Seekord võtan jutustada ühe eesti kultuuri tüviteksti kujunemisloo. Tüvitekstiks võib saada mistahes vormis, sõnakunsti, muusikaline, filmi- või kujutava kunsti teos, mis pakub tuge ja mis kehtib kui rahva ühisteadvuses omaksvõetud tekst. Kusjuures see omaksvõtt leiab aset tagantjärele. Teose loomishetkel ei saa me öelda, et sellest saab meie embleem. Nii oli see Kreutzwaldi “Kalevipoja”, Tammsaare “Tõe ja õiguse” ning Lutsu “Kevadega”, mille kohta hiljem, siis kui neist oli juba saanud koolis õpetatud, st põlvest põlve loetud ja korratud eesti kirjanduskaanoni osised, võisime hakata ütlema, et nad ongi osa meist endist, vägagi eestilikud teosed.
Arvo Pärdi “Ukuaru valsile” eelnes Veera Saare romaan “Ukuaru”. See ilmub 1969. aastal, mil nn kuuekümnendate põlvkonna kirjanikud Mati Unt, Arvo Valton ja Enn Vetemaa, aga ka Aimée Beekman olid oma lühi- ja mudelromaanidega pöördeliselt muutnud eesti proosapilti. Aasta pärast “Ukuarut” avab Jaan Kross oma kultuuriloolise suurromaaniga “Kolme katku vahel” uue eepilise lehekülje eesti romaaniloos. Samal, 1970. aastal ilmub Heino Kiige kolhoosi-aineline romaan “Tondiöömaja”, mis oli võitnud kolm aastat varem romaanivõistluse esimese auhinna. Niisugune oli “Ukuaru” kirjanduslik taust ilmumisajal. Lugejad võtsid Veera Saare romaani vastu soojalt, mis oli omamoodi peegelduseks Saare enda empaatilisele ning kaasatundvale elu- ja inimesekujutusele.
