Jaanipäeva järel, traditsiooniliselt Eesti kõige uudistevaesemal perioodil plahvatas Euroopa südames pomm, mis äratas ka kõige unisema pühadejärgse poliitikahuvilise. Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee (ENPA) hääletas Venemaa delegatsiooni õiguste taastamise poolt viis aastat pärast seda, kui need Krimmi annekteerimise tõttu ära võeti.
“Ülestunnistus” on Meelis Kubitsa iganädalaselt ilmuv artiklisari, mis kirjeldab tema mittetulunduslikku tegevust viimastel aastatel. Lisaks vahelepõiked aktuaalsetel teemadel. Artiklid on täismahus avatud Edasi Eksklusiivi tellijatele. Tere tulemast püsilugejaks!
Eesti avalikule ruumile omaselt kommenteeritakse seda sündmust valdavalt ühest nurgast ja stiilis “jälle need kavalad ja korrumpeerunud venelased toimetavad”. Jah, seda on nad ka, aga mitte ainult. Selleks et kedagi üle kavaldada, kelleski segadust tekitada või lihtsalt brutaalselt ära osta, on vaja teist poolt. Tihtipeale kolmandatki. Võiks minna veelgi kaugemale. Niivõrd esindusliku otsuse formaalseks tegemiseks on tarvis sisulist, oma valitsuste poolt toetatud argumentatsiooni. Seega võib nende ENPA Strasbourgis toimunud ajalooliste hääletuste puhul esile tuua mõned olulised sihtgrupid, kuigi päriselus on neid palju rohkem, ja üritada leida põhjuseid, miks läks nii nagu läks. Lisaks sellele piinlikule liikmemaksu 33 miljonile eurole.
Kunagi ammu-ammu, kui Eesti TV kommertskanalid hakkasid tootma esimesi meie oma tõelisi reality sarju, teate küll… “Buss”, “Baar” ja kõik see muu imearmas meelelahutus, sõlmisid telekanalid sarjas osalejatega põhjaliku lepingu. Leping nagu leping ikka, honorarid, ajagraafikud ja mis reality puhul eriti oluline – suvel filmitu peab jääma hooaja lõpuni vaid tegijate teada. Ehk siis telekanal X ühel poolt ja tulevane staar Y teiselt poolt.
Töötanud lepingu sugulasest juristiga põhjalikult läbi, sõnas tulevane staar Y irooniliselt: “Tekkis küsimus. Miks teie olete esimene pool ja mina teine pool?” Seepärast rõhutan ette, et alljärgnev järjekord gruppidest, kelle tegevust põgusalt ENPA hääletuste kontekstis vaadata, on juhuslik ega sea kedagi teistest olulisemaks. Niisiis, kaks riiki ja kaks riikide blokki.
Esiteks oma liikmesuse taastamisega täieliku revanši saavutanud Venemaa. Teiseks, viimase naasmist Euroopa riikide poolse isikliku reetmisena käsitlev Ukraina. Kolmandaks Euroopa Nõukogu liikmesriigid, täpsemalt öeldes liikmesriikide saadikud, kes hääletasid Venemaa naasmise poolt. Ja neljandaks riigid ja nende saadikud, kes hääletasid Venemaa naasmise vastu. Viimaste sekka kuulub kogu Eesti poliitiline liin (Yana Toom ainsa avaliku erandina), konkreetse hääletuse puhul kolm Eestit neis hääletustes esindanud ENPA saadikut, nimelt Indrek Saar, Erik Niiles Kross ja Raivo Tamm.
Venemaa naasmist on jõutud võrrelda Molotovi-Ribbentropi paktiga.
Selle peamiste põhjustena on esile toodud Euroopa suuriikide poliitika järkjärgulist muutumist eesmärgiga tuua Venemaa isolatsioonist tagasi laua taha ja viimase lobby võimekust, et mitte öelda võimet mõjutada sularahaga poliitilisi otsuseid maailmas. Kui vaadata, kuidas teatud riigid on ostnud endale olümpiamänge, jalgpalli MMi turniire ja palju muid väiksemaidki spordivõistlusi, siis küllap saame sellest varem või hiljem detailides lugeda. Meenutan siinkohal varasemat korruptsioonikahtlust, mis puudutab ENPA kunagise hispaanlasest presidendi Pedro Agramunti ametisse määramist. Nimelt olevat sellega seotud ka “rahalise iseloomuga toetus” Aserbaidžaanilt. Hiljem selgus, et Aserbaidžaanil oli terve Euroopa poliitikute määrimise süsteem.
Korruptsioon on alati kahepoolne nähtus. Selleks et keegi annab, peab olemas olema võtja. Nõudlus ja pakkumine. See ei ole mingi kana ja muna jutt. Samas on absoluutselt tähelepanuta jäänud fakt, et suur osas Euroopast on väsinud ja/või pettunud Ukrainat viimased viis, tegelikult küll pigem viisteist aastat juhtinud poliitilise eliidi tegevuses. Nähtus, milleta Venemaa õiguste taastamine ei oleks olnud võimalik.
Ajaloolise kokkusattumise tõttu teatas Austria kohus ENPA otsusega samal päeval otsusest anda USA ametivõimude nõudmisel neile välja omaaegse Ukraina üks mõjukaimaid oligarhe, Dmitri Firtaš.
Ameeriklaste jaht Firtašile põhineb veendumusel, et viimane on andnud 18 miljonit dollarit altkäemaksu India ametnikele, et saada ligipääs riigi titaanivarudele ja müüa see järgmise sammuna edasi USA turule, täpsemalt öeldes Boeingu tarbeks. Selline konstrui siis. Siililegi selge, et Firtaš huvitab ameeriklasi tema CV kõige põnevama osa tõttu, Ukraina-Venemaa gaasiäri monopolina aastaid kontrollinud Rosukrenergo omaniku staatuses. Selle ühingu kaudu on varastatud miljardite dollarite ulatuses Venemaa ja Ukraina maksumaksja raha ja liikunud on see vähem või rohkem solidaarselt mõlema riigi poliitikute taskusse. Selle info jagamine ehk uurijatega kokkuleppe sõlmimine võib Firtaši päästa poole sajandi pikkusest kinniminekust.
Firtaši arreteerimine on esmajoones löök, nii moraalne kui ka finantsiline, uude Ukraina parlamenti rühkivale vatnikute grupile eesotsas Vladimir Putini peresõbra Viktor Medvetšukiga. Aga mitte ainult. Põhjust muretsemiseks on Ukraina endisel presidendil Petro Porošenkol, kel jätkus rumalust kohtuda Firtašiga Viinis 2014. aasta kevadel, Ukraina lähiajaloo kõige kriitilisematel päevadel. See imelik kohtumine on Porošenko viimase viie aasta tegevust arvestades väga sümboolne, sest näitab ekspresidendi kahepalgelisust asjaajamisel Moskva kontrolli all oleva opositsioonilise bloki ja tema liidrite Medvetšuki ja Juri Boikoga. Ühelt poolt sõda ja barrikaadid, teiselt poolt pragmaatiline asjaajamine äris.
Ukraina poliitikud armastavad rääkida sellest, et Krimmi okupeerimise järgsed Ukraina valitsused on teinud rohkem kui varasemad valitsused kokku alates 1991. aasta lõpust. Võib olla, distantsilt on seda keeruline hinnata. Aga seda on vähe. Viimase viie aasta jooksul on Ukraina nimel Venemaale kehtestatud sanktsioonide ja sealt pärit vastusanktsioonide tõttu kannatanud sadu miljoneid inimesi. Sanktsioonid on meie solidaarsus Ukraina riiklusele ja Ukraina rahvale.
ENPA vastuolulise otsuse üks põhjustest on seotud sellega, et Ukraina püüdlusi ei peetud piisavateks.
Eriti alatu on Porošenko ja tema liitlaste poolt üritada see otsus Ukrainas keerata veidi üle ühe kuu ametis olnud president Vladimir Zelenski saamatuseks. Midagi halba ei ole viimase kuu aja jooksul Ukrainas juhtunud, pigem vastupidi. Ja just seepärast on väga oluline, et Eesti saadikud hääletasid ENPA-s tuleviku-Ukraina toetuseks, sõltumata sellest, mis oli konkreetse resolutsiooni nimi.
Viimaste reitingute järgi läheb Ukraina uus Ülemraada riigi kahe suurima show business’i tegija kontrolli alla. Omaette kategoorias, 40–50 protsendi vahel võimalikku häältesaaki kontrolliv president Zelenski “rahva teener” ja Okean Elsi liidri, riigi populaarseima muusiku Svjatoslav Vakarchuki “Hääl” saavad praeguste küsitluste järgi kahepeale kokku uue parlamendi enamuse ja selle põhjal toimiva valitsuse. Paksud peavad taanduma, ENPA vastuoluline otsus oli kohtuotsus eeskätt Ukraina areenilt lahkuvale poliitilise eliidile.
Väärtused on selle kevade kõige devalveerunum sõna nii Eestis kui ka Euroopas tervikuna. Eesti õppetund sellest nädalast on aga võtta kasutusele uuesti mõiste “rahvuslikud huvid”. Sügisel Kiievis kõrgetasemelise Ukraina-Eesti digital summit’i korraldamine oleks uue Ukraina väga praktiline toetamine, mis põhineb Eesti rahvuslikel huvidel. Las Euroopa räägib edasi väärtustest, samal ajal kui noored eestlased ja noored ukrainlased teevad vahelduseks äri.
Meelis Kubits
Meelis Kubits on Kultuuripartnerluse SA juhataja, varasemalt Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kümnel aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (65)
