Annika Laats: “Tõuse üles, võta oma madrats ja kõnni”

Jumala Sõnas on vägi, mis laseb maaslamajal tõusta ja kõndida. Nõnda loob Jumal uut.

Kui inimene on olnud 38 aastat halvatu, kõlab küsimus “Kas sa tahad terveks saada?” pilkena. Ei ole kena küsida nälgijalt, kas ta tahaks süüa saada, või uppujalt, kas ta tahaks kuivale maale pääseda. Ometi küsis Jeesus Bethesda tiigi ääres lamavalt halvatult just seda. Too aga hakkas rääkima mitte oma haigusest, vaid üksildusest. “Mul ei ole kedagi, kes mind aitaks.”

Ei ole midagi uut siin taeva all. Uuringud näitavad, et 40% Eesti leibkondadest on üheliikmelised. Teistpidi rehkendatuna tähendab see, et üksinda elab enam kui veerand elanikkonnast – iga neljas meie seast. Tõsi, üksindus ehk üksi elamine ja üksildus ei ole sünonüümid. Üksi oma majakeses elades ei pruugi inimene tunda end üksildasena. Ja vastupidi – üksildasena võib end tunda ka samas toas, sama laua ääres istudes.

Ka too halvatu seal tiigi ääres polnud üksinda, ent tundis end väga üksildasena. Seal valitses sõna otseses mõttes konkurents – mis ladina keeles algosadeks võetuna tähendab koos jooksmist või tormamist – ning vaid võitja sai auhinna. Usuti, et tolle tiigi vesi, mis harvadel hetkedel keerisena liikuma hakkas, mõjus tervendavalt, aga seda ainult esimesele vettejõudjale. Tõeline võidujooks elu ja tervise nimel, kus polnud auhinnalist teist või kolmandat kohta. The winner takes it all. Halvatu pole aga suurem asi tormaja.

Seda olukorda Jeruusalemma Bethesda tiigi ääres on mõned autorid võrrelnud lotovõidu ootamisega, ent mulle meenutab see rohkem meie sotsiaalsüsteemi. Loteriivõidu puhul on tegemist täiesti suvalise juhusega; ainus tingimus on, et loteriist tuleb osa võtta. Seal tiigi ääres, nagu ka meie sotsiaalsüsteemis, ei ole määrav juhuse roll. Sa pead olema üpris terve ja hakkaja, visa ja nutikas, et üles leida kõik need toetused, millele sul põhimõtteliselt on õigus, aga millest sa ei tea ja milleni sa oma abitusest, teadmatusest või väsimusest lihtsalt ei jõua. Halvatu ka ei jõudnud.

Ja siis tuleb keegi mees, kes seisatab just tema juures ja vaatab ainult teda. Halvatu ei tunne seda inimest. Too aga küsib: “Kas sa tahad terveks saada?”

Üldine ettekujutus on vist see, et ristiusk ning selle esindajaks olev kirik kipub igal sammul pakkuma vastuseid – ka siis, kui neid ei küsita. Kes vähegi Piiblit lugenud, see teab, et Jeesusel ei ole kombeks lehvitada selgete, must-valgelt kirjas olevate juhtnööridega. Ka ei tõtta Ta igal sammul õigeid lahendusi pakkuma. Pigem on Tema viis küsida inimeselt kummalisi, ootamatuid küsimusi ning rääkida lugusid. Ta austab ja arvestab inimese tahet. Kui me ei taha, siis Ta ei sunni. Ta ei trügi sinna, kus uks Ta ees suletud on. Ta ei aita vastu meie tahtmist. Piisab aga kõhklevalt irvakil uksest, meie usuvirvendusest, et Ta saaks tulla ja tegutseda.

Halvatu juurde astub Bethesda tiigi ääres mees, ja kuigi abivajavat rahvast on seal tiigi ümber murdu, näeb see inimene just teda.

Kas rahvamassi on üldse võimalik päriselt armastada? Ka sõnad inimkonna armastamisest kõlavad pigem tühja lobana. Kui me hakkame nägema pagulashordide asemel ühtainust inimest selles “hordis”, kui me õpime lähemalt tundma kasvõi üht teistsuguse seksuaalse sättumusega inimest, veedame kasvõi mõne päeva koos sügava puudega last hooldava ema või isaga, avanevad silmad ja süda aegamisi mõistmisele. Jumala kohta on mitmel pool Piiblis öeldud, et Ta näeb inimest. Vanast Testamendis on Teda lausa nõnda nimetatud – El Roi – Jumal, kes näeb. Üksilduses ja mahajäetuses, keset kõrbe ja tühjust näeb Ta inimest ja kuuleb teda. Teadmises, et ma olen päriselt nähtud, peitub suur trööst. Tema näeb mind, Tema kuuleb mind – igal mu eluhetkel, kõige masendavamal tunnil, kui ma ise enam mitte midagi peale ahastuse näha ei oska. Näeb ka siis, kui mulle tundub kõik hall ja mõttetu ning tulevikuta.

“Tõuse üles, võta oma kanderaam ja kõnni!” lausub Jeesus. Tõlkijad ja eksegeedid on arutanud, kas see oli ikka kanderaam või sinna kultuuriruumi rohkem sobiv punutud matt, mis peale aastakümnetepikkust kasutamist tarbetuks osutus. Tundub, et selle küsimuse võib kui teisejärgulise kõrvale jätta. Millest mööda ei saa, on Jeesuse sõnad ja halvatu tervenemine.

Vahel tervendab Jeesus puudutusega. Mõne pimeda teeb Ta jutustajate sõnul nägijaks üsna arhailisel kombel sülge mudaga segades ja silmadele määrides. Siin aga tegutseb Ta ehedal jumalikul kombel – Ta kõneleb. Halvatu omakorda tõuseb, võtab oma mati ja kõnnib. Kuidas ta söandab? Kust tuleb tal see julgus ja usaldus niisugust korraldust kuulda võtta ja üritada? Kui palju tõenäolisem oleks, et ta keerab sellele hullule selja – tõsi, halvatule ei pruugi see jõukohane olla – või sõimab ta läbi, sest ka see korraldus kõlab pigem pilkena. Aga ta tõusis püsti, rullis oma mati kokku ja läks. Jeesuse pilgus ja olekus pidi olema vägi, mida usaldada.

Jumala Sõnas on vägi, mis laseb maaslamajal tõusta ja kõndida. Nõnda loob Jumal uut. Nõnda loob Ta kogu maailma. Ta lausus ja see sündis. “Saagu valgus,” ütles ta, ja tähed lõid särama. Nad ei pidanud higistama, ägama ja punnitama või pead murdma, kust seda valgust hankima peaks. Jumal räägib ja Tema sõna loob ning muudab tegelikkust. Ta loob uut. Paneb halvatu kõndima. Annab jõuetule jõu. Avab silmad nägema täiesti uusi asju või siis vanu asju uues valguses, uue kandi pealt. Tema sõna avardab südant, nii et me tuleme välja oma kitsarinnalisusest ja avastame end Jumala avarustest. Mõistmisel, mida Ta anda saab, ei ole piire. Armastusel, mida Ta anda tahab, ei ole mõõtu, mis saaks täis. Iial pole põhjust öelda, et mina tean ja mõistan juba kõike või et mina armastan juba nii palju, et rohkem enam ei saa. Tema vaimu avarustel pole piire.

Kõigi juures ja kõikjal see vaim ei toimi. Pühakirja retsiteerimine ja kirjakohtade piigina kasutamine siinkohal ei aita. Ei aita veendumus, et mina tean, kuidas, millal ja kelle juures Jumal tegutseb või tegutseda tohib. Häda meile, kui tahame Jumala puuri pista ning öelda, millal on tal vastuvõtuaeg ning kes talle ligineda tohivad. Häda meile, kui arvame, et Jumalat tuleks kaitsta inimeste eest. Me pisendame sellega Jumalat ja piirame Ta väge. Mitte et Ta sellest tegelikult pisemaks muutuks, aga Ta muutub sellest pisemaks meie jaoks. Ja siis ei kuuluta me enam Jumalat, vaid enda loodud puuslikku, tarka vana mehikest, keda me oma seatud aegadel taskust välja püüame manada.

Ütlesin ennist, et pole põhjust takerduda sellesse, kas tegemist oli kanderaami või matiga, sest meie ees seisab 38 aastat halvatuna elanud mees, kes on nüüd terveks saanud. Need vagad mehed, kellega tervekssaanu kohtus, takerdusid aga just nimelt selle raami või mati külge. Nad nagu ei näinudki seda imet, mis sündinud oli. Neil oli pinnuks silmas vale ajastus. Mis mõttes sa kõnnid siin hingamispäeval ringi ja kannad kaenla all matti? Hingamispäev on püha päev. Juutide käsuseadus ei luba hingamispäeval midagi kanda ega tassida. Selle vastu eksimine on eksimine pühaduse vastu, Jumala enese vastu!

Juutidel on õigus. Hingamispäeva pidamine on hea. See on väga-väga hea seadus, mõttekam kui nii mõnigi tänapäevastest korraldustest. Nagu seadused ikka, kaitseb see inimest – kaitseb teda ennekõike iseenda eest.

Hingamispäev ei luba meil endale ja teistele liiga teha, ennast ja teisi piitsutada ning üle koormata.

Hingamispäev meenutab inimesele tema väärikust ja kaitseb teda. Me oleme nii palju enamat kui tööloomad, oleme mõeldud nii palju enama kui pelga efektiivsuse ja tootlikkuse jaoks. Meil on hing ja see hing tahab hingata, see tahab olla ühenduses oma Loojaga. Hingamispäeva eesmärk on kinkida meile rahu. Selle eesmärk on hoida meis elusana ja ärksana meie jumalanäolisust.

Need vagad juudid teadsid seda. Enamgi veel, nende õpetus ütles, et kui kõik hingamispäeva ehk sabatit peavad, siis on see nõnda, nagu peetaks kõiki Jumala käske. Siis saab nähtavaks, et Jumal on meie keskel.

Aga siin jookseb üks mööda pühakoda ringi ja kannab oma matti! Kusjuures hingamispäeval! Kõhetunud mees keset templit mingi madratsiga, mille õige koht oleks prügimäel. Ma peaaegu kuulen, kui nördinud nad on, kuidas nad kurdavad hingamispäeva ja templi rüvetamise üle ning ohivad, et tänapäeva inimestel puudub arusaamine pühadusest ja traditsioonilistest väärtustest. Sellises vagas peavangutamises ja tänitamises tundub olevat midagi ürginimlikku. Me keegi pole sellest kalduvusest priid. See on vist midagi meie ühisest patust, mille nimeks on kõrkus. Kord on pinnuks silmas kellegi madrats, kord kellegi müts või püksid, kord see, et ta ei ela nõnda nagu teised. Mõni lausa armastab valesti.

Vagade meeste motiiv seal templis oli õige – hingamispäev on hea, ja meile oleks suureks õnnistuseks, kui me seda pidada mõistaks. Motiivid võivad olla kaunid: me tahame kaitsta pühadust, Jumalat, kirja pandud käske ja seda, kuidas oli ükskord varem. (Siis, kui oli parem.)

Jumal, võta näpust, tahab kaitsta ja tervendada inimest. Mitte varem ega hiljem, vaid siin ja praegu. Tema seadus on inimese heaks ja mitte vastupidi.  Jumal on inimesekeskne. Ta on humanist par excellence.

Kes sellest sügavamalt aru tahab saada, sel tuleb vaadata risti peale ja mõelda, mida Jumal seal teeb. Mida tegi Jumala Poeg ristil? Vaat see on täielik jumalateotus ja pühaduse rüvetamine. Madrats kaenlas templis ringi jooksmine on selle kõrval tühiasi. Ja ometi oli Jeesus ristil ning on nüüd ülestõusnuna Jumala paremal käel, et paluda meie eest ja tegutseda meie heaks. Sest Tema on inimese jaoks. Jumal on tulnud Sinule. Tema näeb sind nõnda, nagu sa oled oma päris isiklikus, väikses või suures halvatuses, ja lausub: “Tõuse üles, võta oma madrats ja kõnni.”

Annika Laats

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (21)