On huvitav täheldada, et öeldistest tuletatud nimisõnad “olemine” ja “saamine” asuvad eesti keelesüsteemis käänetena kõrvuti. Kakskümmend aastat (1889–1909) Tartu ülikoolis eesti keele lektorina tegutsenud ja, muide, ka enam kui kolmsada muusikateost loonud Karl August Hermann oli andnud 1884. aastal ilmunud esimeses eestikeelses normatiivses grammatikakäsitluses “Eesti keele Grammatik” neile käänetele – pean silmas translatiivi, terminatiivi ja essiivi – ilusad eestikeelsed vasted: saav, rajav ja olev.
Niisama tähelepanuväärne on, et saav ja rajav kääne eelnevad olevale (kellena-millena) käändele. Tõsi on, et olev kääne iseenesest veel ei ava kogu olemuslikku tausta, mida näiteks ilmekalt väljendavad vastused küsimusele “Kellena te töötate, esinete, käitute?” – kõik need toovad esile pigem milleltki olemuslikult aluselt (elukutsest, kutsumusest, väärtusplatvormilt) lähtuva soorituse. Eestlasena käitumine – kui seda deklareeritakse – vajab täpsustust, mida sel juhul eestlane olemine endast kujutab.
