Vaadates ühiskondlikke protsesse ja mõeldes ka oma praktikale psühholoogina, näib, et kohati juhib inimesi tunne, et “pigem suren, kui vabandan.” Miks on vahel keeruline vabandada ja mis on üldse vabandamise mõte? Kas vabandamine on nõrkadele? Kas vabandamist saab nõuda? Mis kasu saab inimene vabandamisest? Ja kuidas saada aru, et olen nüüd vabandanud ja taagast vaba?

Mis on vabandamise mõte?

Vabandamine on vastutuse võtmise vorm. Meie teod, ükskõik kui õilsad või vajalikud nad tunduvad, riivavad tahes-tahtmata teisi, vahel üsna valusalt. Sotsiaalses ruumis on sõna ise tegu, see kehtib ka säutsude, meemide jne kohta. Kogemata-meelega kellelegi n-ö varbale astununa peab inimene suutma ennast panna teise olukorda ning seeläbi mõistma, mida tema tegu võis või sai teisele inimesele põhjustada. Kaasinimene võis pealtnäha süütu lause või sõna peale tõsiselt haiget saada, end alandatu või solvatuna tunda, mis sest, et nt mina ise sama asja peale pelgalt õlgu kehitaksin.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (67)