas näiteks ei mõtle. Samuti on traditsiooniliselt kohal väärikas valik Vene opositsiooniesindajad. 

Lõppeks ja kolmandaks ei ole ju selle konverentsi mõte, piltlikult öeldes, lameda maa pooldajatega vaielda, vaid arutleda, kuidas teadmis- ja teaduspõhiselt edasi minna.

LMK on see koht, kus (enamasti) samameelsete riikide diplomaadid, ajakirjanikud, kõrgemad sõjaväelased, ametnikud, mõttekodalased, teadlased omakeskis meile tarvilikku tulevikuteekonda kaardistada püüavad.

Olen käinud oma jao neil konverentsidel, kus Vene või Hiina ametlik esindaja pool tundi lihtsalt valetab, ikka stiilis kui rahumeelne ja rahvusvahelist õigust järgiv riik neil on. Selleks ei pea konverentsi korraldama, et seda kuulda, võib ka RT-d või Sputniku vaadata või lugeda, propagandalaksu saab ka nõnda ja  lihtsamalt kätte. Olen näinud sedagi, kuidas tunniajase paneelarutelu võttis tervikuna enda alla Vene ametliku esindaja sissejuhatav sõnavõtt, mis soovitatud kuue minuti asemel 60 minutit kestis. 60 vaevalist propagandaminutit tõlgi vahendusel. Küberjulgeolekus nimetatakse seda teenustõkestusründeks. 

LMK ei ole liiga suur. Kokku 500 inimest kahe ja poole päeva jooksul, pooled on külalised ja pooled Eestist. Osalejad voogavad sisse ja välja, nõnda et igal ajal on kohal pigem kolme ja neljasaja vahel. See on veel hoomatav hulk. Mõnel pool on tuhandeid. Kõik Eesti huvilised mitte kuidagi sinna ei mahu, neil soovitan konverentsi üle interneti jälgida. 

Julgelekukonverentse peetakse reeglina nädalavahetustel. Ikka selleks, et ministrid ja tippametnikud saaksid oma eraelu ja perega koos olemise arvelt võõraste linnade võõrastes hotellides rääkida, arutleda ja kuulata. Ja ka siis lõigatakse hommikune vaikelu kella kaheksaste hommikusöögiaruteludega läbi, ning välja saab sest juturattast alles tund enne keskööd. Kurnav. Nõnda oli see ka Lennarti ajal ja ta käis paljudel sellistel konverentsidel. On siiski üks aspekt, kus me Lennart Meri pärandit ignoreerime – konverents algab ja lõpeb kavandatud ajal. Me ei jää hiljaks. 

Ennist sai juba märgitud LMK roll Eesti strateegilise kommunikatsiooni vahendina. Siinkohal tunnustan peaminister Jüri Ratast, kes aitas kindlustada Riigikantselei rahalise toe selle aasta konverentsi läbiviimisesse.  Kui juba tänamiseks läks, siis sügav kummardus kaitse-ja välisministeeriumile, Alexelale, Swedbankile, Väino Kaldojale, Silberautole ning Milrem Robotics-ile. Ma lugesin üles Eestis baseeruvad või Eestiga tihedalt seotud toetajad. Eraldi tänu läheb meie uuringutealasele koostööpartnerile Eleringile. 

Lennart Meri Konverentsi korraldaja on sihtasutus Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus (RKK). RKK on kaitse-, välis- ja julgeolekuküsimustest rakendusuuringuid teostav mõttekoda. LMK korraldamises on see asjaolu määrav – see annab meile sügavuse, mille baasilt konverentsi sisuliselt kokku panna. 2018. aasta algusest on Eesti Välispoliitika Instituut RKK osa. Lisaks uuringutele korraldab RKK Eesti arvamusliidreid ja –kujundajaid kokku toovaid Kõrgemaid Riigikaitsekursuseid, annab välja kuulehte „Diplomaatia“ ning korraldab sügiseti toimuvat kaitsekonverentsi ABCD (Annual Baltic Conference on Defence – Balti kaitseküsimuste aastakonverents). Käesoleva aasta sügisel lisandub meie paketti ka riigikaitsekursuste vilistlastele mõeldud Riigikaitsekonverents. 

***

Hüüdja hääl kõrbes?

Toeta tegusat ja positiivset mõtteviisi ja hakka Edasi püsitellijaks 5€/kuus. Püsitellimus aitab meil luua kvaliteetset sisu püsivalt. 

Edasi missioon on luua toetavat keskkonda ja panna tahtma olla parem. Selle ambitsiooni parema ja tervema Eesti nimel võtab kujundlikult kokku kirjanik Mihkel Muti poolt ajakirjas Looming kirjutatu: “Kes poleks kuulnud väljendit “hüüdja hääl kõrbes”? Selle traditsiooniline tõlgendus on teada. Aga seda võib võtta ju hoopis teises võtmes. Mõelda vaid, isegi kõrbes on keegi, isegi sealt kajab üks hääl! Tähendab, kõik pole veel kadunud. See hääl võib kasvada valjemaks ja nakatada teisigi.”

Sven Sakkov

Sven Sakkov

Sven Sakkov on Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse direktor. Loe artikleid (1)