Hannes Kuhlbach: “Parem visake mind kibuvitsapõõsasse!

Vabandamise vältimine, sellest keeldumine ükskõik mis viisil, eraldab inimese teistest. | Foto: Nik Shuliahin/Unsplash.com

Vaadates ühiskondlikke protsesse ja mõeldes ka oma praktikale psühholoogina, näib, et kohati juhib inimesi tunne, et “pigem suren, kui vabandan.” Miks on vahel keeruline vabandada ja mis on üldse vabandamise mõte? Kas vabandamine on nõrkadele? Kas vabandamist saab nõuda? Mis kasu saab inimene vabandamisest? Ja kuidas saada aru, et olen nüüd vabandanud ja taagast vaba?

Mis on vabandamise mõte?

Vabandamine on vastutuse võtmise vorm. Meie teod, ükskõik kui õilsad või vajalikud nad tunduvad, riivavad tahes-tahtmata teisi, vahel üsna valusalt. Sotsiaalses ruumis on sõna ise tegu, see kehtib ka säutsude, meemide jne kohta. Kogemata-meelega kellelegi n-ö varbale astununa peab inimene suutma ennast panna teise olukorda ning seeläbi mõistma, mida tema tegu võis või sai teisele inimesele põhjustada. Kaasinimene võis pealtnäha süütu lause või sõna peale tõsiselt haiget saada, end alandatu või solvatuna tunda, mis sest, et nt mina ise sama asja peale pelgalt õlgu kehitaksin.

Ka mõtte teatud viisil sõnastus, viimase aja näitena poliitleksikonist “lõplik lahendus” tähistab kaugelt enamat kui pragmaatilist otsustavust. Selle konkreetse sõnapaari  semantiline väli on raske ja rusuvast vägivallast nõretav. Kellegi suhtes lõpliku lahenduse pakkumine on kõike muud kui hooliv, neutraalne, võrdne. Rasked tunded takistavad inimeste vahelist head suhtlemist, tekitavad hoopis solvumist, viha, valvsust. Külvatud seemnest võib kasvada kestev vastuseis. Sellest kasvavate vihakobarate küpsemise vältimiseks tuleb varbale astujal oma sõnad tagasi võtta, mille viisiks suhtluses ongi vabandamine.

Vabandus ütleb sümboolses keeles, et ma olen teinud sulle ülekohut, ma saan sellest aru ja mõistan su riivatud tundeid ja ma kahetsen oma tegu.

Mitte enda väljavabandamine, vaid just teise osapoole haiget saamise tunnistamine ja enda osa selles möönmine on vabanduse siiruse mõõduks. Siiras vabandus annab solvatule tagasi tema väärikuse ja võimaluse varbale astunule andestada. Olukord, sõna või tegu ei jää edasi käärima.

Miks on vabandada raske, vahel lausa võimatu?

Vabandamine seondub alati hinnanguga. Hinnang antakse teole, sõnale, mõttele, kavatsusele. Hinnangud erinevad inimeseti, põhinedes väärtustel, kogemustel, hetke meeleseisundil jne. Muuseas, ennevanasti peeti ka loomi, puid ja elusloodust inimestega võrdseiks, ning looma surmates või puud langetades paluti esmalt tema hingelt vabandust, et selline tegu üldse toime pannakse. Ma ei tea, kuidas peaks ja üldse saakski inimsugu vabandada eluslooduse ees AD 2019, mil Amazonases hävib sadu tuhandeid hektareid metsa ja selle artikli kirjutamise ajal on välja surnud vähemalt üks putuka-, linnu- või kahepaikseliik? Millise hinnangu annavad sellele meie lapsed? Kas ahnusest ja edevusest kantud Maa hävitamine on andestatav?

Tahan öelda, et paljude tegude või ka mittetegemiste kaaslaseks on süü. Vahel on see süü selgemini esil ja tunnetatav, näiteks olgu või rikkiläinud olmetehnika või vanade autorehvide loodusesse viskamine. Seda tehakse reeglina salaja, teisisõnu ennast selgelt süüdi tundes.

Varjatum ja raskemini tuvastatav on süü olukordades, mida reeglid ja seadused otse või üheselt mõistetavalt ei reguleeri. Siis tuleb juba mängu inimese arenguline keskkond, lastetuba, moralikoodeks. Kuidas tõlgendada kaasusi rahvuslikust eeposest “Kuluhüvitised ehk öised kohtumised valijatega”, institutsionaliseeritud ebavõrdsust ja jokitamist? Näeme, et häbi ja süü on suhtelised ja nende tunnetamine nii inimeste kui seisuste lõikes erinev.

Vabandamisele eelneb hinnang oma teole, ja seda mitte ainult omaenda, vaid teise või isegi kolmanda isiku, miks mitte ka rahva perspektiivist. Mitte kõikide inimeste küpsus ei luba neid perspektiive võtta ja endas taluda. Küllap mäletab igaüks kehalisi reaktsioone, kui lapsena millegagi vahele sai jäädud, olgu õunaraksust tulles või isale valetades. Tunded on vägagi kehalised ilmingud; kehale on raske valetada. Kehal hakkab kergem, kui tegu üles tunnistada ja andestust paluda.

Raske on vabandada, kui ma ennast süüdi ei tunne. Ma võin ju ennast sügaval sisemuses pisut ebamugavalt tunda (südametunnistus on mingil kujul olemas kõigil inimestel), kuid kui positsioon, raha, kõneosavus vms võimaldab mul ennast õigeks rääkida, siis pigem keskendun sellele.

Vahel on süü koorem lihtsalt niivõrd suur, et selle tunnistamine oleks purustav.

Aeg-ajalt kuuleme, kuidas keegi, kelle kuritarvitused on paljastatud, lõpetab elu enesetapuga, lahkub enne kohtu- või süüdimõistmist. Surm on sellisel puhul kergem, surnute üle kohut ei mõisteta.

Inimese kogu elu kestvaks ülesandeks on lihtsalt öeldes õppida elama koos teiste inimestega. Selle juurde kuulub vältimatult süü ja häbi. Need on parasjagu rasked tunded, kuid ilma nendeta ei ole võimalik sisukaid ja hoidvaid inimsuhteid luua.

Vabandamine näitab küpsust, tugevust

Vabandamine on iseenda ebatäiuslikkuse, mitteperfektsuse tunnistamine. Sisemine, rahulik  arusaamine ja leppimine enda ebatäiuslikkusega on arengulise küpsuse tunnusmärgiks. Lapsed ja lapsemeelsed on püsivalt arvamisel, et nad on maailma nabad ja jumala käepikendused maa peal, ja selles lihtsalt loomulikul viisid täiuslikud, n-ö stabiilsed geeniused. Lapselik inimene soovib hoida võimu teiste inimeste üle võimalikult enda “ligidal”. Sügaval sisimas võib ta teisi, kes temale ei allu, tema soove ei täida, karta ja isegi vihata.

Näitena primaarprotsessilisest, lapse hirmusid iseloomustavast mõtlemisest võiks tuua paranoilise süvariigi kartuse, mis on erinevais varjundeis saatnud inimkonda kogu ajaloo. Hirm, et kusagil on tumedad jõud, kelle käes on võim tühiste kodanike elu ja võimaluste üle, et otsuseid inimkonna saatuse osas tehakse mingis varjatud tagatoas, pühendatute ja julmade poolt, saadab erinevas “kangusastmes” paljusid inimesi. Kui neid n-ö koletisi on meeles liiga palju, nende talumise võime puudulik/välja arenemata, siis levivad nad inimesest teda ümbritsevasse ruumi, kleepudes ennekõike teistele inimestele.

Paranoiline inimene tunneb, et teised inimesed on kurjad, soovivad talle reeglina halba, on ohtlikud, salakavalad ja ebausaldatavad. Süvariik on nende “pesa” ja seetõttu tuleb enda psüühiliseks ellujäämiseks asuda võitlusesse, leides ja avastades süvariigi ilminguid, paljastades halastamatult rahvavaenlasi ja kahjurluse ilminguid meie ühiskonna kõikides kihtides.

Liikusin oma sõnastuses meelega umbes 90-100 aasta tagusesse aega, mil patoloogiline maailmataju muutis paljude rahvaste ja riikide saatust õõvastavas suunas, tuues kaasa miljonite psüühilise ja füüsilise hävingu ning sandistumise. On iseloomulik, et II maailmasõja konflikti kaks põhilist vaenupoolt oma suhtumises ja toimunu läbitöötluses niivõrd palju erinevad. Vabandamine maailmale tehtud kahju ja toodud õuduste eest on tähistanud kogu saksa rahva ja ühiskondlike institutsioonide arengut peale nimetatud sõda, meie idanaabri jaoks on Suur Isamaasõda aga endiselt riiklik triumf ja uhkuse allikas, mille vallapäästmise eest kellegi ees vabandada pole mõtet.

Seega – kui õige asja eest väljas olla, siis eesmärk pühendab abinõu ja vabandada pole mõtet. Kõik, mis juhtus, on õige, mina pole midagi valesti teinud, kõlab lapse suust; teised tegid hoopis väärasti! Tegelikkuses ei talu inimese mina lihtsalt süüd välja, see tuleb enda meelest võimalikult kiiresti pagendada, ehk mujale projitseerida.

Vabandamisega on mõneti nagu külma vette hüppamisega. Mida kauem kõikuda, edasi lükata, poolt ja vastu argumenteerida, seda ebameeldivam see akt tundub. Tasuks aga lihtsalt astuda esimene väike samm, ja vabandus sõnastada. Siis see üle huulte saada … ja kohe muutub midagi. Teine inimene on reeglina (kui solvumine ei ole teda ajutiselt kurdistanud) valmis kuulama, võimaluse andma, poolele teele vastu tulema. Ja kui te peaksite vabandama vale asja eest või polegi tegu just süütegu, siis küllap kaasinimene ka selle välja toob. Vabandamine on inimlik, vabandamine kasvatab, ja lõpuks vabastab vale teo või sõna koormast.

Kas kibuvitsapõõsas on hea?

Onu Remuse lugudes palus jänes ennast mitte karistada, vaid pigem kibuvitsapõõsasse visata. Sealt sai ta siis välja piiluda, oht oli möödas ja vägivald või karistus sai välditud.

Kibuvitsapõõsas kannab siin kindluse metafoori, mis oma ebameeldivate ja teravate okastega peletab kõik teised loomad eemale, eraldab. Jänes on üksi, okkad teda ei torka. Ülekantud tähenduses ei torgi teda südametunnistus, kõik torked on suunatud ja tuntavad talle lähenejatele. Viimased peavad olema ettevaatlikud, nii oma tegudes kui kavatsustes!

Vabandamise vältimine, sellest keeldumine ükskõik mis viisil, eraldab inimese teistest. Ta jäetakse rahule, püüdes ohutus kauguses mööduda, mitte ennast aldistada võimalikule taashaigetsaamisele. Ühe korra torget tundnu teab edaspidi torkajat vältida. Lõpuks võidakse põõsas istuva süüdimatu jänesega isegi leppida, näiteid nii isiklikest lugudest kui ühiskonna tasandil on kuhjaga võtta.

Põõsast välja tulla saab ainult siiralt vabandades. Vabandamise aluseks on süü omaksvõtmine ja välja kannatamine, psüühiline ebameeldivus. Kristlikus traditsioonis on süü ja andestus üheks läbivaks jooneks, olgu see armulauatalituses või pihitraditsioonis. Me kõik teeme vigu=pattu, kuid seda oma südames tunnistades ja siiralt kahetsedes saame andeks, saame süüst vabaks.

Usun, et terve meelelaadiga inimese sees on see siirus ja valmidus ausalt oma eksimust tunnistada alles, olles tema moraalseks majakaks elu raskeis episoodides ja otsustes. Samamoodi tunneb terve meelelaadiga inimene ära, kas tema, või ka laiemalt mingi ühiskonna grupi, rahva, ees vabandaja teeb seda siiralt. Sõnad stiilis “ma vabandan, kui see teid solvas”, või “me saime kõik selgeks räägitud, vabandamiseks pole põhjust” tekitavad umbusku, hämmastust ja solvumistunnet. Jääb tunne, et vabandama peaks hoopis vääritule teole tähelepanu juhtija, solvatu.

Meie kõikide kohus on oma eksimusi tunnistada ja nende eest andestust paluda, kui oleme valesti teinud, ütelnud, vihjanud või paralleele loonud. Vanus, seisus, positsioon või võim ei tohiks olla kellegi kibuvitsapõõsas, kuhu nõrgana peitu pugeda. Kui julgesid teha, julge ka tunnistada, kõlab laste kasvatustarkus. Kui läks valesti, vabanda, ja sa ei jää üksinda.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (39)