Näib, et meil on kodumaal kuskil olemas üks viskise tummisusega voolav gruuviallikas, kust nii Saaremaa juurtega orkester-ansambel Cosmoskva kui ka indie-roki-üllatustega flirtiv Ouu bänd on helinektarit kogumas käinud.
Cosmoskva kaheksa-liikmeline kooslus võttis jazzi ja souli ette juba 2001. aastal. 2009 kuni 2019 peeti pausi, ja nüüd ollakse uue loominguga tagasi – jättes meid ootama peagi Tiks Rekordsi alt ilmuvat kauamängivat. Ouu on tegutsenud viis aastat, sõites eri žanrite radu, hoides väärtuseks protsessi ning teel olemist, mitte nii väga sihtkohta. Helipildis rokki, troopikat, ja ka suurlinna essentsi.
Mahe, läbiva joonega stiilipuhas muusikaline liin koos ekstra särtsuga, mis üllatab, ent siis kohe tuttavaks saab ja mõnusalt end külge kleebib, biit enesekindlalt astumas. Ja oledki loosse ja loost sisse võetud. Muusika, mis päriselt jutustab lugu. Vabalt filmistseeni kaunistav, kindlalt päikeseloojangusel vabaõhukontserdil ja autosõidul meeli võrgutav. Teosed, millel kvaliteeti ja mõtet, et püsida ja leida inimeste mõtetesse tee kauemaks kui ühe singli promoperioodiks.
Eelnev mõttelaine kehtib mõlema koosluse loomingu puhul, mistõttu nad ongi koos septembrikuises rubriigis luubi all. Fookuses Cosmoskva “Spider” ja Ouu “Good Stuff”.
Cosmoskva Ouust: “Väga artsy”
“Ma ei salga, et olen viimastel aastatel ülivilets Eesti muusika jälgija-kuulaja. Ouu oli tuttav nimi, aga tegelikult viisin alles nüüd bändi ja nende loomingu, mida olin varem küll väga juhuslikult kuulnud, omavahel kokku. Muusika kirjeldamine on kaunis tänamatu ülesanne, aga see, mida nad loovad, on minu kõrvale eelkõige eklektiline – vabalt võiks leida kaks või enam lugu ja mitte tajuda, et tegemist on sama esitajaga – ja väga artsy. Ja ometi on siin kogu eklektikast hoolimata (vähemalt visuaalis) mingisugune üks narratiiv ja lugu. Mulle meeldib see teatav Flight of the Conchordsi laadne proleglämm quirkiness või äkki see ongi hipsterlus enne, kui see päriselt hip oli?! Hmm, ei tea, samal ajal on ju Ouu muusikas ka indie ja chillwave‘i sünt-popi mõjusid kuulda. No näiteks “Take me back in time” oleks võinud sama hästi ka Vaiko Eplik Claire’s Birthdayle kirjutada nii tubli 15 aastat tagasi,” mõtiskleb Cosmosvka kitarrist Priit Pruul.
“Ma olen seda lugu päris omajagu kuulanud nüüdseks. Väga meeldib. Selline Toro Y Moi vaibiga tiks. Selles on kõik hea poploo komponendid olemas ja omavahel ka mõnusas vahekorras kokku segatud. Jah, siin on nii palju muusikalisi klišeesid, aga üleüldse mitte halvas mõttes. Pigem võlubki selle hea agraardiskoliku loo lihtsus ja muidugi selle selgrooks olev bassikäik. Minu jaoks, kes ma naudin muusikalist tekstuuri rohkem kui lüürikat, on see ennekõike pretensioonitu diskolugu, kus loo pealkiri jääb ehk ülejäänud sisu üle domineerima. Aga jah, täiesti minu teetass, selline pisut melanhoolne funkiv groove. Ma ausalt öeldes ei muudaks selles loos ehk midagi muud, kui et ehk oleks üks alternatiivne peavoolule etemini sobiv mix sellele täiesti asjakohane, kuna vorm vist hetkel väga raadiosõbralik ei tundu. Aga kontserdil – well, keeraks volüümi põhja kogu täiega.”
Ouu Cosmoskvast: “Cosmoskva oli kindlasti 2000ndate alguses ajast ees”
Hyrr: “Kuulasin nende mussi, kui nad tegutsesid enne pikemat seisakut, päris pull kraam, sel ajal kindlasti väga ebaeestlasliku kõlaga bänd.”
Jaan: “Cosmoskva mussi kuulsin esimest korda alles selle aasta alguses, kui mu sõber Timo nende esimest plaati mulle lasi. Võib julgelt öelda, et need vennad olid tol ajal ikka korralikult ajast ees. Aus kraam.”
Rihard: “Ei ole varem üldse nende muusikaga kokku puutunud. Aga häbitundest guugeldasin ruttu ja avastasin, et bändi trummar on lisaks ka kokk. See on suht EPIC. Mees serveerib kunsti nii söögitaldrikule kui ka trummitaldrikule!”
Tiit: “Cosmoskva oli kindlasti 2000ndate alguses ajast ees. Mõtestatum muusika, mida on nauditav kuulata: ei ole mingi suvaline tapeet.”
Hyrr: “Konkreetne biit, rõhub väga hästi gruuvisoolikale. Bändi jam’i energia tõlgendub väga kenasti kõrvakilel vibreerides. Spontaanse tunnetusega vokaal lohiseb mõnusalt. Trummibiit ja saund toidab terve loo vältel. Lugu sobib ideaalselt nädalavahetuse hommikusse, kui pärast pikemat pummelungi ärgates avastad, et oled veel raskes joobes.”
Rihard: “Lugu tõestab end solid funk biidiga!”
Tiit&Jaan: “Kui lugu oleks meie oma, teeks selle 6 sekundit pikemaks ja saadaks Eesti Laulule võib-olla.”
Vice versa on Edasi rubriik, kus artistid kirjeldavad vastastikku teineteise muusikat.
Liisi Voolaid
Liisi Voolaid toimetab igapäevaselt muusika- ja kommunikatsioonivaldkonnas, toetades kodumaiseid artiste, ettevõtmisi, üritusi ja teeb kaastööd meediaväljaannetele. Suure osa oma ajast veedab Liisi ka DJ rollis, mängides mõnusatele inimestele enda lemmikmuusikat, mille ühisnimetajateks on soul, funk, mahe värskus ja maailma tummiseima gruuvi aluseks olev pill – basskitarr. Liisi kirjutab Edasile muusikast ja sellega seotud inimestest, püüdes tuua nende olemust lugejatele lähemale. Ja inspireeruda. Loe artikleid (86)
