Kui inimene on olnud 38 aastat halvatu, kõlab küsimus “Kas sa tahad terveks saada?” pilkena. Ei ole kena küsida nälgijalt, kas ta tahaks süüa saada, või uppujalt, kas ta tahaks kuivale maale pääseda. Ometi küsis Jeesus Bethesda tiigi ääres lamavalt halvatult just seda. Too aga hakkas rääkima mitte oma haigusest, vaid üksildusest. “Mul ei ole kedagi, kes mind aitaks.”
Ei ole midagi uut siin taeva all. Uuringud näitavad, et 40% Eesti leibkondadest on üheliikmelised. Teistpidi rehkendatuna tähendab see, et üksinda elab enam kui veerand elanikkonnast – iga neljas meie seast. Tõsi, üksindus ehk üksi elamine ja üksildus ei ole sünonüümid. Üksi oma majakeses elades ei pruugi inimene tunda end üksildasena. Ja vastupidi – üksildasena võib end tunda ka samas toas, sama laua ääres istudes.
Ka too halvatu seal tiigi ääres polnud üksinda, ent tundis end väga üksildasena. Seal valitses sõna otseses mõttes konkurents – mis ladina keeles algosadeks võetuna tähendab koos jooksmist või tormamist – ning vaid võitja sai auhinna. Usuti, et tolle tiigi vesi, mis harvadel hetkedel keerisena liikuma hakkas, mõjus tervendavalt, aga seda ainult esimesele vettejõudjale. Tõeline võidujooks elu ja tervise nimel, kus polnud auhinnalist teist või kolmandat kohta. The winner takes it all. Halvatu pole aga suurem asi tormaja.
Annika Laats
Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (60)
