Raivo Vare: aeglane München

Maailmapoliitika kohal on tumedad pilved. I Foto: Unsplash

Suvi, puhkused, laulu- ja tantsupidu ei soosi tõsistest poliitilistest teemadest mõtlemist. Nn. „hapukurgihooaeg“ on suvel tavaline nähtus. Samas just tänavuse suve jooksul toimub palju olulisi sündmusi, mille järelmid ulatuvad mitmeteks aastateks ka meie toimetamisi mõjutama.

Globaliseerumine ja kliimavõitlus

Loomulikult on sel kahel rindel olulisemad uudised tulnud hiljutiselt G-20 tippkohtumiselt Osakas. Seal oli intensiivne kuluaarikohtumiste virvarr erinevate võtmemängijate vahel. Esile tõstaks neist paar momenti.

Esiteks kohtus president Trump oma Vene ametivennaga. Sellele eelnes seejuures Trumpi-poolne Putini järjekordne üleskiitmine ning samal ajal Euroopa Liidu halvustamine, kes tegutsevat USA suhtes hulleminigi veel kui Hiina… Arutati mitmeid kahepoolsete suhete ja rahvusvaheliste pingekollete probleeme, millest leidsid hiljem nimetamist Iraan, Süüria, Venezuela ja Ukraina. Kogu oma olekuga ilmutas Trump sõbralikkust kolleegi suhtes, läks temaga koos koosolekule ja ka naljatas venelaste sekkumise üle USA presidendivalimistesse, mida eriprokurör Muelleri raport ju tuvastas. Mida kokku lepiti, pole veel selgunud. Seda enam, et Trump käratas reporterite vastavatele päringutele, et see polevat nende asi, mida nad Putiniga omavahel täpsemalt rääkisid. Välja arvatud üks aruteluteema, mis on juba leidnud edasiarendust. Nimelt arutasid kaks presidenti omavahel ka relvastuskontrolli ja massihävitusrelva leviku tõkestamist. Eraldi märgiti vajadust kaasata keskmaarakettide piiramisse ka Hiinat. Juba on ka teatatud, et presidentide antud ülesande täitmiseks on kahe riigi ekspertidest rakendamisel vastav töörühm.

Enne G-20 tippkohtumist ähvardas Trump, et kui tema Hiina ametivend ei kohtu temaga ega jätka taas kaubandusläbirääkimisi, siis rakendab USA uued kõrgendatud tollimäärad veel mitmesaja miljardi väärtuses Hiina kaupadele. Hiinlased omalt poolt lubasid võidelda ja mitte alla anda. Aga presidendid siiski kohtusid ja sõlmiti ajutine vaherahu läbirääkimiste jätkamise tagamiseks ning Trump lubas uusi tolle esilagu mitte rakendada. Hea seegi. Kuigi keegi ei usu, et selline ameerika mägedel sõit läbirääkimispooltel viimaseks jääb. Küll aga rõõmustas see teade nii Ameerika kui rahvusvahelisi turge ja vähendas pisut pessimismi, mis kipub maailma majandusprognoosides tekkima. Ka lubas Trump Ameerika kompaniidel taas müüa massiivse sanktsioonide rünnaku all olevale Huaweile oma toodetud komponente.

Kolmas tähelepanu pälvinud kohtumine oli Trumpil Saudi-Araabia liidri kroonprints Mohammed bin Salmaniga. See pälvis laiemat kriitikat seoses prints Mohammedi seotusega opositsioonilise ajakirjaniku Jamal Khashoggi jõhkra tapmisega saudide Türgi saatkonnas. Nõutakse ju ÜRO-s rahvusvahelise mõrvauurimise läbiviimist ja saudi režiimi karistamist. Trump aga teatas otse, et saudid on liiga tähtsad partnerid, nii relvastuse kui finantsalal (muuseas, praegu ostes mingil põhjusel suures koguses USA riigivõlga), mistõttu nendega suhete halvenemine on USA-le majanduslikult kahjulik. Punkt. Suures poliitikas nn. väärtuspõhisuse ere näide, ei muud. Saude on vaja lisaks veel ka vastasseisus Iraaniga, eriti äsjase eskaleerumise foonil. Sellest aga allpool.

Väga oluliseks tippkohtumise teemaks oli Jaapanis ka üleilmse kliima soojenemisega võitlemise intensiivistamine. Trump jäi enesele kindlaks ja ei toetanud sellekohast kinnitust, et jätkatakse Pariisi kliimaleppe täitmist. Vastupidi, USA survestas osalejaid sellekohast resolutsiooni mitte vastu võtma.

Selle peale demonstreeris president Macron, et uus, ultimaatumitele ja jõuvõtetele rajatud rahvusvaheline asjaajamine pole omane mitte ainult Trumpile, vaid ka teised liidrid on seda meelsasti kasutama asunud ja muutes selle aktseptaabliks laiemalt.

Nimelt ähvardas Macron omakorda, et kui sellist toetusavaldust kliimaleppe täitmisele ei tule, blokeerib tema omakorda tippkohtumise lõppkommünikee vastuvõtmise. Mõlemad said oma tahtmise – 19 riiki 20-st toetasid kliimavõitlust ja juhtmajandust esindavad ameeriklased jäid selles kõrvale.

Ning etteruttavalt olgu mainitud, et tippkohtumise raames toimus frau Merkeli juhtimisel ka üks ebaõnnestunud katse saada paika Euroopa Liidu juhtivate ametikohtade jaotus, aga sellest pisut hiljem.

Koreas tehti ajalugu ja Iraani ümber läheb pinevamaks

G-20 kohtumiselt suundus president Trump Koreasse, külla oma „suurele sõbrale“ Kim Jong Un-ile, kes Trumpi enda sõnul oli talle eelnevalt taas saatnud „väga kauni“ kirja. Kahe Korea piiril Panmunjomis  astus Trump esimese Ameerika juhina üle piiri Põhja-Korea poolele ja siis suundus koos Kimiga ja Lõuna-Korea presidendi Moon Jae-In-iga läbirääkimistele Lõuna poolele. Mingit tõsiselt võetavat ettevalmistööd USA poolel selleks tippkohtumiseks ei tehtud, seepärast ei saanudki muud oodata, et antakse vaid tõuge vahepeal kuhtunud diplomaatiliste jõupingutuste taaskäivitamisele pärast eelmise Hanoi tippkohtumise läbikukkumist. Seda enam, et Kim oli eelnevalt saanud endale toetuseks kohtumistel Xi ja Putiniga ka kaks ülejäänud olulisemat mängijat.

Paralleelselt on eskaleerunud pinged Iraani ümber. Äsja teatati inspektorite poolt et Iraan on süstemaatiliselt ületanud talle nn. tuumaleppega lubatud rikastatud uraani koguseid koguni kolmekordselt. Sellele eelnes USA-Euroopa Liidu pikeerimine Iraani tuumaleppe päästmiseks mõeldud spetsiaalse arveldusmehhanismi loomise ümber eurooplaste poolt, mis lubaks loovida mööda USA kehtestatud sanktsioonidest nii Iraanile kui tema majanduspartneritele. Vahepeal aga läks asi päris teravaks, kui Hormuzi väinas AÜE ranniku lähedal rünnati järjepannu 4 tankerit mis vedasid erinevate Pärsia lahe äärsete riikide naftat. Meenutagem, et juba eelnevalt oli USA saatnud piirkonda kaks lennukikandja lahinggruppi ning tugevdanud 4000 sõduriga ka kohapealseid üksusi. Hormuzi väina aga läbib ligi veerand kogu maailma süsivesikutest energiakandjatest. Seejuures on Trump juba jõudnud öelda jaapanlastele ja teistele, et miks peaks ameeriklased turvama nende naftatarneid. Tehku seda ise. Tõepoolest, USA saaks ka ilma juba hakkama, sest neil on kildatootmine nii maruliselt arenenud.

Lisaks püüdsid ameeriklased tõestada, toetudes viimatise rünnaku puhul ka videomaterjalile, et neid tankerite vastaseid rünnakuid sooritasid iraanlased või nende sõltlased. Seda enam, et Iraani varustatud Jeemeni huthid olid mitu korda rünnanud rakettidega nii saudide naftajuhtmeid ja teisi objekte kui ka Jeemeni rannikust mööduvaid laevu. Videomaterjaliga seoses viidati aga lausa otse Iraani Revolutsiooni Valvurite Korpusele, kelle paadil olnud mehed püüdsid eemaldada ühe tankeri küljest sinna kinnitunud lõhkemata miini eesmärgiga kõrvaldada asitõend. Samas tuleks küsida cui bono?, kellele on see kasulik? On raske uskuda, et iraanlastel oleks praeguses olukorras motivatsiooni veel omalt poolt pingeid juurde toota ja rünnata naftatsivilisatsiooni ühe eluliini toimimist. Seda enam, et ka nende endi jaoks nii oluline ekspordiartikkel – nafta- läbib samuti seda marsruuti…

Kuid eriti pingeliseks muutus olukord peale seda, kui iraanlased tulistasid alla väidetavalt rahvusvahelises õhuruumis Hormuzi väina kohal lennanud ameeriklaste luuredrooni. Nüüd ei piisanud enam iraanlaste kõrgemale vaimsele juhile ajatolla Ali Khameneile ja paljudele Revolutsiooni Valvurite Korpuse  ja teistele võtmefiguuridele kehtestatud sanktsioonidest. Nagu tunnistas Trump ise, andis ta käsu rünnata Iraani sõjaliste vahenditega, kuid kutsus juba õhku tõusnud sõjalennukid siiski tagasi. See annab tunnistust sisemisest võitlusest presidendiadministratsioonis, kus Iraani suhtes „pistrikke“ juhib presidendi julgeolekunõunik John Bolton, keda toetab ka tugev Iisraeli-meelne ja Saudi-sõbralik lobby eesotsas Trumpi väimehe Jared Kushneriga. Seekord võitsid „tuvid“, aga samas ei ole sugugi välistatud, et järgmine kord jäävad peale hoopis pistrikud…

Teisisõnu, sõjalise jõu lausa füüsiline projitseerimine on taas tõusmas rahvusvaheliste vastasseisude lahendamise loomulikuks vahendiks. Aga see pole hea. Eriti veel plahvatusohtlikus Suures Lähis-Idas. Toimus ju koha ka analoogne juhtum Liibüas Türgi luuredrooniga. Arvestades Türgi enda arenguid pole välistatud nende poolsed füüsilised kättemaksuaktsioonid.

Venemaa uus initsiatiiv ja aeglane München

G-20 kohtumisel kutsus Putin kõiki kaasliidreid tulema järgmise aasta mais Moskvasse Suure Isamasõja võidu 75. aastapäeva tähistamiseks kavandatavatele suurejoonilistele pidustustele. Paljud eesotsas Trumpi, Macroni, aga ka Xi-ga lubasid seda teha. Kuigi alles äsja ei kutsutud Putinit Normandia dessandi aastapäevale. Selle taustal paistab olevat uus venelaste initsiatiiv, mida on asutud ametlikult propageerima, et muuta see võit ÜRO kaasabil inimkonna ühiseks kultuuripärandiks. Taustal selge huvi positsioneerida ennast selle pärandi peamise kandjana, tõstes seeläbi oma prestiiži ja tähtsust ning eirates seni kehtivaid rahvusvahelisi sanktsioone Ukrainas toimunu eest. Sisuliselt püütakse ideoloogiliselt laetud viisil murda välja senisest staatusest, mida ilmselgelt soosib ka märgatav trend suhtumises nii USA kui viimasel ajal ka Euroopa suuremate riikide pealinnades, kus soositakse Venemaa „positiivsest taashõlmamist“.

Tuleb tunnistada, et venelastel on jätkunud kannatust ära oodata see aeg, kui Lääne positsioonid Venemaa suhtes jõuavad tagasi sinna, kus nad olid enne Krimmi sündmusi.

Elik praktilisemate huvide põhisesse tavaseisundisse kus väärtuseline komponent on teisejärgulisem. Käimas on tüüpiline protsess, mida võiks nimetada „aeglaseks Müncheniks“.

Kui 2007.a. Müncheni julgeolekukonverentsil Putini peetud kõne sõnumit ei suudetud dešifreerida, 2008.a. sõda Gruusiaga peeti osaliselt juhuseks, 2014.a. Krimmi annekteerimisest aga ei saadud päris mööda vaadata, kuigi ka selliseid soovitusi oli, siis kõiki Venemaa viimase 19 aasta mürgitamisi, surmavaid rünnakuid sise- ja välismaal, infosõdu, inimõiguste ja arvamusvabaduse piiramist jmt. võetakse paraku juba kui loomulikku asja.

Nagu ka Venemaa üha avalikumat jõulisust erinevates rahvusvahelistes sõlmteemades. Järgmisel aastal annavad eelviidatud võidupidustused hea võimaluse vahepealne aeg „arhiveerida“ ja püüda alustada „puhtalt lehelt“. Vähemalt osa selle rahvusvahelise poliitilise simultaani osalisi paistavad liikuvat sinnapoole. Sealt edasi aga on vaid samm „uue Münchenini“, kus järjekordne lennukitrapilt maha astuv liider ütleb oma salmid, mis tuletavad kangesti meelde selle esimese, päris-Müncheni järgseid kurva kuulsusega ütlusi, et mis on meil Läänes asja selle/nende kaugete tundmatute riikidega, kui sellega tuuakse rahu. Mis siis, et me teame ajaloost, et vaid ajutiselt… Meie siin maailmanurgas ei saa seetõttu endale lubada mitte mingil juhul olla „kauge ja tundmatu“, vaid eriti hästi nähtav ja positiivselt, just positiivselt tuntud Lääne ruumis.

Euroopa rähklemised 

Alustuseks hea uudis. G-20 raames allkirjastati lõpuks pikalt valminud Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika juhtiva majandusliidu Mercosuri vabakaubanduslepe, mis hõlmab 780 miljonit inimest ja sisaldab nii tõusvat Brasiiliat kui suurt Argentiinat. Sellega jätkab EL katseid luua rahvusvaheliste vabakaubanduslepete võrgustik, mis haaraks võimalikult suurt osa maailmamajandusest, samal ajal kui USA tegutseb vastupidi bilateraalselt jõupositsioonilt. Kui veel õnnestuks lisada juba sõlmitud lepingule Jaapaniga ja Lõuna-Koreaga, äsja Vietnamiga ka lepingud teiste oluliste riikidega, eriti Indiaga, siis oleks ka meiesugustel väikeosanikel põhjust olla rahul.

Nüüd vahelduseks ka halb uudis.

Leppeta Brexit on üha tõenäolisem. Pärast Theresa May loobumist tema ametikohale alanud konservatiivide võidujooksus on sõelale jäänud nüüd vaid kaks kandidaati, Boris Johnson ja Jeremy Hunt, kes mõlemad on tänaseks, tunnetades konservatiivide enamuse meeleolusid, selgelt läinud Brexit-iga-hinna-eest-leeri ja lubavad heita kõrvale Põhja-Iirima piiri küsimuse ning oktoobri lõpus viia Ühendkuningriigi välja EL-ist. Samal ajal udutatakse veel pisut ka teemal, et suudetakse suruda vajadusel peale EL-ile ka väljumislepingu taasavamise, mida EL on erinevate tippude suu läbi väga selgelt välistanud ja mis poleks ka muidu eriti realistlik ilma ajapikenduseta, sest just samal ajal käib alles uue ELi juhtimisstruktuuri formeerimine ja lihtsalt pole eriti palju neid, kes saaks pühenduda veel brittide järjekordsele „kõvatamisele“.

Ühesõnaga, kinnitagem rihmad ja vaadakem, kuidas kustub pikkade traditsioonidega Konservatiivne partei ning kannatab Briti majandus ja selle rahvas. Kindlasti ka seda, kas šotlased lähevad uuele referendumile.

Lõpuks pisut ka jätkuvast, õigemini alles alanud protsessist, mille käigus komplekteeritakse ELi uued juhtstruktuurid ja täidetakse tippametikohad. Asi on küll vaevaliselt käima läinud, aga usun, et ees on ootamas veel palju üllatusi. Mingil määral peegeldab juba tänaseks toimunu ka neid jaotusjooni, mis läbivad EL-i nii liikmesriikide kui parteiperede kontekstis.

Alustuseks kukutati nii liikmesriikide kui parteiperede tasemel läbi enim hääli saanud ja enne Angela Merkeli toetust omanud baieri Kristlik-Sotsiaalse Liidu poolne konservatiivide parteipere EPP kandidaat Euroopa Komisjoni juhi kohale Manfred Weber. Kusjuures tema vastu oli mitmeid liikmesriike eesotsas prantslastega. Merkeli eestvõttel ja Macroni, Hispaania sotsialistist peaministri Sancheze ja Hollandi liberaalist peaministri Rutte osalusel hauti välja kombinatsioon, kus EK juhiks kavandati sotsialistist praegune EK asepresident hollandlane Frank Timmermans. Aga ka selle kukutasid liikmesriigid ja ka EPP fraktsiooni esindajad läbi. Eriti paistsid silma seejuures just idaeurooplased. Tulemuseks uus kompromiss valitsusjuhtide poolt, kus Euroopa Komisjoni etteotsa tõstetaks Saksa kaitseminister ja konservatiivide esindaja Ursula von der Leyen. Kättemaksuks idaeurooplastele pakuti aga neile formaalselt ja vist teadlikult nõrka kandidaati Euroopa Parlamendi spiikri kohale 2,5 aastaks Bulgaaria endist peaministrit mitme riigi kodakondsusega sotsialisti Sergej Staniševi, aga sai selleks hoopis Itaalia sotsiaaldemokraadist kogenud Europarlamendi poliitik David-Maria Sassoli. Alles pärast seda pääseb löögile „lohutusauhinnale“ Manfred Weber.

Nüüd jääb põnevusega jälgida, kuidas kulgevad edaspidi ülejäänud nelja tippametikoha täitmise lahingud. Arvestades juba kahe parteipere seniste tippkandidaatide Weberi ja Timmermansi ümber toimunut võib ennustada, et nii mõnigi lahing on veel ees. Samas, kui von der Leyen ja Euroopa Keskpanga presidendiks valitsusjuhtide poolt pakutud senine IMF-i juht Christine Lagarde läbi lähevad, tehtaks ajalugu, sest neil kohtadel pole naisi seni olnud. Kõrgemaks välispoliitiliseks esindajaks pakutud senine Hispaania sotsialistist välisminister Josep Borrell  ja Euroopa Nõukogu eesistujaks pakutud senine Belgia liberaalist peaminister Charles Michel on suhteliselt kindel valik. Kuigi von der Layenil on vaenajaid isegi kodumaiste koalitsioonipartnerite sotsialistide hulgas.

Praegune hetkepilt aga näeb välja nii, et sakslased ja EPP said EK juhi koha, prantslased keskpanga juhtimise, hispaanlased ja sotsialistid kõrgema välispoliitilise esindaja, liberaalid ja saksa-prantsuse bilansi hoidmisega traditsiooniliselt tegelevad belglased riigijuhtide eesistuja. Itaallastele ja sotsidele läks ka Euroopa Parlamendi spiikri „esimene vahetus“. Kuivõrd kuuldavasti on sotsialistidel siiski saada veel ka esimese asepresidendi koht Euroopa Komisjonis, ilmselt Timmermansi näol, siis peaks nende üldine opositsioonilisus pisut taltuma muude ametikohtade jaotamisel.

Mis aga torkab silma on see, et idaeurooplasi karistati igasugustest võtmekohtadest kõrvale jätmisega. Vaevalt et nad sellega lepivad. Arvata võib, et vähemalt järgmise taseme tippametikohtadele mõni selle regiooni esindaja ikka satub. Sama kehtib ka skandinaavlaste kohta. Kui ei, siis on ida- ja põhjaregioonidele küll liiga tehtud. Aga elame-näeme.

Raivo Vare

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest. Loe artikleid (35)