Modulshtein: teeme seda, sest tahame seda teha. Kui see kellelegi veel meeldib – äge!

Modulshtein

Mis juhtub kui kokku saavad klassikalise taustaga klarnetimängija, hip-hopi juurtega DJ ning Vene Teatri muusikajuht? Saab suurepärase žanrite piiridega mängiva stiilisegu.

Aleksander Žedeljov, Aleksei Semennihhin ja Marten Altrov on pea aastakese selles konkreetses koosseisus musitseerinud ning end Modulshteiniks ristinud. Selle lühikese aja jooksul on nad jõudnud välja anda vinüüli, mis plaadimängija nõela all keereldes tõsiselt haarava ja hüpnotiseeriva kuulamiskogemuseni viib. Istusin härradega maha, et uurida kuidas nad oma helimosaiigi kokku laovad. Juttu tuleb ka Miles Davisest, plaate täis kappidest ning 1967 aasta New Yorgi keldrites asuvatest jazzklubidest.

Klassikaline küsimus, millega alustama pean; kuidas Modulshtein sündis?

Aleksandr: Tegelen igapäevaselt teatrile heli loomisega ning kirjutan palju teatrimuusikat. Juhtusin tegema kaastööd Mari Liis Lille ja Paavo Piigi lavastus, “Teiste silmapigust”.  Sealt algas see elektroonilise muusika ja rahvaviiside kombineerimine, selles etenduses siis vene ja eesti rahvaviisid, selle integratsiooni temaatika võtmes. Muidu kuulan ise palju trip-hopi, trummi ja bassi ning samal ajal jazzi ja neo-klassikat ning mulle meeldib seda kõike kokku panna.

Peale etendust mõtlesingi, et sellist mussi võiks laivis mängida. Sealt edasi hakkasin mõtlema pillidele, mida saaksin ja tahaksin laval kasutada. Üks asi on istuda stuudios ja etendusele track ettevalmistada, hoopis teine teema on laivis sedamoodi muusikat ette kanda. Näiteks saksofoni ma ei tahtnud, ta on metallist tehtud, ma tahtsin midagi soojemat, midagi puust. Ma olin Marteniga läbi erinavate teatri koostööde tuttav ning teadsin, et ta mängib bassklarnetit. Mul oli tunne, et just seda tämbrit on vaja. Alekseiga me oleme tegelikult juba pea 20 aastat tuttavad ning oleme alates 1998. aastast koos igasugust muusikat teinud. Ta oskab suurepäraselt sämpeldada ja scratch’ida. See on see minu poolne sünnilugu, ma ei tea kuidas teil on?

Marten: Minu tee siia algas siis, kui me Sashaga akadeemias (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia toim.)  läbi klassikalise muusika kohtusime ja ta kirjutas mulle ühe teose. Kuna ma pole ainult klassikalise muusikaga kokkupuutunud, olen mänginud ka Abraham’s Cafe bändis, kus oli ka eksperimenteerimist, jazzi ja maailmamuusikat, siis ma olin selle improvisatsiooni ja elektroonilise poolega ka juba tuttav. Kui Sasha pakkus, et võiks sellist asja teha, siis mul ei tekkinud küsimustki. See oli siuke õige aeg sellega peale hakata ja kogu protsess on kulgenud orgaaniliselt.

Kui me maha istusime ja esimesi lugusid kuulasime oli täpselt selline tunne, et just sellist asja peakski praegu ajama.

Tegelete kõik Modulshteiniga millegi muu kõrvalt, mis on muidugi eriti kohalikus muusikas väga tavapärane, kuid kas Modulshtein on pigem töö või lõbu?

Aleksandr: See on justkui nagu töö, kuid peamiselt on see ikkagi see projekt, kus saame teha, mida me soovime, meil ei ole mingeid piire. Minu jaoks on oluline, et ma lugusid kirjutades ei tunneks, et ma proovin kellelegi meeldida ja Modulshteini puhul see pinge puudub. Teeme seda sellepärast, et tahame seda teha, kui see kellelegi veel meeldib – äge!

Aleksei: Me proovime ka mitte liialt n-ö keerulist mussi teha, millest keegi midagi aru ei saa. Mingid piirid meil justkui ikkagi on, kuid samas võid ühes loos kuulda rahvamuusikat, jazzi elemente ja elektroonikat, neid žanrite piire me hägustame küll jah.

Tahtsingi jõuda selleni teie žanrite piire hägustava saundini… Mis seda inspireerib, mida te ise hetkel kuulate?

Aleksandr: Me oleme kõik väga suured melomaanid. Alekseil on Eesti suurim plaadikogu.

Aleksei: Ei ole suurim, aga no ütleme, et on suur.

Aleksandr: Jah, no kui minul on üks kapp plaate täis, siis tal on mitu-mitu kappi, tal on väga suur vinüülikogu.

Sellisel juhul olen ma väga kade..

Aleksandr: Mulle on Aleksei nende 20 aasta jooksul väga palju muusikat jaganud. Mulle avanes täiesti uus muusikamaailm. Kõik funk, hip-hop, jazz, igasugu elektrooniline muss on minuni jõudnud Alekseiga koos stuudios hängides. Ta oli esimene, kes mulle näiteks Miles Davist tutvustas.

Aleksei: Haha jah, see oli veel kasseti peal, Dingo soundtrack.

Aleksandr: Jah, just! Veel inspireerivad mind väga Massive Attack, Aphex Twin, Squarepusher; kõik see trummi ja bassi pool. Jazzist Herbie Hancock ja Miles Davise “Bitches Brew” loomulikult. Kes on veel meie saundi mõjutanud palju on kindlasti Nils Petter Molvær,  ta on uskumatu, ma olen vist vähemalt 100 korda Spotifys kuulanud teda. Alekseil on kindlasti rohkem.

Aleksei: Ma tegelen scratch’imise ja sämplitega, seega minu esimene armastus oli muidugi vanakooli hip-hop ning funk, jazz, soul ja muu must muusika. Neid kuulan siiani, ja lisaks elektroonika, new-wave, post-punk ja isegi trumm ja bass ning house.

Kui inimese jaoks on need žanrid alles avastamata, siis mille kuulamisest sa soovitaksid alustada?

Aleksei: Kindlasti Miles Davis, ta oli geniaalne ja kuigi ta on n-ö jazz muusik, siis tegelikult mängis ta igas žanris. Massive Attackil on selline universaalne keel, mida on kerge kõigil kuulata, kuid see on selline pisut depressiivne.

Ma arvan, et üldiselt Miles Davist kuulates jõuab juba ise edasi, see on kõige parem koht, kust alustada.

Marten: Minul puhul on selle muusika kuulmisega nii, et kuna töötan palju klassikalise muusikaga, siis seda kuulan üsna palju. Siinkohal käivad minu jaoks töö, hobi ja muusika kuulamine kõik koos. Minu viimase nädala n-ö õhtune playlist on olnud Nik Bärtsch. Kõik tema need Mobile ja Ronin grupi asjad, mis on väga hüpnotiseeriv ja lege värk. Veel üks lemmik, kes minu jaoks on nüüd noorema põlvkonna tüüpidest tekkinud on Snarky Puppy.

Aleksandr: Jah! Nad on ägedad!

Aleksei: Üldiselt Modulshtein ongi segu kõigest mida kuulame; klassikalisest ja filmimuusikast, hip-hopist, jazzist ning elektroonikast.

Milliseid kohalikke artiste kuulate?

Aleksandr: Ma just ostsin ühe plaadi, mis mulle väga meeldib, see on see Marju Kuudi funk plaat.

Aleksei: Jah, see on väga hea! Üldiselt selline vanakooli Eesti jazz ja funk ongi hea. Uutest kindlasti Misha Panfilov ja veel Afro Tallinn Beat Orchestra on päris mõnus ja Vaiko Eplik ning Pia Fraus muidugi.

Aleksandr: Trump Conception on ka väga hea. Kuulasin autos Raadio Tallinnat ja mõtlesin, et mis äge lugu see on. Panin Shazami otsingusse ja muidugi tuligi Trump Conception. Mulle väga meeldib, et neil tundub olema sama printsiip, et nad ei muretse liialt teistele meeldimise pärast. Nende 7-8 minuti pikkused lood pole võib-olla kõige raadiosõbralikumad, aga mulle õudsalt meeldib, et Raadio Tallinn mängib ka sellist mussi. Veel, mulle meeldib Kadri Voorand, iga tema kontsert on täiesti uus teema. Marteni bänd Abraham’s Cafe on väga hea ja samuti Meelis Vindi Vind Project. Viimase ma avastasin ühest plaadiposust, mille mu sõber kunagi mulle tõi.

Aleksei: Näitame siis respekti ka neile kõigile…Kui keegi tahab meid näiteks endale soojendajaks või koos kontserti andma kutsuda…Vaiko Eplik come on! (naeravad)

Millest Modulshtein hetke staadiumis unistab? Mis on teie lähituleviku eesmärgid millele tahaks kindlalt linnukese taha märkida?

Aleksei: Tahaksime suvel minna festivalidele. Sooviks seda materjali, mida oleme lindistanud vinüülile, viia teistesse keskkondadesse ja välismaale ka, Berliini kindlasti. Teatri jaoks me juba teeme muusikat päris palju, kuid oleks huvitav veel näiteks filmidele muusikat kirjutada.

Marten: Meil on mingid plaanid paariks aastaks paigas. Suvel tuleb meil Vene Teatris EV100 “Sajandi lugu” sarjaga seoses etendus “Tuleb/Ei tule”, kus osaleme ja mõned asjad veel.

Oleme mõelnud, et võiks teha sellise reivi peo ja proovida oma saund ka nendesse suurtesse kõlaritesse viia. Meil selliseid pingeid pole, et on ilmtingimata vaja kuskile jõuda või midagi teha, nii võib sellest tegemisest see rõõm ära kaduda.

Ma arvan, et võimalused mängivad ennast ise kätte, kui me samas vaimus jätkame.

Aleksandr: Muidu selliseid festivale, kus ma ise tahaks esineda, kuhu ma arvan et Modulshtein sobiks ka väga hästi, on ikka paar tükki. Üks on näiteks Peterburis Sergey Kuriokhin International Festival, kus tahaks osaleda. Veel oleks äge esineda Sonar Festivalil Barcelonas ja Flowl Helsinkis. Muidu ma ise kuulan ka KMAH online raadiot ja seal stuudios tahaks ka ühe laivi teha. Ja siis on meil mõte olnud ka ise mingi video teha oma muusikale.

Aleksei: Jah, tänapäeval on see visuaalne pool tähtis, inimesed ei viitsi niisama muusikat kuulata eriti, tahetakse ikka näha, mis toimub.

Aleksandr: Samas vinüülikuulajal on oma selline kuulamisprotsess.

Aleksei: Jah, nad võtavad seda justkui nii, et see on muusika kuulamise kunst, aga jaa, see on tore, et inimesed ostavad vinüülimängijaid aina enam ja selle formaadi müüginumbrite tõus on suur. Meid küll ilmselt vinüüli väljaandes see ei mõjutanud, ta on ikkagi pigem nišiformaat, kuid me ise kuulame pigem vinüüle. Ma näiteks kodus ei kuulagi arvutist üldse muusikat, aga Modulshtein on muidugi ilusti Spotifys ja Soundcloudis ka üleval (naeravad).

Modulshteini tegemistel saab silma-kõrva peal hoida veel siin ja nende Facebooki lehel.

***

Edasi ankeet

Iga usutluse lõpus esitan intervjueeritava(te)le Edasi ankeedi, kus palun vastata 5le küsimusele.

1. Esimene helikandja mille ostsid?

  • Aleksei: EPMD, see oli aasta 1992, Meloodia pood, mai kuu ja see oli just see aeg peale krooni tulekut ja see oli päris kallis tollal. Aga ma mängin ja kuulan seda plaati siiani vahel.
  • AleksandrTäitsa esimest on raske meenutada, kuid noorena ma kuulasin väga palju punki; Sex Pistols, Rage Against the Machine ja Korn ja siuke tuli pärast ka veel. Mäletan, et käisin Harjumäel ostmas ja vahetamas.
  • Marten: Soetasin endale sünnipäevaks Robbie Williams “Escapology” ja oi kuidas ma seda siis kuulasin.

2. Viimane helikandja mille ostsid?

  • Aleksei: See oli üks Augusto Pablo remix, dub muusika.
  • Aleksandr: Ostsin Nik Bärtschi kontserdilt tema plaadi.
  • MartenBrad Mehldau Trio “Where Do You Start”.

3. Lugu, mis on sinu jaoks aegumatu?

4. Kui saaksid ajas rännata, mis aega ja kuhu reisiksid?

  • Aleksei: Aasta 1967, New York kuskile jazz keldriklubisse, kus on piisavalt viskit ja heroiini nagu tollal jazzis kombeks oli kahjuks ning standartne hard bop jazz. Tüübid mängivad ja mina kuulan.
  • AleksandrMulle meeldib siin ja praegu; kuidas, kus ja kellega ma elan. Igal ajal on oma võlu ja valu.
  • Marten9. sajandisse Viikingite laevaehitaja juurde.

5. Hetk elus, mil muusikat pole vaja?

  • Aleksei: Öösiti, siis kui mina ja teised inimesed magavad, siis ei ole vaja. Mingi hetk peab olema see vaikus. Muidu peab muusika mängima, kuid see peab olema hea. Eks igaühel on oma maitse, kuid mingid üldised piirid on ka olemas. Näiteks täna hommikul bussi oodates kuulasin kuidas noored tüübid Notorious B.I.G.’d kuulasid ja mõtlesin, et kurat, päris hea päeva algus.
  • AleksandrIgasugused helid inspireerivad mind, seega mulle sobiks kui muusika oleks mu ümber justkui koguaeg. Mulle meeldib mõelda, et isegi need n-ö pausid ja vaikus on tegelikult ka muusika. On üks hea prantsuse film, kus üks naine teiselt planeedilt toob Maalt inimesi oma planeedile ning nad kuulavad vaikuse kontserti, kus kõik peale Maa inimeste reageerivad ja aplodeerivad. Kui Maa inimesed imestavad, et miks teised kaasa elvad, siis neile vastatakse, ‘kas te siis ei kuule, see on nii äge?’.
  • MartenLooduses olles võib-olla ei ole tarvis muusikat kuulata. Peab selle n-ö kunstmuusika välja lülitama ja kuulama seda muusikat, mida loodus pakub.
Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel on õppinud 3 aastat muusikaajakirjandust Huddersfieldi ülikoolis Inglismaal. Ta on teinud kaastööd Eesti Ekspressile, Sirbile ja peab isiklikku muusikablogi Saundeskeips. Edasis käib Johanna Maria mööda nii tuntuid ja värskeid kui ka varjatud ja ununenud heliradu; jagab ja lahkab huvitavaid filmide ja sarjade elamusi ning püüab valgust heita erinevate kultuurinähtuste allikatele, allhoovustele ja mõjudele. Loe artikleid (12)