Anu Rieberg ei viska ära ühtegi niidijuppi ja tema tehtud rõivaste hooldussiltidest hakavad peale poest koju viimist kasvama imelised taimed. Rääkisime noore moeloojaga – kelle uut kollektsiooni näeb Disainiöö raames toimuval moeetenduse D_O_M – Disain on moes 19. septembril – jääkideta disaini kontseptsioonist, tema armastusest linase kanga, unisex rõivaste ja Jaapani vastu.
Juba EKA lõpetamise ajal jäid Ukrainas rahvusvahelisel moekonkursil silma oma kollektsiooniga, aga seejärel polnud su loomingust selle suveni midagi kuulda. Mida sa vahepeal tegid?
EKA moeosakonna juhataja Piret Puppart soovitas mind pärast ülikooli Reet Ausi juurde tööle. Ma polnud sel hetkel veel kindel, mida ma ise tahan arendada. Seda, milline stiil mulle meeldib, ma muidugi teadsin juba ammu. Aga ma alles otsisin seda, kuidas tahan ennast väljendada. EKA lõpukollektsioon oli selline, kuhu panin sisse kõik mõtted, mida olin tahtnud kogu elu välja öelda. Seal oli kõike liiga palju.
Reet Ausi juures töötades ei tundunud mulle õige tegeleda samal ajal oma brändi turundusega. Aga nüüd sellest suvest oleks keskendunud ainult oma brändile.
Kuidas sa üldse enda jaoks moe avastasid?
Käisin ühel suvel USAs raamatuid müümas ja seal tekkis esimest korda selliseid vabu hetki, kus sai aega iseendale. Ning siis ma lihtsalt joonistasin rõivaid kogu selle aja. See, millega hakkad tegelema siis, kui võid valida ükskõik mille tegemise, ongi ilmselt see sinu jaoks õige asi. EKA ettevalmistuskursuste ajal küll korra mõtlesin, et ehk peaks maali õppima, sest mulle see väga meeldib aga hinges tõmbas ikka rõivadisaini poole.
Mida töötamine koos Reet Ausiga, kes on uuskasutuse mõtte maaletooja, kõige rohkem andis? Kui suures osas on zero waste põhimõte sellest erinev?
Reet on väga hea eeskuju õpetamaks ja tähelepanu pööramaks jätkusuutlikule disainile ja tema metoodika on upcycling ehk kõik tooted on tehtud tehase jääkkangastest, vähendamaks seeläbi moetööstuse jalajälge. Selle aja jooksul, kui tema kollektiivis töötasin, mõtlesin ka sügavamalt selle peale, kuidas tahan end väljendada ja leidsin zero waste disainipraktika.
Reet Ausi juures tundsin, et inimesed ei ole tihti kursis brändi kontseptsiooniga, vaatavad ainult hinda ja võtavad nime pärast seda isegi nagu staatuse sümbolit.
Minu disainipraktika lähtub sellest, et kogu protsessi käigus ei tekiks ühtegi jääki. Sellepärast ma tegin ka sildid, kus on rõivaste hoolduse info seemnepaberil. Selle saad koju minnes kasvama panna. Või kui ei taha taimi kasvatada ja ikkagi viskad sildi ära, siis see prügimäele jõudes ei tekita prügi juurde vaid saab uue elu toetades keskkonda.
Mul on eesmärk, et mu rõivad saaksid omanike lemmikesemeks kapis. Tahan luua süsteemi, et kui inimene on näiteks jaki läbi kandnud, siis ta saab selle tagasi saata mulle, mitte ei viskaks seda ära. Siis ma saan ise vaadata, kuhu ma ta edasi suunan: kas saan sellest midagi uut teha või hoopis kusagil kunstina näidata seda, mismoodi erinevad inimesed oma riideid läbi kannavad.
See on ka ainus viis, kuidas brändi konseptsiooni järgides saan teha näiteks allahindlust järgmisele tootele – kui olen reaalselt tagasi saanud asja, mille inimene läbi kandnud.
Sa oled ühena väga vähestest Eesti disaineritest otsustanud ka meestele midagi teha. Ütlesid küll, et näed oma klienti kaugemal, aga kas näed, et ka siin on selle kõige vastu ka huvi tekkinud, et meie tänavapilt on muutumas?
Nii paljud sõbrad räägivad, et meestele mõeldud valik on Eestis nii klassikaline, et ei ole üldse riideid, millega saaks ennast väljendada. Mu tooted on suuresti unisex, mitte sellepärast, et ma tahaks alla suruda naistelikkust või mehelikkust.
Teen unisex riideid just selleks, et välja tuua ja tasakaalustada seda sisemist seksuaalsust, mis meis kõikides on, aga tihti süsteemistandardi kaudu kas allasurutud või ülerõhutatud.
Eesmärk on meid sisemiselt tasakaalustada ja see ka üks põhjus, miks tahan riideid kõigile teha.
Kui palju oma riideid luues lähtud iseendast, sellest, mida isa kanda tahaksid?
Kõik, mida ma teen – ma elan ja hingan seda. Ma ei tee midagi kellegi pärast. Ma ise usun sellesse, sellepärast ma jagan, räägin ja teen.
Ja ikka on nii, et kui sulle tuleb mingi idee, siis tuleb välja, et veel tegelikult 100 000 inimest on seda mõelnud. Kui ma juba Eestis leian inimesi, kellele muu töö meeldib, siis väga tõenäoliselt on neid mujal ka. Üks klient, kes on vanalinnas restorani juhataja, ütles mulle, et ta nägi mu tooteid ja tundis kohe, et see on tema oma, et ta on midagi sellist pikalt oodanud.
Kuidas Sa oma kliendid nii lühikese ajaga leidnud oled – sest ausalt öeldes on moemaailmas valikut ikka väga palju. Kes nad on?
Praegu olen ma kõigis oma klientides iseennast ära tundud. See energia, mis nendel inimestel on, see on vapustav.
Mõtlen väga palju ka sellele, kellega koos pildistada, kes kõnetaks mu klienti kõige rohkem. Kui ma praegu modelle otsin, siis ma ei lähe läbi agentuuri. Mul on eesmärk leida inimesed, kellele see kõik päriselt meeldib. Moeteadlik pole vist päris õige sõna mu klientide iseloomustamiseks, mitte et nad seda ei oleks aga need on kõik inimesed, kes on oma stiiliga kuhugi jõudnud, nad teavad, mida nad tahavad.
Inimesed muutuvad ka järjest teadlikumaks. Rohkem valitakse ja otsitakse seda õiget rõivaeset ja kvaliteedi eest ollakse nõus maksma, kui on potentsiaali leida “lemmik” ese. Mõtlen ise ka nii. Mulle meeldib, kuidas inimesed pigem mõtlevad ja kaaluvad enne, kui ostu teevad; ja kui tunnevad, et neil on tõesti seda vaja ja tulevad tagasi, siis palun väga, teeme kõige lahedama rõiva.
Eestist on tore alustada, aga kindlasti peab siit välja jõudma. Ma pigem näen, et mu klient on väljaspool. Mulle on väga oluline, et ma jääks iseendaks ka ja ei hakkaks liialt mõtlema sellele, et mis kõigile meeldib, teistega kohanema. Et ma jääks endale truuks.
Juba kutse Disainiööle oli minu jaoks tunnustus, et keegi kõrvalt on ka märganud ja ka hindab seda, mis ma teen. See oli nagu toetav patsutus õlale.
Kuidas sa moemaailma toimimise rütmiga kaasas käid?
Kollektsioone ma kindlasti ei tee. Iga uus asi on eelmise edasiarendus. Praeguste jakkide juures ma mõtlen, et kuidas saaks neid veel mugavamaks, veel univesaalsemaks teha. See, et ma nüüd sel suvel tulin kollektsiooniga välja, oli tingitud sellest, et ideed olid kogunenud, ma mõtlesin ka, et alles alustades on see lihtsam turunduse mõttes, korraga tekib rohkem pildimaterjali, parem ülevaade.
Ka Disianiööl näitan asju, mis on olemasolevate edasiarendused. Näitan rohkem smart casuali, erinevaid viise, kuidas kõik saaks neid asju kanda. Muidu teen jooksvalt.
Jaapani mõjud ja just kimonod tunduvad su loomingu keskmes olevat.
Ma ei saa nimetada neid kimonoteks, minu jaoks rohkem kimono-jakk, sellel on küll jaapani traditsioonilise elemente sees. Aga ei saa öelda, et lähtun jaapani traditsioonilisest moest, austan seda liiga palju.
Mu õde oli minu inspireerija Jaapani osas. Vilve Unt (EKA moeõppejõud- toim.) suunas mind samamoodi selles suunas. Siis leidsin endale Yamamoto (Yohji Yamamoto on Jaapani moekunstnik – toim.) loomingu. Kui lugesin, et kuidas ta midagi teeb, millest lähtub, hakaksin uurima Jaapani kultuuri. See kimono lõige on minu jaoks üks, mis on väga universaalne.
Kui palju moemaailma äripool sind hirmutab? Üks asi töötada kellegi juures disainerina, teine asi leida end olukorras, kus oled ärijuht.
See on asi, mis tekitab üle päeva paanikat. Saad aru, kui palju asju peab üks inimene jõudma ära teha. Aga samas, kui teed enda asja, siis see kõik on seda väärt.
Ma võin töötada kellegi juures, et saada teadmisi. Aga ainult kellegi teise alluvuses töötada, see pole minu jaoks mõeldav, see ei ole lihtsalt enam mina. Ma ei ole õnnelik niimoodi.
See stress, mis tekib enda asja tehes on minu jaoks palju väärtuslikum kui lõõgastus või rutiin, millesse kellegi teise juures töötades mugavalt langeda saab.
Kes su tooted valmis õmbeb?
Praegu on kõik 100% mu enda tehtud. Ma muidugi väga tahaksin õmbleja tööle võtta. Aga mu ema on raamatupidaja – rääkisime ja arvutasime läbi ja et selleks, et saaksin maksa õmblejale sellist tasu, mis ma näen, et ta oles reaalselt väärt, selleks pean ma natuke aega ise hakkama saama.
Tegin EKA ajal praktika Estonia teatris. Seal, kõigi nende õmblejate keskel nägin, kui suur see töömaht on ja kui suur vastutus neil on. Kui ma võtan õmbleja tööle, siis ma tahan, et ta töötaks nii, et ta on seejuures õnnelik.
Et kõik jäägid ära kasutada, ei saa asjad ilmselt kunagi valmida kiirelt ja suurte tiraažidena. Kui kaua ühe asja tegemiseks kulub?
Oleneb sellest, kas teen juba väljamõeldud lõike järgi. Kui teen näiteks voodrit, mis on tükkidest kokku pandud, siis sisuliselt teen seda lapitehnikas, mis tähendab, et pool päeva üritan leida õige suurusega tükke ja neid paigutada õigesse kohta – siis läheb ühe jaki jaoks üks päev ära. Vahepeal lähed lihtsalt närvi mitu korda, sest ei leia õiget tükki.
Kust saad kangad?
Kangana kasutan peamiselt linast kangast. Vahepeal teen midagi ülejääkidest, mida olen leidnud vanaema kapist. Vahel keegi helistab ja ütleb, et tal on mingid kangad üle, kas ma ei tahaks vaadata. Valik jääb siiski naturaalse kiu juurde, tehiskiudu ei kasuta.
Eestis on üks edasimüüja, kes müüb Valgevene linaseid kangaid. Nad tellivad uusi rulle ka, aga samal ajal tellivad mingi koguse jääkkangaid, rullide lõppe. Ja neid rullide jääke ma olengi praegu ainult kasutanud.
Miks linane? See läheb ju päris kiiresti kortsu.
Minu arust see on vapustav. Kunagi ütles üks inimene, et linane on kõige õudsem kangas, nii lihtsalt läheb kortsu ja nii raske on saada sirgeks pärast.
Mulle meeldib see, kui palju kangas seeläbi sarnaneb inimesele endale. Igal inimesel on ka oma vead. Lina on karakteriga tegelane. Kui linane kangas kortsub, siis see tähendab, et seda pole liialt töödeldud. Mõtlen alati, palju ma peaks neid kortse välja triikima. Minu jaoks on linane vapustav materjal, mulle nii meeldivad need kortsud.
Silvia Pärmann
Silvia Pärmann on Edasi kaasautor, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (276)
