Rokkformaadist soulifiltrisse ja küpse marjana kohalikku räpiskeenesse – teineteise muusikat kirjeldavad Daniel Levi ja Manna.

Daniel Levi üllatas mind sel aastal kuidagi eriti mitu korda oma fantastilise falsetiga, aga eelkõige üldisemas muusikalises võtmes koostöös Sander Mölderiga. Üllatused mulle väga meeldivad. Eriti kui need on stiilipuhtad ja näitavad üht artisti ootamatus valguses. Olles harjunud Danieli muusikat kogema kitarri ja klassikalise rokkbändi formaadis, siis tema viimased lood puudutavad uuekooli souli, ja kuidas sellest üldse mööda hingata on võimalik, seda ma ei tea.

Manna üllatab mind samuti iga looga. Räpigrupeering 5Miinust on sotsiaalmeedias öelnud midagi sellises stiilis: “Lõpuks tuli Manna ja tegi teie eest asja ära.” Ehk et tõesti kauaoodatud trio – räpp, naine, kvaliteet. Nii on! Supervärske ja omapäraselt voolav flow, häbitult eneseteadlik olek ja väljendus, kehtestav maneer. Mahlane.

Daniel Levi Mannast: “Pahatihti proovitakse oma 3 minutit nii täis laduda kõigega, et tekib üleküllastatus, aga Manna doseerib”

“Õhupallid ja auto ja reket. Esimest korda nägin mannat vist Tomi (reket) Instagrami story’s, kui neil ühine lugu välja tuli. Ikka on põnev näha, kes kellega mida teeb. Vahel on nii, et pead ennast aastaid artistina tõestama, et keegi sind kuulaks või et kedagi kotiks, kui sa uut muusikat välja annad. Manna kiituseks on ta lühikese aja jooksul saanud aru kontseptsioonist, mis minul võttis aastaid – (DJ Khaled ütleks siinkohal “Major Key alert”) – Collaboration is Key. Tomi ma usaldan ja tänu temale ma kuulasin track‘i “Aegluubis” ja meeldis.

Produktsiooni kiidan ka, aga selle loo staar on Manna flow. Ta tämber on ka nii kümpi selles loos, et ma olin väga positiivselt üllatunud seda kuuldes. Ta hääles on palju sarnaseid jooni sellise 2 aasta taguse Billie Eilishiga (jah, ma olen megauhke, et kuulasin teda juba enne, kui ta maailma vallutas). Pean ausalt tunnistama, et tutvusin ülejäänud loominguga alles nüüd selle artikli raames, aga üks asi, mis ma praegu kuulates täheldasin ja tahaks välja tuua, on ajastus. Mulle meeldib, et ta ei kiirusta kuhugi. See on kuidagi nii värskendav. Pahatihti

proovitakse oma kolm minutit nii täis laduda kõigega, et tekib üleküllastus, aga Manna doseerib. Ta on nagu vanadekodus range õde, kes annab ravimeid õiges koguses õigel ajal,” kirjeldab Daniel Levi Manna olemust.

“Lugu on heliliselt minu jaoks nagu koridor, kus käid ja avad erinevaid uksi järjest ja igast uksest hüppab välja uus ja eelmisele täiesti vastanduv tegelane. Ta on küll tervik, aga ta on nii mõnnalt hakitud. Mul hakkasid kohe erinevad värvid silme eest jooksma iga uue osaga selles laulus. Lemmikkohad on need sosistatud refräänid, mis on rütmiliselt nagu hingeldamine ja see paneb kuidagi eriti teravalt kuulama,” maalib Daniel Levi visuaalse pildi Manna muusikast.

Manna Daniel Levist: “Ta on säilitanud oma niši ja seda on alati tore näha, kui artist ei kaota läbi aja enda karakterit”

“Daniel Levi on inimesena väga armas ja siiras, nii palju kui temaga kohtunud olen. Kahjuks olen temaga suhelnud ainult fänni-artisti tasemel ja mitte nagu artist artistiga, kuid kontakti üle miskit kurta pole. Minu arust on Danieli varasem muusika väga mõnus ja vibey, hea kuulata õhtuti. Ta on säilitanud oma niši ja seda on alati tore näha, kui artist ei kaota läbi aja enda karakterit,” iseloomustab Manna Daniel Levi.

“Tohutult mõnus lugu ja uhke tunne on öelda, et selle lõid eestlased. See annab mulle edasi tugevat istun-tumepruuni-sistustusega-elegantses-ruumis-ja-joon-viiekümnendates-paksude-meestega-konjakit vibe’i. See oleks hea filmimuusika. Kui mina selle kirjutanud oleks, oleks see lugu mulle väga oluline. See on nagu läbi valuseina kirjutatud duurides emotsionaalne lugu. Laivis teeks ma seda nt kooriga või orkestriga,” lisab Manna Danieli loole enda ideederohkeid mõõtmeid.

Vice versa on Edasi rubriik, kus artistid kirjeldavad vastastikku teineteise muusikat.