Laulja, tekstikirjutaja ja helilooja Maian Kärmase looming on vaieldamatult iga eestlase südames ning kõlanud ka laulu- ja tantsupeol. Maiani tegemiste hulka mahuvad ka koostöö eesti värskeimate popartistidega ja esinemine, viimast küll praegusel ajal vähem. Põhirõhk langeb Raadio Tallinna igapäevase programmi kujundamisele ja kuulajatele kvaliteetse muusika pakkumisele, mille eest pälvis ta sel kevadel ka Eesti jazziedendaja tiitli.

Kuidas jazz sinuni jõudis ja see arm alguse sai?

Hea küsimus! Minu “rikkus ära” Ain Agan, kes on olnud mu kolme plaadi tegemise juures, aidanud ja olnud sõbraks – sealt see alguse sai. Raadio Tallinna ettepanekuga ei käinud omal ajal kaasas jazzi- ega maailmamuusikajuttu – mul olid vabad käed. Soovisin teha väljakujunenud ja nõudlikuma maitsemeelega kuulajale programmi, valisin neid stiile, mis parasjagu raadiotes ei kõlanud, millel ei olnud nii-öelda oma väljundit, ja üritasin luua tasakaaluka kokteili.

Alguses oli see turvaline segu täiskasvanute poprokist, Michael Bublest ning Norah Jonesist. Kümne aasta jooksul nihutasime neid piire laiemaks ja ühel hetkel oli kuu plaadiks täismahus instrumentaalplaat Joel Remmel Triolt. Mängisime keset haljast tundi täispikka instrumentaaljazzi! Tegin ka lauljana sageli jazzmuusikutega koostööd ja olin Viljandi Kitarrifestivali toimkonnas. Kõik need asjad süvendasid armastust jazzi vastu.

Lisaks, kui Raadio Tallinn käivitus, töötasin ühes toas toonase Vikerraadio muusikajuhi Olev Ehrlichiga ja Anne Erm käis meie juurest tihti läbi. Algpunkt Raadio Tallinna jazziseemnele oligi see, et jazzil ei olnud üldse eetriaega. Tänaseks on Jazzkaar teinud ära väga suure töö, harides meie kuulajaskonda. Sellest on saanud kvaliteedimärk – inimesed usaldavad ja tulevad kuulama, avastades uusi maailmu. Kuulaja võtab mängleva kergusega vastu midagi, mida ta võib-olla 20 või 30 aastat tagasi veel vastu ei võtnud. Ja kui pool saali tõstab Vabal Laval küsimuse peale “Kes kuulab Raadio Tallinna?” käe püsti, siis on väga hästi! Sihtgrupid on teineteist leidnud.

Ainult jazziraadioks seda siiski nimetada ei saa?

Kindlasti mitte. Eesmärk on leida lainetus stiilide vahel, et inimene ühest ei küllastuks. Praeguseks on Eestis palju materjali, mida mina isiklikult tahaksin juba eetrisse panna ja Raadio Tallinna stiilipiire veel laiemaks venitada, aga sellega läheb veel mõningad aastad aega. Just ülejäänud stiilid jazzi vahel on need, mis aitavad leida tasakaalu, et inimkõrv ja -meel ei väsiks liiga rammusast kõrvatäiest.

Milliseid stiile sooviksid veel sisse tuua?

Kindlasti soovin olemasolevaid stiile palju julgemalt käidelda ja tekitada jõulisemaid stiilivangerdusi. Aja jooksul on Raadio Tallinnas maailmamuusika žanr kitsamaks jäänud. Pidime vähendama Lähis-Ida ja musta mandri muusikat, sest kuulaja ei olnud veel valmis. Tagasiside, mis on Raadio Tallinna puhul ülimalt konstruktiivne ja viisakas, andis kohe signaali, et mitte veel. Jätsime sisse Ladina-Ameerika, bossanoova ja üksikud Euroopa pärimusliku taustaga valikud. Siin tahaks kunagi uue laiendamise teha. Soov on leida ka formaate, kuhu paigutada kõike, mida Eesti jazzis tehakse. Sooviks teha oma kontserdi- ja intervjuusarju, laiendada muusikavalikut ja pakkuda seda 24/7, kuid selleks on vaja tervet toimetust. Praegu vastab Raadio Tallinna muusikavalik suuresti minu käekirjale ja juhindub kohatisest tagasisidest.

Kuidas see valik sünnib? Samuti on öises programmis veel aktuaalne Suurbritannia ja Prantsusmaa raadiosaadete vahendamine.

Seos BBC ja RFI-ga on jäänud alles vanast ajast. Tõele au andes tähistame maikuus Raadio Tallinna sünnipäeval tegelikult muusikaprogrammi sünnipäeva. Veel enne muusikaprogrammi oli Raadio Tallinn mõeldud kohalikele välismaalastele, täistunnil esitati inglise keeles meie kohalikke uudiseid, lisaks kanti satelliidi vahendusel peale BBC ja RFI üle ka Deutsche Wellet, mida nüüd enam satelliidid ei edasta. Interneti tulekuga muutus Raadio Tallinna kuulatavus kasinaks ja sagedust otsustati kasutada muusika jaoks. Praeguseks alles jäänud kahel kanalil, BBC-l ja RFI-l, on väga tänuväärne kuulajaskond. Kui mõni aasta tagasi muusikaprogrammi mitme tunni võrra laiendasime, oli peale rõõmustajate ka kurvastajaid.

Muusikavalik on puhtal kujul intuitiivne.

Formaadid on loomulikult ka sõnastatud – jazz, maailmamuusika, vanad svingi- ja souliklassikud, vahele õrnalt alternatiivset popmuusikat-rokki-folki – eesmärgiga, et kõik sulanduks ilusaks lainetuseks ja oleks vastuvõetav nõudlikule maitsele, sealjuures kedagi ehmatamata; annaks vaimule toitu ja toetaks ka tegevuses olemist. See on teostatav eesmärk ja toimetan intuitiivselt selles suunas.

Kuidas sa end kõige keskel laed? Lood lisaks loomingut, kirjutad tekste, esined.

Laadimiseks ei olegi väga mahti ja tükil ajal ei ole ma ka esinenud. Mingi lugu tikub ikka välja ja siis ei ole midagi parata, tuleb paar öötundi varastada. Sageli tekib muusikatoimetaja ja laulukirjutajana tunne, et ei ole mõtet rohkem kirjutada. Kõik hea on juba tehtud ja lisaks väsib ka kõrv. Kõiki lugusid eetris ei või lõpuni südamesse võtta ja oma vaimse tervise huvides muutudki muusika käitlejaks. Muidugi, kui saabub vabariigi aastapäev või emakeelepäev, siis veedan pikad ja emotsionaalsed päevad eestimaise muusikaga. Teades taustsüsteemi ja seda, mida inimesed on oma muusikasse investeerinud, on see emotsionaalses mõttes paras purakas! 

Kuna 365 päeva aastas peab midagi eetris olema, siis peale suvepuhkuse kõrvale väga puhkusemomenti ei ole. Eelmisel suvel oli küll hetk, kus võtsin jõuga vaba nädala üksi olemiseks ja kõndisin pikalt rannas, kus oli täielik vaikus ja loodushelid. Looduse heli on inimesele ikka kõige omasem, kõige tervislikum, kõige puhastavam ja kõige vajalikum. Kui muu ei aita, tuleb vist endale linnulauluplaat osta!

Mis on see, mis on taganud meie muusikamaastiku arengu?

Tooksin siin mängu ka eestlase lõputu kultuurinälja üldisemalt või äratundmise, mis tuli koos üleeuroopalise rahvusriigi idee algega. Eestlased said eos aru, et laste hariduse nimel peab rabama, ja mitte ainult koolihariduse, vaid ka selle nimel, et kodus oleks kultuuri, mis rikastab elu. Et oleks raamat ja pill ning keegi mõistaks nendega midagi peale hakata. Eestlane on mõistnud ja hoidnud kinni asjadest, nagu laulu- ja tantsupidu, mis annavad meile ühiskonnana jõudu. See on üle kantav meie jazzikogukonnale, mis teab selgelt, kuidas on vaja toimetada, et olla elujõuline. Selline “vaimuselgroog” on eestlasel sees ja sealt sünnibki järjepidevus.
.
On sul artiste, keda sa väga Eestisse ootad?

Ma ei ole üldse originaalne, aga soovin, et mõned artistid tuleksid tagasi! Lizz Wright on minu suur lemmik – ta on oma muusikas helge jutlustaja, preestrinna. Mul ei oleks midagi ka selle vastu, kui Gregory Porter tagasi tuleks – ta on meie aja Nat King Cole. Instrumentaaljazzi ootan samuti. Armastan norralasi. Väga hea laulukirjutaja ja jutustav laulja Torun Eriksen võiks tulla, ta ei ole veel käinud. Alati, kui Jazzkaare kava teatavaks tehakse, vaatan muidugi suure huviga kõigepealt meie omi – ikka oma kultuuriruum ja ma nii elan neile kaasa. Aina ahnitseks seda kõike!

Vestleme veidi veel Maiani prantsuse keele taustast ja sellest, kui hea meel tal on, et temast õpetajat ei saanud ning kuidas Raadiomaja kuuenda korruse ruumid ahvatlevad Maianit järjest enam seal kontserte korraldama. Hoidkem siis tema tegemistel Raadio Tallinnas, 103,5 MHz, silma peal!

Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmuusika trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.

Ave Tölpt

Ave Tölpt on kultuurikorraldaja, kes on seotud nii kunsti- kui muusikavaldkonna ürituste korraldamisega. Loe artikleid (2)