Peeter Koppel: vajame uut aurumasinat

Foto: Helen Sepp, Unsplash.com

70 aastat tagasi oli olukord majanduses tänasega sarnane st lootusetuvõitu. Kokkuvõttes läks kõik siiski väga hästi, aga tänasel päeval on sarnasel hästiminemisel ees demograafilised protsessid arenenud maailmas. Ainus pääsetee on tootlikkuse hüppeline kasv, kuid seda hetkel ei paista.

Majanduses tegutsevate praktikute üks selge arusaam on see, et inimloomus aastatega ei muutu ning seega on majanduses tekkiv tsüklilisus ning problemaatika alati kahtlaselt sarnane. Erinevused on detailides (seoses rahvastiku kasvuga) ja ka mastaabis. Kui me hakkame vaatama varasemaid ajaloolisi perioode, siis leiame sealt praeguse kontekstiga selgelt riimuvaid asjaolusid. Kui näiteks vaadelda perioodi ümmargused seitsekümmend aastat tagasi, siis leiame, et teatud paralleele praeguse ajaga on piisavalt. Näiteks oli USA kehtestanud oma pikematele võlakirjadele maksimaalse intressi (2.5%). See kehtestati juba 1942. aastal ning rahapakkumist kontrollis riigikassa mitte Föderaalreserv.

Sisuliselt võis riigikassa teha mida iganes, et Ühendriikide jaoks laenamiskulud ei kasvaks. Kõlab tuttavalt?

Või see, et inflatsiooni sisuliselt ei olnud ning deflatsioon (ja ka depressioon) olid teemad, millest pidevalt räägiti. Jaapani ja Euroopa majandused olid omadega pärast sõda kaoses. Geopoliitiline olukord oli pingeline, sest alanud oli Külm Sõda, uue „huvitava“ jõuna oli maailma areenile astunud Puna-Hiina ning Põhja- ja Lõuna-Korea olid korralikult tülli keeranud.

Kui nüüd vaadelda, kuidas see olukord praegusega riimub, siis me kõik teame, et keskpangad hoiavad riikide laenamiskulusid „kontrolli all.“ Teiseks on laenukoormus arenenud maailmas märkimisväärsel tasemel. Kui 70 aastat tagasi oli see seletatav objektiivse vajadusega sõjalisteks kulutusteks, siis tänapäeval saab rääkida pigem kontrolli alt väljunud hoolekanderiigi ehitamisest, kuigi USA puhul ei saa sõjalisi kulutusi kindlasti märkimata jätta. Euroopa ja Jaapani majandused on (jälle) kesises seisus. Täpselt samamoodi räägitakse pikaajalise majanduskasvu problemaatilisusest ja liiga madalast inflatsioonist. Geopoliitilises kontekstis on võimalik rääkida taas Hiinast, brittide vallatustest, Koreast, senisest palju värvikamatest rahvaesindajatest ja valitsejatest ning ka sellest, et Venemaa kipub maailma asjadest üht-teist arvama ning need arvamused üldiselt ei kipu teatud osale maailmast meeltmööda olla.

70 aastat tagasi paistis olukord olevat hapu. Ometigi, kui satuti elama Läänes, järgnes sellele lootusetule ajale täpselt vastupidine areng. Uut Suurt Depressiooni ei tulnud. Nii 50ndad kui 60ndad aastad osutusid Läänes olevat kuldne aeg nii ettevõtjale, tarbijale kui sellest järelduvalt – ka investorile.

Ajalugu kordub ja raskused mööduvad?

Siinkohal võiks teha rõõmsa järelduse, et kuna inimloomus ei ole muutunud ning ajalugu küll ei kordu, vaid riimub, siis laulame kõik koos „Üles-üles, hellad velled!“ ning ajutised raskused peagi ületatakse.

Paraku ei ole see nii lihtne. Ajalugu võib küll riimuda, kuid seda saab tavaliselt öelda esiteks alles takkajärgi. Teiseks on tegemist ka veidi teistsuguse „luuletusega,“ sest mõned eeldused, mis kehtisid 70 aastat tagasi justkui sarnases olukorras, enam lihtsalt ei kehti. Kõige selgemalt tuleb see välja demograafilistes trendides. Demograafia aga on majanduses üks kõige paremini prognoositavaid ja olulisemaid sisendeid.

Kui 70 aastat tagasi oli käivitunud (sõjajärgne) beebibuum, siis hetkel on kõigis arenenud – ja mitmetes arenevates riikides – rahvastiku kasv selgelt allpool taastootmise määra. Tööealist elanikkonda jääb sõna otseses mõttes vähemaks. Kui see trend asetada potentsiaalse majanduskasvu konteksti, siis on kasvu „suhteliselt keeruline“ demograafilistest protsessidest välja pigistada.

Tarbimist vaadeldes ollakse mitmete (kestvus)kaupade mõistes jõutud teatud küllastumisefektini. On suhteliselt selge, et kui sisuliselt juba kõigil (!) on auto ja pesumasin, siis on vaatamata nende toodete edasisele arengule raske neid kogu aeg rohkem ja rohkem müüa. Seda isegi vaatamata sellele, et nende vastupidavust on minu arvates üpriski teadlikult vähendatud.

Samuti ei ole kasvusõbralik olukord seoses riikide rahakotiga. Fiskaalselt võib ju tahtmine stimuleerida olla ja taristu kipub n-ö mädanema kiiremini, kui seda asendatakse jõutakse, kuid riikide suur võlakoorem muudab mõlema teemaga tegelemise selgelt raskeks.

Lisaks on selgelt pidurdunud (kasvusõbralik) areng üha suurema vabakaubanduse suunas. Kurjuse Impeeriumi (NSVL) lagunemine ja Hiina jõuline astumine maailma kaubavahetuse areenile tekitasid märkimisväärse temperatuuri tõusu. Hetkel ei ole kasvamas mitte ainult protektsionism, vaid ka piiriülesed otseinvesteeringud on vähenenud. Lisaks on selgelt kasvanud antipaatia immigratsiooni vastu, mis teoreetiliselt oleks võinud teatud mõttes rahvastiku vananemisest tingitud negatiivseid mõjusid majandusele vähendada.

Ainus päästja kesisest olukorrast oleks tootlikkuse kasv, sest olgem ausad – tegemist on majanduskasvi teise juurpõhjusega (demograafia järel) ning ainsa ehtsa allikaga elustandardi ehtsaks, tunnetatavaks ja mõõdetavaks paranemiseks.

Tehnoloogia areneb küll kiiresti ning kassipilte on võimalik juba ka käekella pealt vaadata, kuid hetkel oleks vaja midagi veidi enamat. Midagi sellist, mille mastaap oleks piisav selleks, et majanduse ja ühiskonna struktuur laiemalt (paremuse suunas) ümber korraldada. Varasemalt on seda suutnud näiteks aurumasin ja elekter. Paljud panustavad selle osas tehisintellektile (AI), kuid lootus, et kunstlik tarkus ületaks loodusliku rumaluse juba lähiajal, ei paista olevat realistlik.

Peeter Koppel

Peeter Koppel

Peeter Koppel on SEB privaatpanganduse strateeg, varahaldur ja kolumnist, kes kommenteerib sageli Eesti meedias majandusteemasid, eriti finantsturgude käitumist ja seda mõjutavaid tegureid. Loe artikleid (37)